"Eks ta püüdis kõhu täis saada, kuidagi ülemate-ülemustega hästi läbi saada ja kuna Kanuti aeda polnud sealkandis, siis istus kõrtsis. Kuna mobiili ka polnud, siis kuidagi tuli hakkama saada," kirjeldas Koort.

Kartulit lõuna-eestlased Kirumpääl ei söönud. "Kartulit ei olnud. Naereid, läätsesid, erinevaid putrusid [söid]. Leiba loomulikult. Liha, kui oli. Kala."

Kõrtsis jõid nad enamasti õlut. "Seepärast, et veega oli keskajal selline lugu, et sellest võis hirmsa tõve saada, kuna see oli tavaliselt saastunud ja siis tuli õlut juua, sest see oli puhtam."

Kirumpää kuulus toona Tartu piiskopkonnale, seega valitses seal ametliku usundina katoliku usk. "Aga tol ajajärgul oli tegelikult väga palju veel ka maausku veel, et see katoliku usk täiel määral juurdunud ei olnud."

"Mind paelus eriti see, et kui koolis ajalootunnis õpetati, et Muhu langes, Tartu langes, pärast seda tulnud Jüriööni ei olnud midagi, ja siis pärast seda ei olnud kuni Liivi sõjani ka peaaegu mitte ühtegi sündmust Eesti ajaloos, siis tegelikult Eesti ajalugu on ikka ääretult põnev."

Koorti sõnul on põnev ka see ajajärk, kus ordu ja piiskopid omavahel mõõtu võtsid. "Ja kes need sõjasulased siis olid – need olid ikka suures osas ka maarahva hulgast värvatud, mitte küll rüütelkond, aga sõjasulased ja sellised, kellele see lahing tegelikult toetus."

Koort loodab, et teda Harglaga siiski püsivalt võrdlema ei hakata. "Ma loodan, et ei ole uus Indrek Hargla, vaid on uus Erkki Koort. Midagi, milles inimesed mind ei tunne."