Juhan Smuuli näidendit "Kihnu Jõnn" võib lugeda mitut moodi. Teatri NO99 samanimelises lavastuses on lähtetekst kõrvalliinidest puhastatud ja ümber struktureeritud nii, et alles on jäänud olulisim. Fookuses on Jõnni juhioskused, tema suhe laeva meeskonnaga ja selle suhtega manipuleeriv ahvatlev ja ebapüsiv õnn.

Mitme näoga õnn

Smuuli näidendis kannab Jõnni laev nime Fortuuna, kes laval on isikustatud ja saanud pikkade juuste ja jalgadega sädeleva naise (Anna Lipponen) kuju. Kuid Fortuuna personifitseerimine ei paiguta tegelasena lavale ainult laeva, sest laeva nime kaudu isikustub ka õnn, saatus. 

Fortuuna litter-kostüüm köidab tähelepanu, tema hääl meelitab, soome keel intrigeerib, ta tantsib atraktiivselt. Ja kuigi Fortuuna panustab dialoogi minimaalselt, on tema lavakuju just sellisena äärmiselt kõnekas, sest visualiseerib peent ja vastuolulist omaduste kooslust, mida õnn sisaldab.

Peale selle, et õnn on kõnekas iseseisva tegelaskujuna, on ta võtmeks Jõnni (Jörgen Liik) ja tema meeskonna vahelise suhte avamisel. Niikaua kui õnn Jõnni soosib, püsib kapteni kõrval ka meeskond, kes sellest õnnest osa tahab saada. Aga niipea kui õnn jõu minetab ja liikumatult lavale lebama jääb, hakkab nurisema ka meeskond. Meeskonna muutlikus meelelaadis avaldub ka õnne vastuolu. Õnn meelitab, aga ei ole truu. Nagu ka meeskond, kes kroonib Jõnni kuningaks, kuid hülgab ta esimesel võimalusel, kui olukord keeruliseks muutub.

Tuulevaikus

Hoogsalt alanud meresõidule järgneb seisak tuulevaikuses, mis tasapisi loo pea peale keerab ja  õõtsuva lava kinni klammerdab, õnne ära väsitab, pidutseva meeskonna ära tüütab ja oma juhi vastu pöörab ning lõpuks Jõnnist suurima kaotaja teeb.

Tuulevaikuses toob Jõnn merest helendava sisuga kohvri, asetab selle lummatud Fortuuna ette justkui soovides sellega tema imetlust pälvida. Jõnn panustab oma kõige hiilgavama varandusega fortuunasse, kuid ei oska seejuures näha iseenda hulljulguse inimlikku piiratust. Kohvri patareid saavad tühjaks ja see lööb kõikuma Jõnni julguse, mis seni on ekslikult ekspluateerinud õnne kui isiklikku piiramatut ressurssi.

Õnn vajub kurnatuna põrandale ja Jõnn peab edasi vastutama meeskonna eest üksi. Aga ilma julguseta jääb Jõnni julgusest järele ainult sõgedus, tema uus isiklik piiramatu ressurss, mis meeskonda enam ei võlu, aga publikut küll.

Jõnnist, kes on kaotanud õnne, meeskonna ja uhke fassaadi, on järel habras karkass. Kui etenduse esimeses pooles nõretab Jõnn higist, mida põhjustab peamiselt ebastabiilsel pinnal tasakaalu hoidmine, siis teises pooles jätab ta endast lavale haledad kaotusepisarad. Hulljulgest liidrist saab hullunud värisev vanamees, kelle õrn ja hell keha stabiilsel pinnal vaevalt püsti püsib. Haavatavus paljastab Jõnnis inimese, kes on kordades siiram, ausam ja usutavam sellest enesekindlast kaptenist, kellena ta meeskonna ees esines.

Tasakaalu konflikt

Lava, mille kalle muutub vastavalt raskuspunktile, esitab kahtlemata väljakutse trupi kehalisele vormile. Kuid seos füüsilise tasakaalu ja lava vahel on lavastuses konfliktne. Kui lava pind liigub, mõjuvad tegelased toimiva kaalu ja vastukaalu tervikuna. Aga kui lava fikseeritakse, laguneb tegelaskond laiali. Jõnn ei suuda enam sirgelt seista, Fortuuna lamab liikumatult kõhuli laval ja meeskond lahkub sootuks. Stabiilne jalgealune lööb paigast tegelaste füüsilise ja vaimse tasakaalu, mis defineerib merel olemist kui harjumuspärasest hoopis erinevat inimeksistentsi vormi.

Smuuli näidendis naaseb meeskond laevale ja Fortuuna heiskab purjed, kuid Ojasoo lavastuses ronib Jõnn pesukaussi ja aerutab kätega keset horisondini ulatuvat üksindust. Lavastus ei esita mitte ainult üldistava pildi juhist, meeskonnast, õnnest, vastanditest, vastustusest ja kaotusest, vaid tunnetab nende kaudu eksistentsi piire ja võimalikkust olukorras, kus mugav reeglistik ja loogika ei kehti.