Marek Strandberg. Lühiloengud bensiinitünnidel ({{commentsTotal}})

Fotod: Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus „Liginull“
Fotod: Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus „Liginull“ Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Näitus "Liginull" võiks oma ilmekuse, graafika ja selgusega olla maailma mõistmise juhendmaterjal ametnikele ja poliitloomadele.

Eesti arhitektide liidu kuraatorinäitus "Liginull" disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 2. II. Kuraatorid Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner, kaastööd Ott Kadarik, Raul Kalvo, Ralf Lõoke, Erkki Seinre, graafiline disainer Uku-Kristjan Küttis, Jaan Sarapuu.

1992. aastal sõlmiti Rio de Janeiros kliima­muutuste raamlepe. Stardipauk, mida kuulsid kõik, anti 1997. aastal, kui kirjutati alla Kyōto protokoll. Sellest hetkest sai inimtekkelisest kliimamuutusest rahvusvahelise leppega kinnitatud n-ö päris asi. 27 aastat! Väga pikk aeg.

Ega needki kokkulepped tulnud üleöö. 20 aastat enne Rio de Janei­ro lepingut nägi ilmavalgust Rooma Klubi ettekanne "Kasvu piirid". 1972. aastal üllitatud dokumendi valmimist rahastas Volkswageni Fond. Sellesama Volkswageni oma, mida on trahvitud, sest see pole suutnud valmis ehitada autosid, mis oleksid ühtviisi võrdselt võidelnud kõigi võimalike kasvuhoonegaaside heitmetega. Sellest allpool.

Vähemalt pool sajandit on selgitatud, liigutud kokkulepete poole, hüütud kõigest jõust: "Ahoi! Eluruum saab otsa, ökosüsteemi võimalused ammenduvad!" Selle poole sajandiga on Maa rahvastik peaaegu kahekordistunud ning sellesse aega jääb ka 1970. aastate alguse muutus rahasüsteemis (dollarilt võeti kulla ja hõbeda kate ja mindi vabakursile). See tegi masstarbimise eriti soodsaks ja lihtsaks.

Start oli, aga sinna see jäi

Kohe, kui kõlas 1997. aasta stardipauk, hakkasid ka kõik nafta- ja põlevkivilembesed rääkima lugusid, kuidas ilma naftata, aga ilma põlevkivita kindlasti kukub kogu maailm kokku. Üsna viisaka vormiga akadeemikud ja insenerid kõnelesid jaburusi, et liiga palju tuulikuid võib Maa pöörlemisegi seisata ja et tuulest voolu teha on vaata et termodünaamiliselt võimatu.

2019. aasta alguseks on olukord aga selline, et eluolu keskkonnamõju hindamisel on eraldi seadustatud, millised peavad olema majad. Paraku on maja vaid üks süsinikuheitme allikas ning kokkuvõttes on ju küsimus paljuski selles, kui suur on külmast, niiskest ja ebamugavast keskkonnast üht inimest eraldav privaatne ruum (kodu).

Näitus toob selgelt ja ilmekalt välja, et majade planeering ja transpordi­korraldus määravad ühiskonna energiakasutuses sama palju kui majade ehitusviisid ja -materjalid või energia, mida kasutatakse kütteks ja valgustamiseks.

Peamise akadeemiliselt võimendatud kliimademagoogia väite kohaselt (et vältida muutusi tarbimishoiakutes) on Eesti osakaal maailma kasvuhoonegaaside emissioonis nii väike, et meie ei muuda mitte kui midagi. Kas tõesti? Meie süsinikujalajälg on umbes 17 tonni süsihappegaasi iga inimese kohta aastas (maailmas on see keskmiselt üle 1,3 tonni). Seega 13 korda rohkem – see on väga tugev ja halb märk. Me oleme küünilised ja jõulise mõjuga saastajad.

Näituse "Liginull" suurim tugevus on selle rõhutatud triviaalsus. Väga raske on ette kujutada selgemat ja kompaktsemat esitust: detailidele keskendatud õigusruum on vastandatud lihtsate seoste algoritmiga, kuidas jõuda tõepoolest märkimisväärselt väiksema keskkonnamõjuga ühiskonnani.

 

Lihtne ja selge

Kõnealuse näituse suurim tugevus on selle rõhutatud triviaalsus. Väga raske on ette kujutada selgemat ja kompaktsemat esitust: detailidele keskendatud õigusruum on vastandatud lihtsate seoste algo­ritmiga, kuidas jõuda tõepoolest märkimisväärselt väiksema keskkonnamõjuga ühiskonnani.

Maja soojusisolatsiooni ja energiatarbe nõuete sätestamine seadustes ja määrustes võib osutuda poolikuks lahenduseks. Ka näitusel on ühel tünnikaanel (näituse tekstid ongi pandud tünnikaantele, kusjuures iga tünn märgib kuraatorite sõnul üht tonni CO2, mis tekib ühe naftatünni põletamisel – üks tünn on üks tonn) võrdlus selle kohta, et neli inimest, kelle 180 m2maja on templiga "liginull" ja A-energiaklassis, kulutavad aastas sama palju energiat, kui poole väiksema pindalaga raiskava D-klassi templiga maja elanikud. Selle elementaarse näite sõnum jõuab vaevata pärale kõigile, kelle eesmärk on seadusetekstidega ühiskonda kohendada ning paremaks teha.

Tünnikaantel on ka kirjeldusi, mis võib saada, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb neli kraadi. Sel juhul pole mõistagi mingit abi (ka siinkandis) ei majade paremast soojustamisest ega puhtast puidust ehitamisest. Kui Eesti või õigemine see arhipelaag, mis sellest alles on jäänud, on inimestele armas, peavad nad elama orkaanikindlates vaimajades. Juhul, kui need majad vaiadelt pühitakse, peaksid need ka paslikult vee peal püsima nagu pisikesed Noa laevad. Enamgi veel – kliima soojenemine ei tähenda ju igas Maa punktis tingimata temperatuuri tõusu. Tegemist on ennekõike energiahulga kasvuga Maa atmosfääris, aga see võib avalduda ka lokaalse jahenemisena. Võimalikud tulevikuolud on kindlasti väljakutse nii uuele arhitektuurile kui ka uuele ehitustehnikale.

Autode salakaart

Ehitamine ja elamine majades pole oma ulatuselt siiski kõige suurema süsinikujäljega. Seda edestab kogu energiamuundamine, tööstus ja transport. Autode juurde tagasi tulles räägin nüüd veidi Volkswageni jt sõidukite diisliskandaalidest. Vahet pole, kas autoettevõtted tüssasid riigivõimu ahnusest või seetõttu, et kehtestatud nõuded ületasid inseneride arvates võimaliku, on nüüdseks tulemus selline: lähikümnendi vältel kaovad sisepõlemismootoriga autod. Nende asemele tulevad akudel ning vesinikul töötavad elektrisõidukid.

See lööb pildi sassi nii elektritootmises kui ka ilmselt eluviisis. Sellest näitusel otsesõnu juttu pole tehtud. Küll aga tähendab elektriautopark juba kümne aasta pärast, et senisel moel voolu edasi toota lihtsalt ei saa. Põlevkivienergeetika hülgamine sünnib pigem autotootjate kui kohaliku rahvavõimu tahtel. Nimelt, kui ka kõige väiksem elektrisõiduk laadida põlevkivivooluga ja siis tagasi arvutada, kui suur on ühe kilomeetri läbimisel tekkinud CO2 hulk, ulatub see poole kilo kanti (säästliku sisepõlemismootoriga auto puhul on see praegu 100 g). Pruunile ja mustale voolule pole sel juhul lihtsalt kohta.

Kui auto vajab taastuvvoolu ja autosid laaditakse öösiti kodude juures, siis vahetatakse ka kodude ning kontorite vooluliik pruunist roheliseks. Ma ei peatu siinkohal targa elektrivõrgu nüanssidel, sest selle autotööstuse toodava muutusega (ulatusliku taastuvvoolu kasutuselevõtuga) on kõik majad paugupealt liginullis. Kui juurde tuua veel süsinikumahuka energia märkimisväärne maksustamine, siis vähendab hinnatõus nõudlust soojalekkivate majade ja musta või pruuni energia järele.

Tuleb silmas pidada, et inflatsioon on see, mis ei vii ei täna ega tulevikus liginullenergiamajade kulusid nulli lähedale. Seda aitab teha pigem võimalus ja vajadus ise taastuvvoolu tootmises kaasa lüüa. Veel paar aastat on võimalik nautida taastuvjõujaamade tootmistoetusi, kui ehitate päikesejõujaama, mis pole võimsam kui 50 kW.

Praegu on raske ennustada, mida tähendab kilomeetrikõrgusi maju ehitama harjunud riikidele see, kui ühtäkki kaob ära võimalus samas mahus naftaga hullata kui seni. Ma ei kujuta ette, kui suures ulatuses enamik naftariike oma majandusega ka ilma naftata toime tuleb, aga on üsna selge, et sealne kant võib vajada arukamat arhitektuuri isegi pakilisemalt kui siinne piirkond.

Nüüd ehitamise energiakulutustest: tsement-metallid-plastikud versus puit, hiidkuluga loodud materjalid versus isekasvavad-taastuvad. Materjalide maailm pole kindlasti mustvalge. Täisterasest, täisbetoonist ja täisplastikust majad on mõistagi energeetiline ja ökoloogiline hukatus. Ometi on ka puit parem ehitusmaterjal, kui kombineerida seda liimvaikudega ja sõlmedes kasutada täpsuse ja vastupidavuse huvides metall- või plastikdetaile. Tulevik on pigem kombineeritud materjalide päralt, ka betooni tulevik. Kui kasutada õigeid lisandeid ja parandada betoonikultuuri, saab sama materjalitugevuse kätte ka paar-kolm korda väiksema tsemendikuluga. Näitusel on välja toodud, et tonn CO2 emiteeritakse nii 30 m3 puidu kui ka 3 m3betooni valmistamisel. Jutt on ilmselt n-ö tavabetoonist (survetugevus 24–30 MPa). Veidi kemikaale (kaduvväikeses koguses CO2 emissiooni mõttes) ja sama tsemendikogusega kasvab betooni survetugevus 90–100 MPa-ni. Tulemus: sellist betooni kasutades saadakse puiduga võrreldes sobilik lahendus kätte mitte kümme, vaid kõigest kolm korda suurema süsinikujäljega.

Tervis ja süsiniku jalajälg

Just komposiitmaterjalid on meie tulevik. See mõte haakub ka näitusel mainitud vajadusega keskenduda pigem vastupidavate hoonete arhitektuurile, sellisele, mida saab maitse muutumise korral väiksema keskkonnamõjuga muuta ja kohandada.

Kui jätta materjalide kvaliteet, komposiitide võimalused ja konstruktsioonide läbimõeldus ning ehituskvaliteet kahe silma vahele, võib minna nii, nagu on läinud ühe Eesti aasta puitehitisega. 2008. aasta parima puitehitise tiitli pälvinud Vaida sild on nüüdseks asendatud täismetall-lahendusega. Väiksema süsinikujäljega toimetamine ehituses eeldab erilist hoolt ja tähelepanu. Oskamatust või vigu on ses vallas lihtsam valada betooni alla ning tugevdada keevitatud metalli ja rohke plastikuga.

Mõistagi ei saa ükski probleemide väljatoomisele keskendatud näitus pakkuda lahendusi ja kirjeldusi kõige kohta, mis on seotud ehitusvalla ning elukeskkonna tulevikuga. Võtkem kas või elukvaliteedi küsimus. Muretsetakse küll ehitise ja elamise süsiniku jalajälje pärast, kuid mikrokliimat ja selle mõju inimese tervisele pole näitusel käsitletud. On üsna tavaline, et majas elavad ja töötavad inimesed on sageli suure süsihappegaasi surve all (CO2 kontsentratsioon siseruumides, kui see ületab 1000 ppm piiri, halvendab nii tervist kui ka töövõimet). Kütte- ja ventilatsiooniseadmed on kas aladimensioneeritud (nii on odavam) või ei saadagi suurte hoonete tsentraalseid lahendusi piisavalt hästi tööle (saab pidevalt hooldamas käia – käive seegi). Inimesel on õhuniiskuse, temperatuuri, CO2 taseme, aga ka valguse ja müra osas oma mugavustsoon, millest väljaspool kannatavad tervis ja heaolu.

Näitusest "Liginull" võiks ilmekuse, graafika ning selguse tõttu saada raamat või õpik, mis sobiks maailma mõistmise juhendmaterjalina paljude ametnike ja poliitloomade kui mitte kohustuslikuks, siis vähemalt tungivalt soovitatud lugemisvaraks. Tünnikaantel reljeefselt esitatud klaar graafika võiks olla hea lisa ka lühikestele videoloengutele, millega muuta baasteadmised ühiskonna tajuvõrgu loomulikuks osaks.

Artikkel ilmus 25. jaanuari Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: