Leino Rei ja Jevgeni Moissejenko: teatriinimesed mõtlevad Venemaal ja Eestis ühtemoodi ({{commentsTotal}})

Leino Rei ja Jevgeni Moissejenko
Leino Rei ja Jevgeni Moissejenko Autor/allikas: Indrek Rammus

7. oktoobril jõuab NUKU teatris lavale Hans Christian Anderseni "Vari". Vestlesime lavastaja ja näitleja Leino Rei ning näitleja Jevgeni Moissejenkoga identiteedi ja kuvandiloome teemadel, mis seovad 170 aasta vanust muinaslugu tänapäevaga.

"Vari" kuulub Hans Christian Anderseni müstiliste ja filosoofiliste kunstmuinasjuttude sekka, mida tuntakse mõnevõrra vähem kui tema helgetoonilisi rahvaluuletöötlusi. Loo peategelane on õpetatud mees, kelle vari hakkab elama iseseisvat elu ning muutub tasapisi inimeseks, kes tahab valitseda nii oma endist peremeest kui teisi inimesi.

NUKU teatris esitatakse Anderseni muinasjuttu varjuteatri võtmes. Lavastust mängitakse kahes keeles: venekeelseid etendusi annab Jevgeni Moissejenko, eestikeelseid Leino Rei.

 

Mis teemadest lähtuvalt "Vari" praegu lavale jõuab? Mis võiks selles lavastuses kõnetada täiskasvanud vaatajat – peale varjuteatri kui harvanähtava vormilahenduse?

Leino Rei: Mind lavastajana inspireeris "Varju" mitmeplaanilisus. Mis või kes see vari on? Kui erinevaid variante vaatasin, koondusid kõik ikka selle juurde, et vari on inimese identiteet. Vari on midagi, mis on iga inimesega kogu aeg kaasas – temast ei saa eemale minna, temast ei saa üle hüpata. Ja vari areneb koos inimesega. Identiteet ja väline kuvand peaksid olema omavahel orgaanilises kooskõlas. Kui inimene ja tema vari – soov kuidagi välja paista – on väga erinevad, siis tekib konflikt.

Jevgeni Moissejenko: Meie lavastuse tegelaseks on õpetatud mees, kes kogu aeg võitleb, otsib lahendust. Aga kas ta saab võita, kui ta võitleb iseendaga? Ja kas ta võitleb tegelikult endaga või kurjusega, mis on tema ümber ja ka tema sees? See selgub alles lõpus.

 

Kui palju puutute oma igapäevases teatritöös identiteedi ja kuvandiloome teemadega kokku? Ümberkehastumine, kellegi teisena lavaleminek on ka omamoodi identiteedi-mäng. Aga kas ja kui palju need teemad väljaspool lava esile kerkivad?

Leino Rei: Ženja tõi välja, et oleme kogu aeg endaga dialoogis. Aga teisalt oleme dialoogis ka sellega, mida meilt oodatakse. Näitleja-amet nõuab pidevat kohandumist. Mul tuleb uus lavastus, mul on uued inimesed ümberringi, tihtipeale ka uus teater ja ma pean selle kõigega kohanema. Ühel hetkel tekib küsimus: kas ma peaksin jääma kindlaks iseendale või võtma välise organisatsiooni kultuuri omaks ja käituma nii, nagu minult oodatakse, kuigi sisimas arvan, et nii ei tohiks teha?

 

Kas see puudutab pigem kunstilisi või eetilisi valikuid?

Leino Rei: See võib mõlemaid puudutada.

Jevgeni Moissejenko: Valides näitleja elukutse, teadvustasin ma endale, et näitleja on inimene, kes täidab lavastaja antud ülesandeid. See on selle ameti olemus. Ma võin lavastajaga ka vaielda, aga lõpuks pean ikkagi tegema seda, mida tema õigeks arvab. Näitleja on plastiliin, mida lavastaja voolib. Plastiliin ju ei ütle: ei, ei, tee midagi muud, mulle see ei meeldi...

Leino Rei: Ega me arvamused väga palju erinegi. Ma võtan näitleja-ametit võib-olla laiemalt, ma ei suuna ennast ainult ühte rolli, vaid püüan näha tervikut, ennast sinna asetada ja mitte ära unustada, et mina olen ka kunstnik ja tahan ennast väljendada. Kui see läheb lavastaja tahtega konflikti, on kolm võimalust: ma pean kas ära minema või alluma või meil tekib dialoog. Ženja töötab minu meelest samamoodi – tal võib väga selge oma suhe olla, aga ta ei hakka kaklema, me leiame dialoogist ühisosa üles.

 

Jevgeni, millega sa oled pidanud kohanduma, tulles Venemaalt elama ja töötama Eestisse? Kas ja kuidas oled sa pidanud oma identiteeti muutma, liikudes ühest kultuuriruumist teise?

Jevgeni Moissejenko: Ei, ma ei muutnud midagi. Milleks?

Leino Rei: Aga mingid erinevused ju on?

Jevgeni Moissejenko: Teistsugused inimesed, teine mentaliteet, teine tempo? Seda muidugi. Aga mina ise olen sama inimene. Teatri missioon on igal pool sama. Kas Venemaal, Eestis, Lätis – teatriinimesed mõtlevad ühte moodi.

 

Kui palju mõjutab identiteeti teises keelekeskkonnas olemine ja töötamine, oma mõtete pidev tõlkimine? Kas tunned, et midagi sinust läheb tõlkes kaduma?

Jevgeni Moissejenko: Inimesed on olemuselt kergesti kohanevad. Mina olen inimene, see tähendab, et ma suudan kohaneda. Ma pean silmas kohanemist selle sõna heas mõttes. Ma pean aru saama teise riigi reeglitest. Muidugi on mul näitlejana raske, ma ei saa mängida nii vabalt, kui ma mängiksin emakeeles. Väga hea, et saan "Varju" oma emakeeles mängida.

Leino Rei: Mõtlesin hiljaaegu sarnastele teemadele, vaadates oma lapsi. Vahetasime hiljuti keskkonda, kolisime Tartust Tallinna. Laste jaoks muutus kõik: lasteaed, koolid, sõbrad…

Mida avatum on inimene, seda lihtsamalt saab ta hakkama. Ja mida noorem on inimene, seda avatum ta on. Mida nooremana ta keskkonda vahetab, seda paremini ta kohaneb. Kooliealise lapse jaoks on kohanemine ja enesekuvand juba teemad, millega tuleb tegeleda. Täiskasvanud inimesena on sul juba kogemus, sa oskad ise oma valikuid teha, näha sündmuste taga inimesi ja neid mõista, aga kõige kaitsetum on just laps seitsmendast eluaastast kuni teismeea lõpuni. Tema vajab tuge, ta vajab oma kujunemisajal turvavõrgustikku ja pidevat tagasisidet.

Mulle tundub, et inimene kujuneb paljuski välja teismeeas. Meedia ja sotsiaalne surve mõjutavad noort inimest. Näiteks on inimesele antud hea lauluhääl, ta läheb kuskile saatesse ja tal läheb seal saates hästi. Inimene ei ole veel isiksusena välja kujunenud, aga tema vastu tekib laiem avalik huvi, ta on moodustanud endast juba mingi kuvandi. Nüüd hakkab see kuvand meedias oma elu elama, sest ajakirjanikud tunnevad tema vastu huvi, tekivad väikesed legendikesed. Inimene ei olnud võib-olla ise mõelnudki, et ma olen nüüd selline ja selliseks ma jään. Aga kuvand liigub kuskil oma teed ja inimene, vaesekene, püüab tal sabas sörkida. Võib juhtuda, et see kuvand, ettekujutus, millele inimene püüab vastata, läheb nii suureks, et inimene kukub kokku.

 

Teine variant on see, et hakkad kuvandile vastu töötama, tegema asju nii, et need sinu kuvandit lõhuks, tahad teistele tõestada, et sa ei ole selline, nagu arvatakse. See viib ilmselt samamoodi kollapsini.

Leino Rei: Samas tuleks mõelda, et kuvand ei ole ainult negatiivne. See võib sind ka aidata. Mingi tegelasena käitumine võib aidata teatud situatsioonides hakkama saada. Aga siin tuleb jälle mängu orgaaniline dialoog iseendaga: mida ma tahan ja mis vahendeid ma selleks kasutan? Võib-olla on see "vari" vahendiks millegi saavutamiseks. Uppusime oma jutuga nüüd ära?

Jevgeni Moissejenko: Jah.

 

Kui palju sina, Jevgeni, oma lastega identiteedi ja kuvandi teemal räägid – kes sa oled, kellena sa ennast näitad?

Jevgeni Moissejenko: Ma ei räägi veel sel teemal. Aga me vestleme palju. Ma ei räägi oma tütrega nagu lapsega, vaid nagu täiskasvanuga. Ma ei küsi tema käest, milline inimene ta on. Ta peab sellest ise aru saama. Ma ei saa talle pähe panna oma arvamusi. Ta on vaba inimene, kellel on oma pea õlgadel. Ta hakkab ise neil teemadel mõtlema ja neile küsimustele vastama. Las ta olla laps nii kaua kui võimalik. Elu ütleb meile ise, kes me oleme. Ehkki mõni inimene ei tea elu lõpuni, kes ta on. Ja kas ta teeb seda, mida tahab. Paljud surevad ära ja ei teagi, kes nad olid ja mida nad üldse tegid.

 

Mida peaks tegema, et vaatajad räägiks pärast etendust omavahel lavastuse teemadel edasi, et diskussioon jätkuks kodus või koolis?

Leino Rei: Ja kas seda on üldse vaja?

Jevgeni Moissejenko: Ei. See on iga inimese vaba valik. Meie peame jutustama lugu ja vaatajat selle kaudu suunama. Mida inimene edasi teeb, on juba tema otsus.

Leino Rei: Ma ei tahaks lavastajana anda vastuseid, et niimoodi on õige ja niimoodi on vale. Aga rääkima saab hakata ikka sellelt pinnalt, et kui laps tuli teatrisse koos vanemaga, siis vanem esitab neil teemadel edasi küsimusi. Me ei ole haridusasutus, me oleme pigem väikesed õrritajad või ergutajad, kes tõukavad mõtlema. Kutse dialoogile – see oleks minu soov või missioon. Kui ma ise käin oma lastega teatris, siis võtan ikka mingi teema üles, proovin seda lapse silmade läbi vaadata ja küsida küsimusi, arendada väikest dialoogi: kuidas tundus, mis toimus, miks tegelane nii tegi, mis siis juhtus? Lihtsad küsimused, aga soovin, et laps prooviks mõelda ega jääks kinni ainult selle juurde, et mingi asi oli lahe.

Nende lugude kaudu, millega teatris tegeleme, saame võib-olla vähehaaval suunata inimeste valikuid, mõtlemisi. Kindlasti ei käi see radikaalselt, et mina mõtlen niimoodi ja nüüd inimesed arutavad seda kodudes kümnete kaupa.

Jevgeni Moissejenko: Juba see on hea, kui astume publikuga dialoogi selle 40 minuti vältel, mil etendus kestab. Mingu pealegi koju ja ärgu enam mõelgu selle teema peale. Aga need 40 minutit ta võib-olla mõtles millestki ja tema peas sündis midagi. Siis on hästi. Ja kui laps tuli teatrisse koos ema ja isaga, siis on juba väga hästi.

 

Intervjuu autor Priit Põldma on NUKU Teatri dramaturg.  

Jevgeni Moissejenko vastused aitas eesti keelde tõlkida Jelena Skulskaja.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: