1992. aasta sügisel Eesti riigi poolt läbi viidud evakuatsioon oli taasiseseisvunud (1991) Eesti Vabariigi esimene humanitaarmissioon ning oli ajendatud essentsialistlikust kodumaa ja diasopraa vaheliste suhete diskursusest: metropol moodustab diasporaaga ühtse etnilise ruumi ning võõrsilt emamaale pöörduvad rahvuskaaslased on kojupöördujad. Noor Eesti riik, kus rahvuslikel meeleoludel oli suur kaal, soovis rahvuskaaslasi aidata neil jõuda koju.

Päästeoperatsioon pälvis Eesti meedias suurt tähelepanu ja andis arutlusainet teemal, missugune on ja peaks olema emamaa suhe diasporaas elavatesse kogukondadesse. Või nagu kirjutati ajakirjanduses mõned aastad hiljem, sai taasiseseisvunud Eesti Vabariik selle konflikti ajal esmakordselt võimaluse näidata, et "rahvusriik on võimeline oma lähikondseid aitama." Niisiis tekkis ootamatult vajadus repatrieerimispoliitika kiireks väljatöötamiseks. Repatrieerimine teeb vajalikuks evakueeritutele kohanemistingimuste loomise ja eeldab integratsioonipoliitika olemasolu – ka sellest aspektist andsid tollased sündmused materjali diskussiooniks.

Käesolevas artiklis rekonstureeritakse toonaseid sündmusi erinevate osaliste, nii evakueerijate kui evakueeritute tunnistuste põhjal, vaadeldakse, mis põhjustel ja kelle initsiatiivil toonane eestlaste evakuatsioon Abhaasiast aset leidis ja mis olid erinevate poolte tegutsemise motiivid. Samuti analüüsitakse evakueeritute kohanemisprotsesse Eestis.

Evakuatsioonioperatsiooni käigus toodi Abhaasiast kolme lennuga (23.-24. oktoobril, 29.-31. oktoobril ja 21.-23. novembril) Eestisse 170 eestlast ja nende perekonnaliiget. Päästeoperatsiooni üldjuhtimine oli delegeeritud Eesti Migratsiooniametile, samas tegi suure osa sisulisest tööst ära Päästeameti meeskond. Mõlemad ametkonnad olid äsja loodud ning püüdsid ennast operatsiooni käigus tõestada kõige paremast küljest. Mõlemal jätkus ambitsioonikust operatsiooni sisulist korraldust juhtida, mis tekitas vastastikuseid pingeid, samuti pärssis üksteisemõistmist  kahe eri ametkonna töötajate professionaalne taust: Migratsiooniameti tsiviil- ja Päästeameti militaarse taustaga isikute visioonid operatsiooni taktikast olid asjaosaliste mälestuste põhjal küllaltki erinevad. Erimeelsused operatsiooni õnnestumist siiski otseselt ei pärssinud, kuna eesmärk oli üheselt mõistetav.

Eestisse jõudnud 170 evakueeritust oli lapsi 42 ja pensioniealisi 20, ülejäänud olid tööealised. Miks lahkusid peamiselt nooremad ja tööjõulisemad, samas kui vanemad jäid pigem koju? Kuivõrd pole põhjust arvata, et vanurid kannataksid sõdades vähem kui  nooremad, annab taoline statistika tunnistust selektiivsetest faktoritest. Näiteks oli evakueerunute hulgas ka inimesi, kes tegid evakueerumisega teoks ammuse soovi Abhaasiast lahkuda. Reaalse sõjahirmu kõrval, mida ei saa kindlasti alahinnata, esines  ka sotsiaalmajanduslikke kalkulatsioone.

Päästeoperatsioonile järgnenut, sh evakueerunute kohanemist Eestis on eesti avalikkuses käsitletud peamiselt nö tagasi-juurte-juurde diskursusest lähtudes: eestlased, kelle esivanemad lahkusid rohkem kui sada aastat tagasi Eestist, pöörduvad nüüd koju tagasi. Intervjuud Abhaasiast Eestisse asunud eestlastega, mis on tehtud mõned aastad hiljem, annavad tunnistust tõsiasjast, et kodu mõiste seostub neil pigem kodukülaga Abhaasias. See tingis ka, et Eestis tabasid paljusid kohanemis- ja integreerumisraskused. Sellest ilmneb, et essentsiaalne kodumaa-diskursus, mis seob emamaa ja diasporaa ühtseks kultuurilis-territoriaalseks rahvuskehandiks ja näeb diasporaa liikmete emamaale siirdumises nö kojupöördumist, ei ole igal indviduaalsel juhtumil kindlasti pädev ega suuda seletada, miks kojupöördunud tunnevad end kodus ebamugavalt, on kohati koguni motiveeritud oma senist identiteeti ümbersõnastama ja paljudel juhtudel igatsevad tagasi võõrsile. Tagasi juurte juurde jõudmine ei tähenda alati tingimata kojujõudmist. 

Täisversiooni Aivar Jürgensoni artiklist saab lugeda Tuna numbrist 3/2018.