Kuidas te sisejulgeoleku valdkonna kõrvalt kirjutamiseni jõudsite?

Kolm aastat tagasi poleks ma veel ise uskunud, et kirjutan raamatu. Kui, siis oleks see olnud erialane raamat, mitte ilukirjanduslik teos. Aga mul tekkis seoses lapse sünniga umbes kolm aastat tagasi palju unetuid öid ja siis hakkas ka üks lugu idanema. Ma mõtlesin, et panen ta kirja ja nii see tekkis. Töötasin toona päeval siseministeeriumis, seega ei ole see töö ajal kabinetis kirjutatud raamat, vaid kirjutasin teda ikkagi mingi perioodi jooksul peaaegu iga õhtu kuskil poole kümnest kuni kaheteistkümne või poole üheni öösel. Nädalavahetustel muidugi ka, aga õhtuti.

Kui pikk see kirjutamise periood oli?

Ma kirjutasin teda umbes kaheksa kuud. Nii nagu iga tekstiga, siis selleks, et sellesse erapooletult suhtuda, tuleb tal lasta natuke seista. Alustasin kirjutamist 2015. aasta hingedepäeval ehk 2. novembril ja lõpetasin kunagi juulikuus, siis ta seisis natuke aega ja nüüd ilmub. Umbes kolm aastat on kõik see protsess kokku aega võtnud.

Mismoodi see lugu idanema hakkas?

Kuna mind huvitab keskaeg ja 13.–16. sajand, siis ma mõtlesin just seda, et kuhu võiks selle loo paigutada, sest tegelikult ei olnud üldse plaanis see, et see lugu toimub Kirumpääl, mis on Eestis täna väga vähetuntud koht. 600 aastat tagasi oli seal suur asula ja täitsa toimiv kindlus. Kuna ma olen ise sellest piirkonnast pärit ja see ajalugu mind huvitab, siis hakkas ta selliselt arenema. Mul ei ole raamatukirjutamise kogemust ja ma ei teinud mingisugust plaani, kuidas ma sellega edasi liigun. Ma panin kirja umbes sündmused, mis seal võiksid toimuda, ja kui ma hiljem vaatasin, siis olin ma umbes 95 protsendi ulatuses neid kirjapandud pealkirju jälginud. Aga mul polnud endal aimugi, kuidas ma ühte või teise kohta jõuan.

Kui palju on seal fiktsiooni ja tõelisust ning kui palju te selleks eeltööd tegite?

Ma lugesin päris palju. Uurisin Kirumpää ja Tartu piiskopkonna ajaloo kohta. Seda raamatut on lugenud praegu kaks ajaloolast – üks arheoloog ja üks keskaega tundev inimene – ning nende tagasiside oli, et see on hästi ajastutruu ja just hästi detailselt ajastutruu.

See põhineb ikkagi siis tõsielusündmustel? Või need detailid, mis seda ümbrust kirjeldavad, just need on ajastukohased?

Jah, detailid, mis kirjeldavad ümbrust ja mõned sündmused, mis on ajaloos toimunud sellel perioodil, on ka seal ära mainitud. Aga see tegevus ise on fantaasia vili. Aga ta on selles mõttes fantaasia vili, et ka mõni fakt või sündmus, mis seal on toimunud – ei ole tõendeid, et ta on toimunud Kirumpääl, aga et selliseid sündmusi on keskajal toimunud, see on tõsi. Ta on lihtsalt asetatud Kirumpääle.

Mõned kirjutavad nii, et nad ei jää pikalt ühegi lause peale mõtlema. Kirjutavad niimoodi nagu tuleb. Kuidas teil sellega oli?

Minul oli ka nii. Ma püüdsin küll teksti kirjutada niimoodi, et mul oleks teda endal hea lugeda, aga selleks, et mõte ei takerduks mingi sünonüümi või sõna otsimise taha, siis ma püüdsin ta kirjutada võimalikult kiiresti valmis ja siis hiljem seda korrigeerida, kohendada ja töödelda. Mulle endale sobis niimoodi kõige paremini.

Ma vaatasin selle raamatu lühikirjeldust ja ta natuke tundub minevat sinna samasse kanti, mida teeb Indrek Hargla. Selline keskaegne kriminull. Kuidas te ise end positsioneerite nüüd Hargla suhtes?

Ma ei taha üldse end Hargla suhtes positsioneerida, sest tema on kirjanik, mina olen autor. Aga ma pean tunnistama, et ma ei olnud Hargla teoseid enne lugenud. Ma teadsin, et ta on sellest ajastust kirjutanud, aga ma ei olnud enne tema raamatuid lugenud. Kuna ta kirjutab samast ajastust, siis on alati see küsimus, et kas sa sarnaned liigselt. Selleks, et ei saaks öelda, et sarnaned liigselt, lugesin ma tema teosed läbi – tõsi, mitte küll kõiki – ja olin tegelikult sunnitud välja jätma ka mõned kohad, mis Hargla oli oma raamatutes juba ära kirjutanud. Tegevus toimub natuke varasemal ajal ja kui Harglal tegutseb seal kõige tuntumas raamatus apteeker Melchior, kes on Saksa soost, siis raamatus "Kättemaks Kirumpääl" tegutseb Eesti soost endine sõjasulane.

Äkki ehk räägite lühidalt ka selle raamatu sisust? Mainisite siin juba üht tegelast.

Raamatu sisu on selline, et üks Eesti soost inimene, kes on olnud Vastseliina piiskoplinnuse teenistuses, lastakse sealt segastel asjaoludel lahti, ja siis ta läheb Tartusse, et seal ühe tuttava juures tööd leida. Aga kui ta jõuab Kirumpääle, mis oli tol ajal Tartu ja Vastseliina vahel kõige olulisem linnus – peaaegu et ainus linnus – siis ta kuuleb, et üks tema sõber, kellega ta varasemalt koos Vastseliinas teenis, on ära tapetud. Ja siis ta püüab leida moodust, kuidas teada saada, kes seda tegid ja hakkab otsima ka viise, kuidas sõbra surma eest kätte tasuda.

Selline keskaegne vestern natuke, jah?

Natuke keskaegne vestern, kus on ka natuke armastust, inimsuhteid ja dilemmasid. Sõjasulasena on tapmine olnud küll tema töö, aga seda siiski lahinguväljal.

Millal raamat täpselt ilmub?

See tuleb trükist 25. septembril. Eks võtab mõni päev aega, kuni ta jõuab poodidesse. 26.–27. septembril ehk järgmisel nädalal äkki jõuab poodidesse.

Kas teil on kirjanduse vallas nüüd ka mingisugused ambitsioonid-unistused?

Ei ole. Ma ei ole kunagi unistanud ega osanud unistada kirjanikuks saamisest. See on mulle endale olnud ääretult põnev protsess ja mulle on kirjutamine ning selle raamatuga tegelemine kohutavalt meeldinud. See on andnud mulle endale hästi palju ja kui see kellelegi veel meeldib, siis see on ainult boonus.