Intervjuu Neeme Järviga. "Mina olen sihuke härda olemisega inimene" ({{commentsTotal}})

Dirigent Neeme Järvi koos oma dirigentidest poegadega on viinud Eesti suure muusika maailmakaardile. Seda nii tänavuse Pärnu Muusikafestivaliga kui ka menuka ülesastumisega maailma vanimal ja kuulsaimal muusikafestivalil BBC Promsil Londonis. Mihkel Kärmas veetis päeva ERSO aupeadirigendiga, et teada saada, mis Neeme Järvile Eestis lisaks muusikale veel meeldib, aga samas ka muret teeb. Režissöör Raivo Maripuu, produtsent Helen Valkna. Saade oli ETV eetris 8. septembril kell 20. Avaldame intervjuu tekstina kultuuriportaalis.

Maestro Järvi, sissejuhatuseks lubage ennast õnnitleda. Mul on luureandmeid, et loetud päevade pärast saate te väga maineka auhinna: Ajakirja Gramophone elutöö preemia?

Kui te õnnitlete mind, ma ütlen aitäh, hea et te ütlesite, sest ma ei tohi seda kuni 13. hommikuni teada ise.

Noh, meie luureinfo on igal juhul nii hea.

Jah. See on suur saladus.

Mulle on selgitatud, et tegemist on süvamuusika Oscari ja Grammy auhinnaga võrdse sellise tunnstusega. Samas teil on neid tunnustusi, tiitleid, aunimetusi, kuldplaate isegi kaks ausammast, kui ma väga ei eksi. Kas sellised asjad teid veel erutavad?

Ausalt öelda, ega ma nende peale ei mõtle küll. Aga et nad on olemas – ju siis on hea, et et siiski seda on märgatud, et ma olen midagi teinud siin elus. Aga teinud ma olen tõesti palju. Seepärast et algusest peale sündimisest saadik alates, muusika on olnud minu suur eesmärk ja ja sellest ma ei ole kunagi suutnud lahkuda ja mul oli selles... Ma olen niuke fanaatiliselt kogu aeg kiindunud igasugustesse tegevustesse, mis on seotud muusikaga.

Kui te peaksite ise resümeerima, mis on olnud teie edu võti või valem?

Edu võti on see, et sa pead olema järjekindel oma soovides, et kui sa soovid midagi läbi viia, siis tegelikult pead sellega hakkama saama ja võiduga välja tulema. Kui sa kavatsed teha ja hakkama ei saa, siis on see läbikukkumine.

See on seotud mingil määral konkurentsiga, see on seotud niisuguse asjaga,kus sul on eelkäijad ja suured eelkäijad, mida-keda sa püüad jäljendada ja jäljendada neid ja teha paremini. Vot see ongi olnud minu eesmärk. Ja muidugi tuleb väga kriitiliselt suhtuda kõike, mida minu eelkäijad on teinud ja leida uusi teid, kuidas teistmoodi teha ja huvitavamalt.

Kui me läheme tagasi algusesse, nii-öelda päris algusesse, siis ma saan aru, et ei saa üle ega ümber teie emast, kes lükkas teid lapsena õigesse suunda Kui palju tänu te oma emale Elsile, kes oli ju lihtne naine, juuksur vist elukutselt? Kui palju tänu ta talle tegelikult võlgnete?

Kui ühes perekonnas on huvi kitsaste asjade vastu, niisuguseid väikeste mõtetega elada maailmas, siis sellest perekonnast ei saa kedagi asja. Peab olema alati üks mingisugune eeskuju, mis on minu emale andnud mingisuguse tõuke, kui lihtne inimene, elades lihtsas perekonnas, on ta saanud mingisuguse tõuke, et ei kuule niimoodi elada ei saa, et me peame panema professionaalselt mõtlema ja suurelt mõtlema meie lapsi, lapsed, need on ühed väikesed geeniused kõik, kes siia maailma sünnivad ja need geeniused on vaja õieti suunata. Sellepärast ma olen oma emale väga tänulik, et ta suunas meid õieti.

Minul oli vend Vallo, kes sai minu ema käest kõigepealt juhtnööri ja temast sai see muusik tegelikult meie perekonnas, mille järgi mina seitse aastat hiljem tegin kõik sedasama, mida Vallo tegi ees. Nii et tegelikult ema ütles, et kui sina teed täpselt nii nagu Vallo teeb, Vallo teeb õieti ja saa teed täpselt harjutad seda klaverit ja nüüd sa harjutad täpselt seda ksülofoni ja nüüd juhatajad seda ja mängib trummi täpselt niimoodi. Ja teed proovi ja ei lähe jalgpalli mängima välja, poisid ümberringi maja, ei sa harjutad kaks tundi klaverit ja ma harjutasin kaks tundi klaverit.

Mässasite ka aeg-ajalt selle vastu?

Hirmsasti! Sisemus mässas, aga kuskil oli ka mingisugune jõud, mis ütles mulle, et kuule, ma ikka pean seda tegema.

Ja vaadake, kus me täna oleme, kus teie täna olete.

Sellepärast et vanematest oleneb see, mis atmosfääris sa elad. Sa võid väga lihtsas elementaarsed või atmosfääri just niisuguse olla, kus, kus on kõik tavaline ilus. Aga mõtlemine on see asi, mis paneb ühes perekonnas head liikuma, teises ei pane, kui sai mõtle õieti, ja kui sa ei tea, mis on õige, mis on vale.

Biograafiates on palju juttu emast, teie vanemast vennast Vallost, aga isa saatusest ei räägita eriti?

Selle tõttu ei saanud rääkida, sest isa oli ju mees ja siis olid sõjaajad tulid peale, nii, Eesti ajal... Hiljuti ma vaatasin siin Prangli saarel oli Eesti laev, mis oli Eesti Rand ja tema oli põhja minemas. Ta külmetas oma jalad ära, ta oli sõdur ja oli.. külmetas oma jalad ära ja nüüd ta läheb. Ta teadis, et ta nüüd läheb, aga ta pääses ära. Eluaeg kannatas selle üle, et ma mäletan, ta jalad olid nii haiged ja paistes kõik. Ja ta oli,  tema oli mees, kes pidi kaitsma Eestit, just nimelt tol ajal Eesti ajal. Igatahes me oleme niukesed situatsioonid üle elanud, kus isa on näinud niisuguseid päevi ja siis ja lõppude lõpuks suri, kui ta oli kuuekümneaastane ja ema ikka viis asju edasi, ema elas veel kaua pärast seda. Nii et tegelikult isal oli meeste asju teha. Ema kasvatas lapsi.

Teie tähelend oli juba tegelikult algusest peale, no nimetame, meteoorne. Te olite seitsmeteistaastaselt esimest korda Estonia teatri orkestri ees "Öö Veneetsias", vanem vend lubas teil avataktid sisse avamängu. Siis kaheksateistkümneselt Leningradi konservatooriumisse legendide käe alla -  jõhker konkurents, see pidi olema jumalast antud anne ikkagi, mis teid kandis sealt algusest?

Kui ma nelja aastaselt mängisin esimest korda Eesti Raadios ksülofoni, sest ma loen oma karjääri algust, nii-öelda jutumärkides -  karjäär, et ma esinesin Eesti Raadios veel pöörd ja pöörde ajal, kus raadio stuudiod olid merekoolis. Kuskil üleval, ma ei tea, kus need olid seal ja ma olin nii väike poiss, et ma ei saanud ksülofoni mängida, ma pidin ronima põlvedega tooli peale, et põlvedega siis mängisin niimoodi ja Vallo saatis mind klaveril. Oli polka ja galopp, seda ma mäletan, aga see oli tõeliselt professionaalsed asjad. Ja siis sellest ajast peale mul oli kogu aeg see, see muusika tegemine oli peal. Siis tuli päris õppimine peale.

Te õppisite Leningradi konservatooriumis kõigi nende suurte kuulsate vene meistrite käe all, aga tõite Leningradist kaasa ka endale abikaasa Eestisse?

Õppisime Leningradi konservatooriumis, elasime ühiselamus. Minu põhiline tegevus oli, et ma käisin plaadipoodides, elasin enam-vähem ja siis kontsertidel õhtul, aga mõnikord pidasin pidu kah! Ja nendel pidudel kohtusime ikka üht ilusaid noori inimesi ja tantsisime ja laulsime ja need peod olid väga soliidsed ja toredad, aga vaat ühel siukesel peol ma siis kohtasin Liiliat. Ja tema töötas, õppis raamatukogundust ühes teises instituudis. Hoopis teise eriala peal, mitte muusikuna. Ja siis me saime kokku ja ja siis läksime lahku. Mina - mõlemad õppisime, aga juhtus nii, et ma lõpetasin konservatooriumi juba,  see oli sel ajal ja tulin Eestisse. Ja tundus nii väga üksildasena ja siis ma kirjutasin talle kirja, et tule siia. Tuli kah! Ja abiellusime kohe!

Ja nüüd olete 57 aastat koos?

Jah.

See on fantastiline?! No jah... nii palju tegemist on, et, et kogu aeg anname üksteisele juhtnööri, kuidas peab elama. Ja meil on see... ju me oleme harjunud sellega. Mis on kõige tähtsam, meil on väga toredat kolm last ja nemad on ju vaimustavad muusikud ja seda me kõik elame iga päev üle. Mis, mis nad teevad ja kus nad on ja kus nad parajasti on ja kaheksa lapselast on meil ka. Nii et meil ei ole igav. Ja temal on tööd teha. Nii et meil on kogu aeg põnev elu.

Ma saangi aru, et Liilia on aastate jooksul olnud teie, ka ütleme siis, tagala ja aeg-ajalt sõna otseses mõttes ka mänedžer või?

Tagala, õige, see on hea sõna. Mänedžer, mänedžer ka muidugi pärast sellega ka palju-palju abi ja seepärast, et ega ma väga suur asjatundja sel alal ei ole. Aga meil olid agendid, kelle kaudu me asju ajasime, aga nendega oli ka vaja kontakteeruda, nendega asju ajada, nii et nii et ega, ega ma üksinda asju ei saanud ajada.

Mina teenisin ja Lilli organiseeris elu seepärast, et meil oli vaja organiseerida, kes organiseerib, kus me elame. Kus me oleme, kuhu me reisime, kuidas lapsed kasvavad, kus koolis lapsed käivad, see oli suur, raske töö – see ei olnud niisama. Laste koolis õppimine, keelte probleem, kui me Ameerikasse läksime. Siis juba sealsetes koolides käimine sõita pidevalt New Jerseyst New Yorki igal pühapäeval viia andekate laste kooli Kristjan ja Paavol oli seal oma orkester Rutgers University ja siis ma olin väga hea autojuht ka. (Muigab.) Ise sõitsin!

Kui me läheme korraks tagasi ikkagi sellesse aega, kui te abielussite ja Liilia Eestisse kolis. Ma saan aru, et ta õppis harukordselt kiiresti eesti keele ära, teie ema abiga, ma mõistan ja täna räägib paremini kui teie, parandab aeg-ajalt teid? Ega ma-tegevusnimega on tegemist, mõnikord. Da- ja ma-tegevusnimi, see on natuke raske asi eesti keeles, aga saab päris tublisti hakkama sellega, (naerame) aga siiamaani ikka tulevad väiksed veakesed juure. Aga üldiselt ta räägib väga hästi, jah. Ega meil üldiselt meie peres räägitakse eesti keelt. Aga hea et me teame vene keelt seepärast, et see kadu, mis tegelikult nüüd selle 25 aasta jooksul on meie eesti rahval: kaotatud vene keele teadmine ja vene keelest ära. Et siin ei räägi ükski inimene ei saa aru, mis midagi on.

Keel ei ole üldse mingisugune poliitika tegemine, keel on üks vajadus, et inimesed saaks suhelda omavahel ja lugeda raamatuid. Raamatu lugemine on väga tähtis, kui sina kaotad niisuguse suure rahva keele ära, kus on kirjutatud niivõrd ilusaid raamatuid nagu Puškinid ja Lermontovid ja meid ja kõik kui kokku tööga ja peab nüüd läbi tõlgi vaatama. Ega see päris õige asi ei ole, meil ei ole seda probleemi.

Juba sügaval nõukogude ajal teil läks väga hästi. Üks märkimisväärne hetk oli, kui te 71. aastal võitsite Roomas sellise rahvusvahelisel dirigentide konkursi ja juba siis te saite, oli selline organisatsioon riiklik Goskontsert Nõukogude Liidus, lubas teid välismaale kapriikidesse. Te käisite toona ikka kohtades, mis olid nagu kosmos – Mehhiko, Jaapan – sügaval nõukogude ajal?  

Harva küll, nendes maades, aga ikkagi hakkas ikkagi ikka rahva demokraatiamaadest hakkasid ka peale ja Bulgaaria oli see põhiline minek ja siis teine kõige suurem kapitalistlik maa, mis mulle esimene oli Jugoslaavia. Aga siis tuli mul järsku Inglismaa, ma ei tea, milles asi oli. Ma olin noor dirigent ja juhatasin palju nõukogude orkestreid Moskvas ja Leningradis, eriti Moskva ja Leningradi okestreid. Ja need tundsid mind väga hästi, ka nende dirigendid tundsid mind hästi ja ka  solistid, kes siis Gilelsid, Emil Gilels ja niukesed Oistrahhid ja Daniil Shafranid ja need kõik mängisid minuga.

Ja siis, kui oli vaja minna välismaale, mõnikord, siis oli minu nimi nagu oli juba nagu teada, siis see Goskontserdilile sai juba informatsioon, et Järvi võiks minna. Jah, kui ütlete Järvi, las ta siis minna. Siis ma käisin Buenos Aireses, juhatasin Oneginit suures kuulsas Colon teatris Oneginit. Suur vene dirigent – ma ei olnd Oneginit  kunagi juhatanud, elus.

Nii et tegelikult vahekorrad ja muusika tegemise kontaktid, ükskõik kellega siis ka ei oleks, kas need on suurkujud või ei olegi nii suurkujud, aga  see muusika viib kuidagi kokku ja seesama Oistrahhi... Oistrahh tuli siia Pärnusse, küsis, et kuule, ma tahan ka juhatada, et näita Neeme, kuidas see ja kuidas ma seda Mahleri neljandat sümfooniat juhatan. Pani  plaadi peale, et kuidas see on siis – tat-tat-tat. (imiteerib) Ja siis hakkas, hakkas mul, ma hakkasin tal näitama, kuidas see minu meelest - siis ta tegi, aga ta oli hea muusik, tal käed olid, niukesed toredad ümarad käed- vot just õige, vot niimoodi teeb. Oistrahh sai esimese kooli mul siin Pärnus kui dirigent, ise oli ta maailmakuulus, fantastiline viiuldaja.

Kas see on õige, et teie olite esimene Nõukogude dirigent, kes maailmakuulsas METis, Metropolitan Operas dirigeeris?

Jah. Keegi ei olnd enne, esimene nõukogude dirigent, Eesti dirigent ka.

Mulle on jutustatud markantset detaili, et seesama legendaarne reis sinna Ameerikasse ja Metropolitan Operat dirigeerima, te tulite sealt muuhulgas tagasi, ostsite endale Ameerikast auto, mis aastal 79 oli ikkagi siin Eesti tänavatel nagu UFO?

Kui see auto siia saabus, siis vene see saabus tegelikult Leningradi sadamasse ja kui ma hakkasin seal sõitma, siis kõik, kes kõik Vene need tollid ja vene need suured piirivalvurid ja kõik käskisid kapoti lahti teha, (suured silmad) nad polnud niisugust asja näinud, et seal see on niisugune vägev värk oli seal nagu suur tehas ja puhas ja puha. Nad ütlesid – kuda jedish? Kus sõidad? Ma ütlesin, et Tallinnasse. Vales suunas  sõidate, ütles, et vales suunas sõidate, Helsingi poole peab sõitma.

Nad arvasid, te olete soomlane, kes on suunaga eksinud?

Jaa, Tallinna on võimatu sõita niisuguse autoga ja siin oli raske elada. No siin oli nii, et siin oli iga niukene meri oli ümberringi rahvast koguaeg. No oli huvitav auto. Tegelikult ei olnudki Ameerika mõttes nii kõige viimane, siis oli lihtsalt üks niisugune suurem  Mercury Cougar.

Mis sellest autost sai muide?

See on siin Pärnus kuskil. See on kellelgi käes, aga ta on juba niisuguses olukorras, et see vist teeb ainult traktori häält.

Kui me tuleme tagasi korraks natuke ajas ja muusikaga ikkagi jätkame, te olite ERSO ees, mis toona oli Eesti Raadio Sümfooniaorkester ja siis tegite Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, te olite erakordselt noor dirigent, ERSO jaoks. Kas teil oli raskusi ka enda kehtestamisega seal?

Ei olnud, sest mul olid head abilised. Mul oli Arvo Pärt, Jaan Rääts, Tamberg, heliloojad Koha, need olid kõik heliloojad ja kes olid siis töötasid raadios helirežissööridena. Nad töötasid oma igapäevase raha teenimise puhul raadios kellegina, nad heliloominguga kunagi ei teeninud helilooja raha.Nii et need olid need, kellega ma siis tegelesid ma hakkasin  nende muusikat mängima. Ja minul oli see kõige suurem suurem rõõm, et ma sain niisugust praktikat kaasaegse muusikaga. Pärdi uued lood tulid, Räätsa, need masinlikult uued sümfooniad tulid kõik Koha sümfooniad.

Ma mäletan Tambergi kõik Kuupaisteoratooriumid ja kõike Eesti muusikat, mis sel ajal kirjutama, kõik lindistasid. Lenini sünnipäevaks või  Karl Marxi sünnipäevaks tulid. Karl Marxi oratoorium kästi kirjutada, kõigil maksid raha kinni ja seal oli, Räätsal on nisuke oratoorium "Karl Marx" ja siis kõik koorid, õppisid ja orkestrid  õppisd, mina muudkui juhatasin ja siis oli nii palju igasugu... "Ood esimesele kosmonaudile", Jaan Rääts ... tead, mis sugune lugu ja siis mina muidugi juhatasin. Kust ma selle praktika siis muidu oleks saanud, et ma oskan tänapäeval kõike juhatada?

Et seal oli palju nii-öelda kohustusliku materjali, mis teile tegelikult oli vastukarva ka?

Ikka kohustuslik materjal on ikkagi muusika.

Aga sellist punahõngulist materjali?

Šostakovitš kirjutas kohustuslikku materjali, aga missugust materjali, mis suurepärased sümfooniad. Kõik ütlesid oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks ja, ja, ja Prokofjevi kirjutas kolm, kolmekümne oktoobrirevolutsiooni, kolmekümnendaks aastapäevaks kirjutatud kantaat, see on üks Prokofjevi kõige parem teos, mis ta on kirjutanud, see on midagi erakordset. Ma olen ära plaadistanud need tööd Londonis sel ajal, kui me ei olnud siin.  See oli midagi, seal olid erakordsed asjad siin poliitika ja helilooja kui niisugune ei saa kunagi... olid muidugi niisugused karjeristid, kes kirjutasid ainult poliitika nimel mingisuguseid marsse ja mingisuguseid, ma ei tea veel mingisuguseid niisuguseid asju, aga see oli, need olid tõeliste heliloojate suur... Kusjuures see oli ka teataval määral protest, sest nendes muusikates, nende muusikast, Šostakovitši muusikas kajastus ka mingisugune protest ja ka sealt ei saanud keegi lugeda, et see protest on.

Ma olen siiski kuulnud haaravaid lugusid sellest, kuidas teil oli raskusi ERSOga seal vanemad pillimehed, need kippusid jooma, alkoholiprobleem oli ka?

Alkoholiprobleem oli see nõukogude inimese probleem, sest see siis jõid kõik ja see viin oli kõige odavam asi. Kusjuures need suured töövaheajad, need olid tõeliselt niisugused ajad kus kell kaksteist üheni ja oli tööaeg ja siis portveini joodi ja see oli nii kange ja kõik jõid. Nii et tegelikult see ei ole mitte ainult muusikute probleem, aga olid ametiühingud ja siin oli, meil oli Tiit Karis. Tema oli ametiühingu esimees tromboonimängija, kõva joomamees ja tema, ta tõusis üles et - kas õlu on alkohoolne jook või ei ole? Ja kõik sada inimest tõstsid käe -  ei ole!

Ametiühingu koosolekul käis selline arutelu?

Jah, jah. Suurem osa ütles, et õlu ei ole alkohoolne jook. No siis joome, iga vaheajal läksid mehed välja ja jõid õlut.

Nii et selliste probleemidega pidite teie tegelema?

Ikka-ikka, alkoholiprobleemid olid. Muidugi olid probleemid. Mis mingisugusel määral on tänapäeval jäänud, aga juba kadunud, peaaegu kadunud. No aga ärge rääkige ja praegu on alkoholiprobleem niisugune suur Ossinovski on teinud meil asjad korda.

No kui me selle teema peale oleme, võtsite Ossinovski ise jutuks, mis te arvate sellest aktsiisivärgist?  

Minu meelest see põhimõtteliselt on õige, et hoida inimesi eemal alkoholist, aga... ja noori alkoholist eemale hoida, aga mitte niisugusel teel ja see on pikema aja jutt, see pikema aja, see on üks kasvatuslik küsimus ja seda kasvatust tuleb viljeleda nii palju kui võimalik, aga et sa paned selle alkoholi kaks meetrit selja taga samas poes ja seal on ikka saadaval ja natuke kallim, siis ta läheb ikka need, kes on alkohoolikud, need ikka lähevad Lätti ja ostavad ikka oma alkoholi ära, nii et see ei paranda olukorda. Nii et ega see tee, kuidas seda tehti, päris õige ei olnud. Nii et kui keegi võtab ühe mingisse otsuse vastu ja väga positiivse, siis, siis tal on palju vaenlasi selle suhtes.  

Tagasi tulles teie persooni eluloo juurde, te olite ikkagi juba Nõukogude Liidus, lubage nii-öelda eliit, eliidi osa. Te saite suhteliselt vabalt reisida, te olite võrdlemisi heal järjel, te olite tuntud, teil olid seal preemiad, erinevad asjad. Ja te otsustasite ikkagi Eestist ära minna, Nõukogude Liidust ära minna. Paljud ei saanud sellest toona ka aru, miks te otsustasite ära minna ikkagi?

Sellepärast et Pärdi teos sai ette kantud siin ja seal Pärdi teose nimi oli "Credo". Ja kurjad jutud kogu aeg rääkisid ümber riigi, et Pärt on ju usklik.Ja Pärt on usklik. Pärdile ei  antud  teed õigeks loominguliseks tööks. Ja siis mina võtsin vastutuse oma peale muidugi tol ajal oli alati niisugune:  igal teisipäeval, iga Heliloojate Liidus oli koosolek. Heliloojate Liidus oli alati koosolek ja siis seal otsustati milliseid teoseid võib ette kanda ja milliseid teoseid ei või ette kanda. Seda teost me ei lasknud sinna, ma võtsin selle ise oma vastutusele kui peadirigent, ütlesin, et me mängime seda nüüd järgmisel kontserdil.

Konkreetselt see siis Pärdi teos? Teile öeldi, et ei tohi ja teie võtsite ikka enda peale, ma mängin ikkagi?

Ja meie võtsime oma peale ja me mängisime seda kaks korda ühel samal kontserdil. Ta ei ole pikk teos, ütleme seal üks 20 minutit. Ja me mängisime seda kaks korda ühel samal kontserdil. Ta ei ole pikk teos, ütleme seal üks 20 minutit.  See on põhiliselt, põhineb väga modernmuusika ja seal on  Bachi prelüüd nr 1.  Muusika mängib, eks ole, ja siis lõpeb ka niimoodi ära, kusjuures vahepeal on niisugune tohuvabohu, et ei tea, kuhu see läheb ja, ja niisugune asi, aga, aga ta oli kaasaegne muusikastiilist niivõrd hea asi. Tänapäeval eriti ma tunnen mõnu sellest teosest, et see on niivõrd hea asi kirjutatud, aga siis meeldis kõikidele noortele sest saal oli rahvast täis.

Saal oli rahvast täis. Ma pidin veel kord mängima sellel tüki ja mis siis ikka veel kakskümmend minutit mängisin veelkord. Järgmine päev oli niisugune skandaal, võeti maha Filharmoonia kunstiline juht ja kutsuti partei keskkomiteesse, sinna partei majja ja öeldi, millega on hakkama saanud kõik need juhid, kes lubasid seda asja sündida.

Nii et see vaimne surutis sundis lahkuma?

Tekst! Sa ei tohi propageerida religioosset teksti! Miks sihukesed lollid, hullud keelud seati üles?

Nii et see, et mingid kommunistid põhimõtteliselt ütlesid teile, Neeme Järvile, mida te tohite mängida või ei tohi mängida, see oligi otsustav?

Ja mikspärast siis lõppude lõpuks mei pidime niivõrd sõltuma nendest asjadest, ma mängisin Karl Marxi ka. Ma tegin kõiki asju selle kohta ei öelnud küll mitte keegi halba sõna, eks ole, aga nagu Pärdi "Credot" ma mängisin, vaat siis oli halvasti öelda, siis tulid need targad inimesed, kes üldse millestki midagi ei tea muusikast hakkasid siis oma sõnu ütlema.

Sellest, kuidas te ikkagi toona Nõukogude Liidust välja saite, ei ole liiga palju räägitud, see ei olnud ju nii nagu tänapäeval, et võtad oma kohvrid, lähed lennukisse ja sõidad?

Meil oli üks selline olukord, et ka siin poliitiliselt hakati meid piinama ja see oli see, et Paavo Järvile tehti teetanuse süst, teetanus koolis. Ja Paavo Järvi paistetas üles ja niimoodi ja meil oli abi vaja ja meile ei antud meditsiini. Meil ei antud  meditsiini sest oli kuulda, et me nagu kavatseme ära sõita.

Nii et üks asi, mis teid sundis toona tagant kiirustama, oli et teie siis vanemal pojal Paavol oli sellest teetanusesüstist tekkinud väga tugevad tervisehädad?

Ja nii kohe, kui Ameerikasse jõudsime, peale kolme päeva oli kõik läinud, kõik oli korras.

Et ikkagi tagasi tulles nüüd selle juurde, et kuidas te emigreerusite, et see käis läbi Iisraeli?

See käis läbi Iisraeli selles mõttes, et mul on nüüd väga head sõbrad Iisraelis, kes oskasid seda organiseerida mulle ja need olid kõik minu head artistid-sõbrad.

See oligi praktiliselt toona ju ainus viis, kuidas legaalselt emigreeruda (Jah) läbi siis Iisraeli.Nüüd nali seisneb selles, parandage mind, kui mul on valesti seda jutustatud, aga et aastaid arvati või käis nagu legend, et teie abikaasa Liilia on juudi päritolu, mida ta ei ole, ma saan aru jah?

Ei ole, jah.

Aga ometi nüüd te pöörasite selle kuidagi enda kasuks? Te siis emigreerusite kui juudid?

Tegelikult jah, aga mis juudid me siis nii kangesti  oleme.

No Eri Klas tegigi nalja, et tema, eks ju, rahvuselt juut jäi eestlasena Eestisse. Neeme emigreerus juudina?

No ega see päris hea ütlemine ei olnud.

No see oli selline kalambuur?

Et ta oma kolleegi kohta niimoodi ütles, eks tal õigus, oli.Ta võis ju seda öelda. Aga me olime väga head sõbrad omavahel. Selles ei olnud üldse küsimus, et ta oleks võinud ka seda teha, aga ta ei teinud. Nii, et tegelikult eks see Iisrael on aidanud paljusid inimesi. Mis te arvate et kõiki kes Iisraeli ära läksid, olid kõik juudid või?

No kindlasti mitte.

Kõik need inimesed, kes on Venemaalt muusikutena ära läinud, need ei olnd ka, paljud ei ole juudid olnud.

Tagasi tulles Pärdi juurde. Kas teie lahkumine oli koordineeritud omavahel?

Ei. Koordineeritud ei olnud, aga tunnetasime seda ja rääkisime küll, et mis meil, mis väljapääs on sest olukorrast.

Te läksite ju nädalase vahega ära?

On jah, huvitav, et see niimoodi sattus. Temal oli, see, see oli arvatavasti temal palju lihtsam kui meil, aga tema tuli ka, meie saime igatahes kokku Viinis nädal aega hiljem tänaval,  juhuslikult.

Sealt edasi head inimesed aitasid teid Ameerikasse ja te läksite põhimõtteliselt siis oma perega kõik lapsed, naine, igalühel, kaks kohvrit ja sisuliselt pidite alustama seal ikkagi nullist?

Jah! Aga mind tunti kui dirigenti. Mul oli kohe agent, agenstvo, või tähendab agent see oli Columbia Artists Management. Ja ma juhatasin kohe paari nädala pärast New Yorgi Filharmoonikuid.

Aga öelge ikkagi ausalt, kas see võis mängida...

Ikka ausalt! Ma kogu aeg räägin ausalt!

Kas see võis mängida ikkagi mingisugust rolli, et vaadake, kui te käisite seal juba Metropolitan Operas ja nägited, et rahvas aplodeerib, kõik on püsti, kummardavad maani ja millist raha ka võib tegelikult dirigent vabal maal teenida. Et kas seal olid ka mingid majanduslikud kaalutlused?

Raha peale me tol ajal mõtlesime vaid nii palju, et me saame jalad alla. Raha sai ka Columbia Artists Management. Palju  ta sai? Väga palju võib-olla, sest ma ei olnud kunagi saanud Goskontserdi kaudu mingit raha, kui ma käisin välismaal juhatamas. Ainult maksimum 200 dollarit.

No sellest ma räägingi, et kui te nägite, et Goskontsert jätab enamiku endale ja nüüd, kui sa lähed läände, siis tuleb?

Siisma sain seda raha, mis ma maksin tegelikult. Palju see, ma umbes taipasin seda, palju ma saan, nii et me pere sai sellest väga hästi ära elada. Nüüd me saime hakata panna, sai jalad alla ütleme esimese aasta jooksul.

Kui te toona läksite ja siis te läksite ju enda teada põhimõtteliselt üheotsa piletiga. Eestis see tähendas seda, et teid, kas vaikiti maha, olid mingid intsidendid, ma kuulsin, kus mingitest albumitest rebiti reaalselt teie pilt välja või kui raadios mängiti teie lugu?

Sõdurid tõmbasid välja Ernesaksa pildi koos minuga, sest Ernesaks jäi ju siia (imiteerib),  aga teisel pool oli Ernesaks ja mina olin teise pildi peal ja see oli laulupeo album. Kõikidel sõduril lasti välja see leht tõmmata.

Või siis kui raadios mängiti teie plaadistatud asja, siis ei öeldud, kes on dirigent? Et olid sellised uskumatud ajad?

Olid, olid, vaata niisugused huvitavaid juhid olid meil.

Samas see oli ka väga ränk selles mõttes, et te läksite ära ja rohkem ei näinud ju oma kallist ema?

Jah. Kallis ema jäi siia, ma töötasin Göteborgis ja siis oli niisugune olukord, kus ma tahtsin Göteborgi teda külla kutsuda omale ja ta oli ju siin lähedal ja ei lastud. Teda ei lastud tulla mul külla, mina mina ei saanud siia tulla, mind muidugi ei lastud siia, aga temale oleks võinud Göteborgi tulla - ei lastud. Ja me käisime siin Vaino Väljase juures ja paljude inimeste juures ja ta ütles, et mina ei ole käskija ja keelaja. No kes see siis on, aga ju siis nad olid kes käskisid ja keelasid?

Muide, vastab see tõele, et just eriti Vaino Väljas oli see, kes püüdis teie emigreerimisele kõvasti jalga taha panna?

Meile tundus küll, aga võib-olla kuskil oli veel mõni inimene, kes talle selgeks tegi, et seda ei pea tegema, nii et seda need keerdkäike ma ei tea, sellepärast et igatahes ma tean seda, et kõik meie isiklikud palumised ja käimised ja jutuajamised lõppesid alati väga positiivsel toonil ja meil ei olnud kunagi niisugust asja, et, et ei saa ja kõiki. Aga siis, kui oli kuskilt kuulata. Ja siis tuli mingisugune teade, et ikka ei saa, ega pole vist ikka ei saa. Nii et see keskkomitee pani jalga taha igas mõttes. Nii palju kui võimalik.

Te püüdsite oma ema saada sinna, aga samamoodi ei lastud?

Ei. Ma ei näinud oma ema pärast.

Kuni ta siis 1984 lahkus?

Jajah. Ma ema ei  näinud, see, see oli kuritegu minu meelest, seda oleks võinud lubada, niivõrd suuremeelne võiks, oleks võinud üks üks riik olla, aga ei olnud.

Kõikidest pööretest me ei jõua rääkida tänases intervjuus. Aga üks asi, mis mulle on nagu jutustatud, on see, et Neeme Järvi puhul on eriti eriti tähelepanuväärne see, kuidas te võtsite need orkestrid, kellel ei läinud võibolla kõige paremini, ja töötasite nad üles, et Göteboris ja eriti Detroidis, et need ei olnud väga head?

Šoti rahvuslik orkester ka.

Te peksite nad vormi?

Ja-jaa ja kuidas! Need on midagi erakordset  orkestrid praegult ka. Praegu on nad niisuguses vormis, kui seal tuleb korralikult tööd teha, õiged märkused teha, õige põhimõttega töötada orkestriga, ei ole halbu orkestreid, on ainult halvad ja head dirigendid. Ei ole, nii et Berliini Filharmoonika on väga hea orkester, tuleb üks halb dirigent ette, mängivad küll kuidagimoodi ära, aga see pole kedagi muusika. See ei ole õige, et orkestrid on head, on head ja halvad dirigendid, need, kes oskavad käkki keerata, need, kes oskavad suurt muusikat teha.

Teine märkimisväärne külg, millest teie puhul peab rääkima, on esmaettekanded. See on teie kuidagi eriline kirg otsida välja vähetuntuid sümfoonikuid-heliloojaid ja neid mängida rahvale, aga see on ka ju riskantne? Et see ei pruugi meeldida jällegi rahvale ju?

Oi, ma pean kindel olema selles, et see ei ole riskantne. Minu jaoks ei ole see riskantne ja kui minu jaoks ei ole riskantne, siis ei ole mitte kellegi jaoks riskantne.See peab olema niivõrd veenev selle ettekande suhtes, et see on kõige parem muusika, mida ma praegu juhatan teile, kuulake!

Te hakkasite ju siis tutvustama ka eesti muusikat?

See oli üks suur protsess, kui ma olin Ameerikas ma üldiselt meie põhimõte oli  ära minna siit -  tutvustada Eestit maailmale. Nii Pärt kui Tubin ja mina, meie ja mina isiklikult ma leian seda, et see oli meie suur eesmärk. Ja ma ütlen seda, et me tulime võiduga tagasi selles suhtes. Sest tänu väliseestlastele, kõikidele nendele eestlastestele, kes  välismaal tol ajal elasid ja siis oli veel palju häid eestlasi välismaal,  kes aitasid ja said aru, mis see eesti kultuur ja kunst on ja nemad, nendele kirjutasin ma isiklikke kirju, tuhandeid kirju, et aidake plaadistada Eduard Tubina kümme sümfooniat ja makske raha Eduard Tubina ühingule, mille me moodustasime Ameerikas. Ja üks nõukogude eestlane oli ka pannud, oli saatnud ühe rubla ja see oli väga liigutav.

Ja kui Tubin oli suremas, siis ta ütles – Neeme, kas sa ikka juhatad, plaadistad  ära minu plaadid  kõik. Jah, ma plaadistan kõik sinu plaadid ära. Ja see on teoks tehtud.

Kas te ise oskate öelda, kui mitu plaati te olete välja andnud või teie töödega on välja antud?

Umbes ma tean neid kokku 500 ümber, seepärast ma ei oska praegu öelda, kas on 502 või on see 488, aga sealkandis, sellepärast, et neid tuleb järjest veel juurde.

Mulle on öeldud, et see võib olla rekord maailmas?

See ei ole eriti suur saavutus, kui sa loed kõik need teosed kokku, mis ma olen teinud, ma olen terve Prokofjevi, Šostakovitši teosed, kõik. Kõik Ameerika muusika, kõik Tubina sümfooniad, kõik Sibeliuse teosed. Ma olen teoste ja heliloojate kaupa teinud kõiki-kõiki, Halvorsen, Svendsen, Aterberg, Stenhammar.

Aga miks, mida te taga ajate, sellise tempoga, see on ju metsik tempo?

Üldse ei ole metsik! See on minu tempo ja ma ütlesin, et mul on kiired tempod. Sest mul oli kolm orkestrit ka samal ajal paralleelselt, nii et üks oli, oli, oli Chandos,  minu väga hea mul plaadifirma Inglismaal, see oli Scottish Orchestra. Siis BIS oli oli Göteboris ja kõik Skandinaavia. Ja siis Deutsche Grammofon võttis üldised asjad veel palju muid asju veel, mis nendel vaja oli, nii et mul olid väga toredad plaadifirmad, kõikidel dirigentidel ei ole kolme plaadifirmat.

On ju ilmselge, et te elate ja hingate muusikat, aga kas te mingit muusikat peale nii-öelda süva või klassikalise muusikaga ka kuulate?

See muusika ongi klassikaline. Ongi muusika ongi klassikaline, muidu ei saa muusikaks nimetada, siis on see igasugune variatsioon klassikalisest muusikast. Siis pane rütm taha ja siis on see hoopis teistsugune muusika ja eriti see suur trumm. See on pum, pump, pum, pum, see käib sul pealuust läbi ja öö läbi ka. Seepärast, et arvatakse, et see on see muusika. See ei ole muusika!

Pärnus on loomulikult Järvi festival, aga siin on ka üks teine rannaüritus Weekend. Mis suhted teil Weekendiga on näiteks?

Ei ole, seepärast ma ei saa seal seda trummi kannatada välja, sest mina kuulen ainult trummi, ma meloodiat ei kuule.

Ma lihtsalt kontrolliks küsin, et kas te teate, mis või kes on Patune Pool?

Kes on patune pool, need on need hullud, kes üldse ei tea muusikast mitte midagi, absoluutselt pole aimu ka, mis hea muusika on ja need lähevad selle vale valega kaasa. Kõik tegelikult kordub: rütm on, meloodia on natuke teistsugune, kisa on kõva ja publiku kisa on veel kõvem. Ja see on see meie kultuur. No see ei ole meie kultuur.

Lihtsalt infoks teile, et see Patune Pool on üks kodumaine, ütleme selline kergem kollektiiv, kelle lahkuminek põhjustas hirmsa tähelepanu Eestis?

(Irooniliselt) Kas ma olen kursis sellega ka või? Kelle lahkumine siis nüüd oli, kes need olid lahkund? Ei, aga mina leian seda, et, et kui, kui ikka tõsiselt vaata. Kui inimesed hakkavad ikka tõsiselt mõtlema niimoodi – perekond, lapsed, välimus, kultuur, perekultuur, asjad, kuhu ma oma lapse viin, kuhu ma suunan oma lapse. Siit hakkab kõik see kultuuri põhimõte peale.

Aga räägime perest... Inimesed, inimesed, kes olid Eesti Festivaliorkestri etendusel või ettekandel siin Pärnus, ütlesid, et nad nägid, et teil oli pisar silmanurgas?

Mina olen sihukene härras inimene või, kuidas öelda, härda olemisega inimene. Et kui mulle ikkagi väga midagi meeldib, mul on alati pisarad jooksevad. Need on nisukesed õnne pisarad ja kui see õnnepisar tuleb sinna, no mis siis on ju väga tore!

Nii et see on liigutus isana ja liigutus muusikasõbrana, ilusast?

Muusikasõbrana, aga isana ka, et ma ikka iisuguse asjaga hakkama saanud, et, et, et, et on võimalik veel paremini teha, sest ma näen, kuidas nad mõlemad tahavad teha seda muusikat nii hästi kui üldse võimalik ja saavad sellest aru õieti. Et on võimalik ka niimoodi käkki keerata kokku ja siis  ma ei ole õnnelik. Aga ma ei ole nisukest momenti veel tabanud nende juures.

No eriti suurepäraselt läheb Paavol praegu. Paavo Järvi on juba maestro, kellest tehakse endast dokumentaalfilme ja pikkasid intervjuusid. Kas temast saab ühel päeval parem dirigent kui teist?

Nii on väga raske tänapäeval seda arvestada seepärast, et tänapäeval tuleb pidevalt noorte kontingent dirigente tuleb järjest juure, jällegi tema astub neid samme, mida mina olen astunud oma eluaja jooksul ja jõudnud kuhugi, tema ikka astub, ega ta ei ole kunagi valmis. Ja need astmed on tal ju suurepärased olnud.

Kas te kardate, või loodate, et temast saab ühel päeval võib-olla kuulsam kui isa?

Oo, ta on juba kuulsam. Mul ei ole sellest midagi, mul on nii hea meel.

Teie pere on väga kosmopoliitne, te elate kõik ma ei tea -  neljas ilmakaares laiali, teie tütar on abielus  prantslasega, kui ma ei eksi, noorem poeg ameeriklannaga, Paavo abikaasa on rahvuselt venelanna, elavad üldsegi kuskil Ameerikas, eks ju, kui ma ei eksi. Oma lastest olete te kasvatanud eestlased, aga kaheksa lapselast, mis keeles te nendega räägite?

Tulevad siia kaks tüdrukut, elavad Cincinnatis ja räägib puhast eesti keelt – Paavo lapsed. Omavahel nad räägivad inglise keeles. Mitte vene, aga inglise keeles. A vene keeles võivad ka rääkida. Aga see on ka suur asi.  

Arvestades seda distantsi ja ka seda natuke ka keelebarjääri ikkagi oma lapselastega, kui palju te neile vanaisa saate üldse olla? Skype'i kaudu pigem?

Meil ei saa olla, kuna me selline rahvusvaheline seltskond, nagu me oleme, siis meie kokkusaamised on ju väga harvad ja kui me kokku saame, siis on muidugi segakeel ikkagi see inglise keel on see põhiline keel, mille kaudu siis me, kusjuures need prantsuse poisid, need suurt inglise keelt ei -  räägivad ka, aga nemad räägivad eesti keelt ja prantsuse keelt. Aga siis on juba siis on juba Aguste,  ei ole. August. Minul oli August isa, aga temal on Auguste, sest seal on need rõhud lõpus. Nemad räägivad ka eesti keelt ja see eesti keel on niisugune omapärane  eesti keel, sest Mari räägib nendega ainult eesti keeles.

Väiksed lapsed on veel nihuksed väiksed, et nad ei ole veel aru saanud, kuidas me nendega hakkama. Me ei saa ka veel aru, kuidas me nendega hakkama saame, sellepärast et nad elavad  Ameerikas ja ema räägib nendega inglise keeles ja me näeme neid ju nii harva. Nii et eks me niisugused oleme niisugune perekond, kus on meil päris eesti keelt kasutada, kui me kokku saame, ei ole võimalik, aga väga tahaks, et oleks.

Aga tagasi tulemine on päris kindel asi. Päris kindel asi, sest ma vaatan oma lapsed ka praegu Paavo ja Kristjan, nemad tahavad, tahaksin väga olla Eestis. Väga tahaks olla Eestis ja Eesti tõmbab neid nii palju muide, mis neid tõmbab siia? Seepärast nad on eestlased, nad on pärit Eestist ja nad on sündinud siin ja see on nende koht, kus nad peavad olema. Nad võivad ükskõik kus elada, aga nad, see tõmbemagnet on siin.

Tuleme tagasi teie isiku juurde, praegu on see dirigent, kes teie taktikeppi hoiab, tervis, ma saan aru, kuidas teie tervis täna on?

Ikka väga hea!

2001 siinsamas Pärnus oli Teil väga dramaatiline hetk, väga ohtlik hetk. Te saite ajuinfarkti. Mida te ise mäletate, sellest?

Ei midagi. Midagi ei mäleta ma. Ärkasin, ärkasin haiglas ja mul olid väga head arstid, Hernesniemi oli minu arst Soomes ja tegi mulle kõik korda, nii et mul ei olnud paari kuu pärast häda midagi ja siiamaani ei ole häda midagi.

Kui napikas see oli?

See oli väga traagiline ja see oli väga vale iseenesest ja ma tean, kes selles süüdi oli – ma ise ja võib-olla see oli üks päikeselöök mulle. Ma istusin võib-olla üks kolm tundis tulise päikese käes ja siis, kui ma püsti tõusin, ma kukkusin.

Kui pikalt on praegu ette planeeritud teie kalender, ma pean silmas, kui suur koormus teil praegu on?

Kalendert püüan vähendada, aga kalender on mul ikka mitmekümne aasta peale olemas, niisugune kalender on olemas. Aga siin tulevad järjest pakkumised.

See on uskumatu, et 81 aastaselt te veel sellise tempo ja tarmukusega jätkate seda kõike. Teil on olnud juba hiilgav karjäär, te olete enda muusikadünastia pea, millest ta täna unistate veel?

Ma ikka unistan sellest, mida elu toob ja mul ei ole erilisi, suure soove. Ma kaugele ette unistada  ei saa. Ma tahaks, et siin, meil Eestis läheks hästi, hakkaks Eestis normaalsed asjaajamised, seda ma  unistan. Ja ma unistan seda, et Linnahall  ennistatakse, ruttu tehakse ERSOle üks korralik kontserdisaal.

Nii et see on ikka seesama asi, mis te olete nüüd aastaid rääkinud?

Ma ei saa sellega hakkama ja meie riik ei saa sellega hakkama. Pärnu linn sai sellega hakkama, Tallinna linn ei saa sellega hakkama ja nad ei taha sellega hakkama saada või nende kunstilembelisus puudub täielikult.

Ka täitsa muusikakauged inimesed teavad tänapäeval ju Viini Uusaastakontserti. Kas teie näiteks unistate, et teie võiksite seda juhtida?

Mina armastan väga Straussi muusikat, aga sellest on tehtud mingisugune palagan tänapäeval. Nii et ma isegi ei taha neid enam vaadata, sest nad mängivad alati neidsamu tükke alati.

Te olete suur eestlane ilma igasuguse iroonia varjundita ja kaksipidi mõtlemiseta, aga ma loodan, et see ei ole kõige häbitum küsimus, siiski – päris maailma kõige kuulsamate dirigentide tippu te vist ei ole ikkagi jõudnud?

Ei ole muidugi! Aga kas see oli minu eesmärk?

03.52.12 – No justnimelt, et kutsutaks sinna Viini Filharmoonikute uusaastakontserdile? 03.52.27 Nojaa, 52'28'' alguses oli mul isegi nisuke mõte, et võibolla peaks tegema ükskord, aga /.../ 52'40'' isegi kui teha, siis ma teeks selle hoopis ümber. NB?! 03.52.44 Ja siis nendele see ei meeldi. NB?!

Te kadestate neid Abbadosid, Mutti ja mingid sellised, kes on täitsa A-kategooria ja mingid ka lihtsad inimesed tänavalt teavad...

Mulle ei meeldi, kuidas nad juhatavad. Mulle ei meeldi, kuidas nad Straussi juhatavad. Nad ei ole kellegi Straussi dirigendid, milleks nad peavad seal juhatama, kui nad Straussi dirigendid. Mina tunnen Straussi palju paremini kui Mutti näiteks.

Nii et kadedust te ei tunne superstaar dirigentide vastu?

Ei, ei, minul ei ole, minule ei meeldi.. Kui ma tahan Viini .. mul on olemas Carlos Kleiber ja ma panen selle peale – siis ma naudin. Siis ma näen, inimene teeb seda, mida on vaja teha. Ja ma armastan head kunsti ja head kultuuri. Head kunsti ja head dirigeerimist ja head maitset.

Te ütlesite, et liiga pikalt ei julge plaane teha, kas te kardate surma?

Gustav Mahler juba ei kartnud surma, helilooja, tema kirjutas oma 2. sümfoonia Resurrection ja ütles, et see elu on seal. (Viitab üles) Kõige ilusam teos, mis on üldse kirjutatud maailmas, on Gustav Mahleri II sümfoonia! Beethoveni üheksandast sümfooniast me ei räägi, see on juba niisugune hümn elule, aga elust edasi Gustav Mahleri 2. sümfoonia on see... Kui sa seda lõppu kuuled, siis sa näed seda teist elu seal. Ja kui te seda kuulate teist sümfooniat, siis, siis ma ei karda surma. Ma tean, et tuleb veel üks väga hea elu kuskil.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: