Reliikvia tuli päevavalgele 1970. aastate lõpu väljakaevamistel Pirita kloostrikiriku põhjalöövist. Pirita kloostri reliikvia koosneb sõrme-, käe- ja jalaluukatketest, mille ümber on seotud kuldbrokaadist tekstiiliribad. Kõige vanem on käsivarreluu, mis pärineb 5.–6. sajandil elanud isikult.

Pärast reliikvia leidmist läks lahti ka uurimine, et ehk võib tegemist olla Püha Birgitta enda luukatketega. Selgus aga, et ei ole. "Jah, ei ole. Need uurimised toimusid alles 2011. aastal, kui need saadeti Turu ülikooli Soome ja siis dateeringu põhjal selgus, et need on hoopis varasemad kui Püha Birgitta, kes elas 14. sajandil," selgitas Tint.

Seda, kelle omad need siis on, pole arheoloogid selgeks teinud. "Selleks on ilmselt vaja rohkem võrdlusmaterjali." Ka seda ei oska arheoloogid veel öelda, kas tegemist on mehe või naisega.

Reliikviaga kaasnenud leiud ei andnud luukatkete kohta samuti mingisugust infot. "Need luutükid leiti ühe ja sama koha pealt ning neid ei saanud ka seostada mingi kindla altariga. Need ei olnud altari juures."

Samas kinnitas Tint, et need on mitme inimese luud. "Need erinevad luud pärinevad erinevatest aegadest, mistõttu need ei saa olla ühe inimese omad." Ta nõustus, et see, et need ei kuulu Püha Birgittale, ei vähenda kuidagi nende väärtust. "Jah, kui ta ei ole Püha Birgitta oma, siis ta võib olla kellegi teise püha isiksuse oma." Kuid see on samuti ainult oletus.

"Kindlasti tulevikus tuleb neid rohkem uurida ja paremate vahenditega, mis on näiteks 50 aasta pärast saadaval. Näiteks tahaks teada, kes nad on ja kust kohast nad pärit on." Praegu on tehtud luudele isotoopanalüüsid. "Selle põhjal selgus, et need luud pärinevad Eestist. Aga samas, kuna nad on olnud 400 aastat Pirita kloostris maa all, kus nad on saanud vihmavett, siis ka see võis neid tulemusi mõjutada."

Tekstiiliribad luukatkete ümber on siidist. "Ta on idamaist päritolu. Kui need luud ise on vanemad kui Pirita klooster, siis see tekstiil on siia peale pandud kloostri rajamise ajal."

Tint kinnitas, et sellise püha reliikvia muuseumis hoidmisel on ka tõesti erireeglid. "Me ikkagi hoiame seda klaaskastis, sarnase kujuga nagu oli "Viimse reliikvia" filmis, ainult et läbipaistev, et seda oleks võimalik igalt poolt näha. See kast hoiab neid tolmu eest ja neil on vaja kindlat valgust, et nad kindlasti ei taha suurt rambivalgust, kuna see tekstiil seal peal on ka õrn. Kui meil on neid vaja kuskile toimetada, siis me kasutame selleks kindaid, et me kuidagi neid luid ei mõjutaks."

Praegu on Pirita kloostris ainult üks reliikvia, ülejäänud on Tallinna Linnamuuseumis. "Aga kindlasti mingitel üritustel on võimalik, et me võtame enda ekspositsioonist välja, et mingiks ajaks saaks neid ka sinna deponeerida."

Praegu on reliikvia tõstetud Linnamuuseumi fuajeesse 2. korrusel ning nähtav koos teiste Pirita kloostri esemetega. "Praegu on lihtsalt võimalik seda meie fuajees tasuta vaadata ja kes tahab seda rohkem näha, siis saab tulla muuseumipiletiga."

Püha reliikviat näeb Linnamuuseumi fuajees 30. septembrini.