Arvustus. Luurel Varga tummine mahe-hiphop ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Luurel Varas
Luurel Varas Autor/allikas: FB

Uus album

Luurel Varas

"175g" (Aina Lomalla)

7/10

 

Kui ma mõtlen lo-fi-hiphop stiilile, siis esimese asjana ei kargagi pähe J Dilla suunaandev "Donuts", vaid hoopis üks kentsakavõitu YouTube'i otseülekande videokanal "lofi hip hop radio - beats to relax/study to". See striim keskendub rahulikule biidimuusikale, ja selle videopildiks on valitud armas anime GIF, kus jaapani koolitüdruk on mõtlikult õpikutesse sukeldunud. See kanal on olnud juba mõnda aega püsivalt populaarne, ja tänu sellele on hoogsalt juurde tekkinud analooge.

Miskipärast soovitab YouTube'i videoalgoritm taolisi kanaleid muusikaarmastajatele tihti. Videokanal on oma tegutsemise ajal jõudnud saada osaks ka meemikultuurist. Irooniaga pooleks jõuavad need meemid järelduseni, et lo-fi-hiphopi voogedastus on maailmale rohkem positiivset pakkunud kui näiteks biitlid ja Beethoven enda muusikaga. See on halenaljakas, ja tegelikult on žanr saanud ka parasjagu kriitikat - peamiselt seetõttu, et paljud peavad stiili liiga lihtsaks ja igavaks. Kuigi Tallinna produtsent Luurel Varas määratleb end samuti eelkõige lo-fi-hiphopi artistina, on tema helikeel siiski märksa komplekssem ja täiesti unikaalne.

Eksitavalt soomekeelse nimega Eesti plaadifirma Aina Lomalla on kassetile pannud noore biidimeistri 14 värsket teost. Artist jätkab sealt, kust varasemad sooloalbumid pooleli on jäänud - jazzikas aeglane instrumentaalmuusika. Esteetilistel kaalutlustel on heli pakendatud lo-fi moodi prügiselt. Luurel Varas kasutab salvestamisel helikassette, mis seejärel digiteeritakse edasiseks töötluseks. Selline protsess annab muusikale iseloomuliku autentsuse, mis sarnaneb mõnusalt vanakooli soojale saundile ning kõlab palju põnevamalt kui meinstriimilikult puhas üleprodutseeritud raadiopop.

Album on tõsine ja pigem melanhoolne. Ühte patta on kokku kombineeritud jazz, funk, r&b, soul, psühhedeelne elektroonika ja hiphop. Sämplite sättimisel on kasutatud kollaažtehnikat. Nii on lõigutud vokaale kuulda träkkides "94", "Sigin" ja "Sagin". Luurel Varas armastab kasutada minimaalseid meloodiaid, kus helid on pandud kajama pikalt ja püsivalt. Albumi vältel on kuulda sellist kompositsiooni näiteks loos "Fookus", kus elektrioreli lihtsad tekstuurid kõlavad läbi säriseva fuzz-efekti. "Hõljuk", "Elsdub" või "Tavai" tekitavad tunde, nagu Pete Rock jätnuks need ruumipuudusel "PeteStrumentalsi" plaadilt välja. "Komeet" näitab, et biiditegija ei karda ka synthwave'i jahimaile siirduda. "Don & Hondo" on nii elava pillimänguga, et mitte kohe ei tahaks uskuda, et selles loos oleks midagi teistelt artistidelt sämplitud.

Seda kõike arvesse võttes võib julgelt öelda, et Luurel Varas on hakkama saanud mitmekesise reliisiga. Puudutatud ja katsetatud on downtempo ja hiphop-muusika pea kõiki vorme. Miinusena tooks välja asjaolu, et lood on lühikesed, nagu biidimuusika albumitel kombeks saanud. Sel plaadil on radu, mis kõlavad nii hästi, et need võiksid ju pikemalt kulgeda. Aga alati võib algusse tagasi kerida ja uuesti kuulata. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: