Uus lavastus

Endla teater

"Me armastame ja ei tea midagi"

Autor: Moritz Rinke

Tõlkija: Olev Mengel

Lavastaja: Enn Keerd

Näitlejad: Elina Reinold, Ago Anderson, Sten Karpov, Külli Reinumägi

Kunstnik: Liina Unt

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh

Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt

Videokujundaja: Argo Valdmaa

Liikumisjuht: Carolina Tagobert

Esietendus Pärnu Endla teatri Küünis 26. detsembril.

Sakslase Moritz Rinke näidend "Me armastame ja ei tea midagi" esietendus esmakordselt Frankfurtis 2012. aastal ja järgmisel aastal pälvis tragikomöödia Saksamaal maineka Mülheimi näitekirjanduspreemia, mille Rinke oli varemgi kahel korral pälvinud.

Eestis jõudis Rinke näidend Olev Mengeli tõlkes ja Enn Keerdi lavastuses publikuni seitse aastakest pärast loomist. Aastad kulgevad kiirelt ja elu areneb vähemalt pealtnäha veel vilkamalt, mistõttu võivad eriti kaasaegsed tekstid - olgu dramaturgia, proosa või luule - ootamatult ruttu aeguda, samal ajal, kui "Hamlet" ja "Kolm õde" kannatavad igal aasta sisuliselt muutumatul kujul lavale toomist või lihtsalt lugemist.

Rinke draama (või komöödia või tragöödia, igatmoodi on õige) on samuti tänapäevas kinni, kuid on Eestis ehk praegu veidi mõistetavamgi kui seitse aastat tagasi, hinnates ülipositiivse pragmaatilisusega, et võibolla oleme Eestis praegu sama kaugel kui Saksamaa seitsme aasta eest. Meil on oma väike kosmoseprogramm, normaalsel inimese taskus peidab end vähemalt kaks nutitelefoni ja hirmkallid hingamiskursused pangajuhtidele pole mitte iroonia vaid tavapärane osa nädalakavast.

Enn Keerdi puhul olen sageli pannud tähele tema omalaadset ja põnevat materjalivalikut. Poolaka Andrzej Saramonowiczi "Testosteroon" esietendus 2008. aastal ja mängitakse menukalt praegugi. 2016. aasta novembris tõi ta Küünis lavale Israel Horovitzi sümpaatse näidendi "Minu vana daam". Kusjuures 2017. aasta novembri lõpus sai Horovitz kraesse hulga süüdistusi seksuaalses ahistamises. Mitte et see ülemäära oluline oleks, aga kui #metoo ükskord Eestis teatrilavale jõuab, siis kujutan selle teema lavastajana ette just Enn Keerdi.

Keeruliste inimsuhtete, tunnete, tundetuse ja seksuaalsuse lahkamine piiratud ruumis kindlalt piiritletud aja jooksul paistab lavastaja Keerdile ikka ja jälle huvi pakkuvat ning kaasaegsest dramaturgiast ta nende käsitlemiseks materjali ka edukalt ammutab. Nii et Keerd on missioonil ja missioon tundub vilja kandvat - põnevat ja aktuaalset materjali põnevatel ja aktuaalsetel teemadel suudab ta leida ja igati korrektselt lavalegi seada.

Üks tuba, kaks paari

"Me armastame ja ei tea midagi" tegevuspaigaks on tuba, kust sätivad minema Hannah ja Sebastian (vastavalt Elina Reinold ja Ago Anderson) ja kuhu sätivad sisse Roman ja Magdalena (vastavalt Sten Karpov ja Külli Reinumägi). Eestlased armastavad oma kodu ja siinmail ajutine koduvahetus vist väga populaarne ei ole, küll võib kontseptsioon tuttav olla filmist "The Holiday" (2006), milles kaks naist vahetavad veebikülje vahendusel kodud jõulupuhkuse ajaks.

Moritz Rinkel vahetavad paarid kodud samuti kindlaks ajaks ja vastava veebikülje vahendusel, küll on põhjuseks töö, mitte puhkus nagu ülalmainitud filmis.

Neli tegelast, kelle elud ja saatused, minevik ja tulevik laval pigem põrkuvad kui põimuvad, esindavad laias laastus kahte arhetüüpi. Hannah ja Roman on kaasaegsed edasipürgijad, kes tunnevad end ülimugavalt võõrandumist soosivas tehnoloogiaga ümbritsetud külmas maailmas.

Sebastian ja Magdalena on seevastu rohkem unistajad kui realistid ning nende jaoks oleme kõike olulist ja armastusväärset selles maailmas kaotamas või siis tunnevad nad, et kõik vaikne, oluline ja igatsust vääriv ongi juba lootusetult läinud ning ainsaks väljapääsuks on lihtsalt istuda raamat käes või jääda kogu igavikuks merd vaatama. Kumbki teguviis ei taga õnne.

"Me armastame ja ei tea midagi" tegelased otsivad kõik õnne, Roman ja Hannah meeleheitlikult edasi püüeldes, pettes ennast ja teisi; Sebastian ja Magdalena vaikselt kannatades, kuid samamoodi ennast ja teisi pettes.

Kuigi Roman ja Hannah tunduvad edukad ja nende vastandpaar luuserid, ei ole laval ühtegi võitjat. Tähenduslikud on juba tegelaskujude ametid.

Sebastian on vabakutseline kultuuriajaloolane, kes sooviks kirjutada oma Suurt Lugu, aga kribab selle asemel raamatutele eessõnu, kassidest näiteks. Hannah, kes õpetab pankuritele zeni ja õiget hingamist, näib püüdvat oma tegevusala tõsiselt võtta, aga viimane ja lõplik tõde on ühe kursuse eest saadav rahasumma, mis võimaldab terve aasta ära elada. Roman on tõsine tööloom, hingega asja juures, omamoodi idealist, kes loodab, et kui tema disainitud vidin kosmosesse saadetakse, siis saavad inimesed pikkadest vahemaadest hoolimata omavahel teavet vahetada. Magdalena, ilmselt kõige keerulisem tegelaskuju, on kodune, aga töötab osalise tööajaga loomaterapeudina.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis pole ühtegi neist tegelastest teistele inimestele ja maailmale tegelikult vaja. Nad ei ole nagu pagarid või arstid, ehitajad või teatriarvustajad, kelleta me mitte kuidagi läbi ei saa.

Rinke näidendit ja Keerdi lavastust sellest on tõepoolest üheselt keeruline määratleda komöödiaks või tragöödiaks või lihtsalt draamaks. Laval leidub kõike - saab nalja, on filosoofilisi mõtisklusi, kübeke erootikatki. Rinke tekst on tihe ja teravmeelne ning sellisena alati mitte kõige ladusamalt jälgitav, et kõike korraga hoomata, kuid nelja lihtsa inimese traagiline ja koomiline lugu saab lõpuni räägitud ja selgrooni roogitud.

Hiilgav Külli Reinumägi

Iga kord, kui vaatan mõnda Enn Keerdi lavastust, tuleb pähe sõna "korrektne". Teostuselt pakub "Me armastame ja ei tea midagi" samuti korrektselt teostatud klassikalist teatrit. Liina Undi lavakujundus on lihtne - vaip, raamatukuhi ja tool, millele lisandub hiljem teine tool. Argo Valdmaa videokujundus on vajaduspõhine, mitte sümbol omaette. Videopilti kasutatakse akende markeerimiseks ja kosmosevaadeteks, mis ei teki eikuskilt vaid butafoorsest projektorist.

Igas mõttes kammerliku vaatemängu põhiosa on seega näitlejatel, kel pole loota tossule ega peeglitele, vaid endale ja lavapartneritele.

"Me armastame ja ei tea midagi" on loodud ansamblimänguks. Laval mängitakse läbi pea kõik variatsioonid, mida neli tegelast võimaldavad: A+B; C+D; A+B+C+D; A+D; B+C ja nõnda edasi. Iga kohtumise ja vastandumisega avanevad tegelased veidi enam, sest, nagu elus ikka, suudame rääkida iseendast ühele inimesele üht ja teisele inimesele teist.

Elina Reinoldi ja Sten Karpovi rollid on omavahel sarnasemad kui Külli Reinumägi ja Ago Andersoni omad ning esimeste tegelaskujudki on võrreldes teistega reserveeritumad ja külmemad, mis pärismaailmas tähendab, et nad on teistest paremad inimesed, sest nad on edasipüüdlikud ja edukad.

Reinold ja Karpov teevad head tööd, Karpovi hingetus Romanis on võibolla rohkem hinge kui Reinoldi sisimas traagilises, kuigi pealtnäha tugevas Hannahis, aga ühtekokku moodustavad nad teineteist täiendades tervikliku tüübi.

Ago Andersoni Sebastianis varjatud sügavused puuduvad, aga Anderson on näitlejana arenenud sinnamaani, et ta võib laval lauda ka mängida ja alati on tore ning nauditav. Ta tunnebki end laval kindlalt ja enesekindlalt, võttes rollist kõik, mis sealt võtta on, ja andes kõik vaatajatele edasi näiliselt eriliselt pingutamatagi. Kui Anderson veel küpsemaks saab, siis ilmselt potsatab ta maha, aga seda juba ei juhtu.

Suurepärane on Külli Reinumägi Magdalena rollis. Temas jätkub elurõõmu ja traagikat ning kohanematust ümbritsevaga. Kui esmalt tundub Magdalena lihtsalt tobedavõitu trofeenaisena, siis lõpuks on tema vist ainus, kes jõuab kuhugi, kuhu ta päriselt jõuda ihkab. Reinumägi mängib Magdalena kõik ilmumised, avanemised ja arenemised välja tundlikult ja nauditavalt, libastumata labasusse isegi siis, kui peab vintis naist mängima. Reinumägi, keda mul pole varem õnnestunud laval näha, on näitleja, kelle järgmist rolli ootan tõesti sügava huvi ja kõrgete lootustega.

"Me armastame ja ei tea midagi" ei ole üheski mõttes võimas või hingemattev, tegemist on just sellega, mida reklaam ütleb: stseenidega kahest abielust. Lavastuses on hoogu ja mõttekohti, nauditavat mängu, kibedat huumorit, pettumusi ning armastuseihalust. Ühesõnaga paras moos elu kibedatest viljadest.