Mildebergi puhul võib öelda, et kunst on tal geenides. "Isa oli portretist, graafik. Põhimõtteliselt ikkagi portretist – joonistas inimeste nägusid kõikvõimalikes tehnikates. Ta on enam-vähem kõik omaaegse kultuuri tähtsad mehed üles joonistanud. Kirjanikud, muusikud, heliloojad."

Mildeberg usub, et isa Aleksandrilt päriski ta selle, et talle hirmsasti meeldivad inimeste näod.

"Ma naudin täielikult mingitel turgudel ja kuskil rahva seas viibimist ja ma vaatan lõustasid. Kahjuks on imelikul kombel Balti jaama turg uueks tehtud ja kuhugi on kadunud need lõustad, kes seal olid. Vanasti oli seal tohutu palett igasuguseid lõustasid. Ma vaatasin neid ja ma annan täielikult aru, et ma ise olin ka üks lõust nende teiste lõustade seas. Aga praegu on kuidagi väga peeneks läinud seal Balti jaama turul."

Ta tõdes, et väga palju energiat on kulunud selleks, et leida oma tee. "Aga ma mäletan, et lugesin 90. aastate algupoole Eesti Ekspressi ja mul oli kogu aeg selline tunne, et ma olen rongist maha jäänud. Rong sõidab minema, tuututab kuskil kaugel ja ma seisan lihtsalt käed rippus. Siis ma kogu aeg mõtlesin, et mida peaks tegema."

Üsna varsti sai Mildeberg ka aru, et see, et ta joonistab ja maalib ongi õige asi. "Et see ongi kõige parem investeering ja kõige parem asi, mida teha. Kõige suurem boonus on ikka see mõnu, mis sa saad oma asja tehes. Ma olen selles veendunud, et kõik need, kes räägivad kunstiajaloost, et kes kõik surid üksinduses ja vaesuses, nad ei kujuta ette, missuguse kaifi nad said neid maale tehes."

Tavaline päev jaguneb tal kaheks. "Hommiku poole teen tasapinnalisi pilte, maalin. Aga seda on kuidagi nii kaua aega tehtud, et see pakub küll väga suurt mõnu, aga see, mis hakkab pärast lõunat, selliste mitmemõõtmeliste objektide otsimine, see on tõeline mõnu."

Mildeberg märkis, et kuivõrd ta teab, milline pilt peab olema, siis pilditegemise ebaõnnestumise tõenäosus on suhteliselt väike. Skulptuuri tegemisel on ebaõnnestumine aga põhiosa. "Seda mõnusam on see, mis tuleb välja. Vaatad pärast hiljem, et päris lahe asi."

Küsimusele, mis on kõige pöörasem asi, mida ta on kunstitegemise juures kasutanud, jutustas ta loo, mis temaga paar päeva tagasi juhtunud oli. "Ma tegelen praegu patoloogiaga ja saagisin üleeile ühte puuoksa, et temast üht puust pöialt teha. See saag libises ära ja ma oleks äärepealt oma pöidla ära lõiganud. Puhta mõttemänguna ma mõtlesin pärast, et kui see pöial oleks amputeeritud, siis kas ma oleks teda kasutanud mõne taiese juures. Aga ma mõtlesin, et vist ikka ei oleks kasutanud."