Ajalooline romaan "Kättemaks Kirumpääl" on siseministeeriumi endise asekantsler Erkki Koorti debüütteos. See viib lugeja 1389. aasta Lõuna-Eestisse, kus hargnevad keerukad intriigid. Kusjuures – lugema hakates ei pruugigi see nii tunduda. Koort asub kohe, ilma midagi pikemalt seletamata, asja kallale ning romaani tegevus läheb käima kärmelt ja selle peategelane asub tegutsema järelemõtlematult. Või vähemalt nii tundub. Ja kuigi osaliselt tundub tõesti õigesti, on Erkki Koorti üks keskseid võtteid teoses info varjamine lugeja eest ning mängimine sellega, mida teab vaid tema ise ehk autor, mida teab tema peategelane, sõjasulane Markus ja viimaks see vähene, mida saab teada lugeja.

Mingis mõttes on see lihtne või isegi ehk natuke alatu võte, kuid see töötab, ja olgem ausad – eks ole ju päriselus ka nii. Me tegutseme kogu aeg piiratud aja ja piiratud info tingimustes.

Romaani "Kättemaks Kirumpääl" peategelane on sõjasulane Markus, kes tahab minna Vastseliinast Tartusse, kuid kuuleb Kirumpääle jõudes ühe sõbra surmast. Markus taipab – või pigem aimab – et tegu polnud õnnetusega, nagu talle püütakse selgeks teha ning palju polegi vaja, et panna Markus amokki jooksma. Või täpsemalt – panna ta salamõrvu plaanima ja täide viima.

See on raamatus ausalt öeldes algul päris ehmatav: piisab vaid paarist Markuse kõrvu jõudnud kahtlustavast sõnast, kui mees teeb neist mõrvaniulatuvaid järeldusi. Jah, tõsi – kõik see leiab pärast kinnitust ning see ongi osa autori töömeetodist. Nagu öeldud: jagab ta lugejale ju infot vaid näpuotsa kaupa ning lugeja ei tea kõike, mida teab Markus, kes omakorda ei tea kõike, mida teab Erkki Koort.

Igatahes on "Kättemaks Kirumpääl" põnev ja seiklusterohke ajalooline romaan. Mõnele väikesele olustikulisele möödalaskmisele vaatamata elustab Erkki Koort enda teoses keskaegse piiskopilinnuse ja selle ümber tekkinud alevi elu-olu, toonased inimtüübid ning nende arusaamad suure kaasaelamise ja veenvusega. Romaani lugedes võib tõesti elavalt ette kujutada, kuidas nägi välja elu 14. sajandi lõpu Lõuna-Eestis, mis olid inimesi kannustanud motiivid, mis nende hirmud ja kuidas üleüldse maailma tajuti.

Kogu teosel on muidugi laiem ajalooline taust, mis seostub kogu Vana-Liivimaa ajalugu mõjutanud vastasseisuga Saksa ordu Liivi haru ning siinsete piiskopiriikide vahel. See leiab oma vastukaja ka raamatust, sest – nagu öeldud – peategelase Markuse isiklik kättemaksuretk on siiski osa millestki suuremast.

See tunne tugevneb päris raamatu lõpulehekülgedel, mis lasevad aimata, nagu võiks Erkki Koort hoida lahti võimaluse järje kirjutamiseks. Ja see poleks sugugi paha mõte. "Kättemaks Kirumpääl" on tõesti väärt lisanduseks viimasel ajal Eesti kirjanikke uuesti huvitama hakanud keskaega kirjeldavatele romaanidele ning kahtlemata demonstreerib Koort oma debüütteoses nii enda jutustamis- kui laiemalt kirjandusliku maailma loomise võimet. Head lugemist!