Laura Mvula: ka riidekapi koristamine on minu silmis loominguline töö
Reedel annab T1 Mall of Tallinna neljandal korrusel kontserdi Briti lauljatar Laura Mvula, kes andis ERR-i kultuuriportaalile loetud päevad enne kontserdi ka intervjuu, kus märkis muu hulgas, et ka riietekapi koristamine on tema silmis loominguline töö.
Sa olid Eestis ka eelmisel aastal. Sel aastal esined sa teises kohas – kaubanduskeskuses. Milliste mõtetega sa sel korral siia tuled?
Ma ootan põnevusega mis tahes paigas esinemist, sest ma ei ole pikalt ühtegi kontserti andnud. Kontserdid on praegusel ajal minu jaoks erilised hetked, sest need annavad mulle jõudu ja inspiratsiooni, mida ma praegu uue muusika kirjutamiseks vajan.
Sa tead nüüd, kuhu sa tuled. Sa tead midagi eesti publiku kohta, milline on siinne rahvas kontsertidel. Kas sul on mingisuguseid ootuseid?
Kas sa saad mulle meelde tuletada, mis üritus see oli viimane kord Eestis?
See oli Jazzkaare festival.
Jazzifestival, hästi. Ma ootan alati uute kohtadega kontakti loomist. Ma mäletan, et kui ma Eestist lahkusin, siis mõtlesin, et see on selline koht, kuhu tagasi tulla. Kui see tundub loogiline.
Üldiselt rääkides, siis kas tuuritamine on pigem tore osa muusikuks olemise juures või sa eelistad stuudios muusikat kirjutamist?
Mul on Londonis stuudio – mitte oma stuudio, aga ma üürin väikest ruumi – ja üritan iseendale ruumi ning aega anda, et uute ideede kallal töötada. Minu selle hooaja teema on kannatlikkus ja liikumine tempos, mis muudaks muusika tegemise väga lihtsaks.
Kontsertide andmine on üks mu lemmikasju, aga selleks, et anda kontserte, peab sul olema uut materjali. Aga see on protsess, nii et ma õpin iga päev tegelikult olema väga vaikne, et ideed saaksid tulla ja oleksid autentsed. Vastasel juhul võib tekkida kiusatus teha seda kõike kiiresti, liiga kiiresti ja siis ei ole lugudes enam nii palju ausust. Ma püüan seda vältida.
Uuesti tuuritamise juurde tulles, siis kui palju sa mõtled kohtade või riikide peale, kus sa esined? Kas sulle artistina on oluline tunda oma kultuurilist ümbrust?
Ma arvan, et see on alati kurb, et tuuritamise kultuur on selline, et sa lähed ühte riiki, annad kontserdi ära ja siis lahkud ning sa saad seda kohta kogeda ainult publiku kaudu. Aga ma olen teinud endaga kokkuleppe, et järgmine kord, kui ma olen tuuril, eriti väljaspool Ühendkuningriiki, tahan ma neis kohtades aega veeta. Mul on on arvestatava suurusega tuuribänd, mis tähendab, et ma ei saa tuuri ajal veeta igas kohas alati nii palju aega, kui ma tahan. Aga ma loodan, et järgmisel korral on asjad teistmoodi. Järgmine kord, kui ma Eestisse tulen, on mul uus album valmis ja midagi jagada ning ma leian omale aega, et siin ka päriselt olla.
Kas on midagi, millest sa oled Eesti puhul eriti huvitatud?
Tõtt-öelda lihtsalt seal olemisest. Ma arvan, et mis tahes kontsert Ühendkuningriigist väljaspool on võimalus saada uusi kogemusi. Ma sain e-kirja, kus küsiti, kas ma kohtuksin mõnede fännidega enne või pärast kontserti. See oli minu jaoks üllatav, sest ma ei teadnud, et mul on Eestis mingisugunegi jälgijaskond. See on kindlasti põnev asi, mille kohaolu siin kasvatada ja luua. See tekitab hea tunde, et inimesed Eestis kuidagi suhestuvad sellega, mida ma teen.
Sa ütlesid, et sulle meeldib kontserte anda. Kui palju sa tagantjärele oma etteastete peale mõtled?
Ma arvan, et liiga palju (naerab). Liiga palju. Ma olen inimene, kes panustab esinemisse väga palju. See on alati spirituaalne ja väsitav kogemus, aga seda heas mõttes. Aga see tähendab seda, et kui ma olen kontserdi ära andnud, siis pärast seda mängib see sageli mu peas hiljem aina uuesti ja uuesti. Hetked, mis olid erilised. Hetked, mis kokku kukkusid. Ma olen igatahes üleanalüüsija. Selline ma juba olen. Mul kulub selleks päris palju aega, et neist hetkedest lahti lasta. Mis tehtud, see tehtud, eks ole. Aga ma eelistan kontserdi ära teha ja hiljem nende hetkede üle mõelda, isegi kui kontsert on suurepärane ja mul on ülev tunne. Järgmisel hetkel olen lennukiga teel tagasi Londonisse ning oma elutoas. See on sürrealistlik tunne.
Mõnedele artistidele meeldib teha muusikat oma kuulajatele, kuid muul juhul hoida madalat profiili, mis puudutab näiteks intervjuusid, ja pigem esineda vähem kui rohkem. Fännide meelest ei ole see alati aus. Kust jookseb sinu arust piir enese avalikkuse ja fännidega jagamisel?
Ma arvan, et ma õpin seda iga päevaga aina rohkem. Kui ma hakkasin tegema muusikat, albumite mõttes, siis ma ei mõistnud, milline investeering see on teha midagi nii isiklikku ja jagada seda seejärel kogu maailmaga. See tehing tähendab seda, et sa kogu aeg annad midagi endast ära. See on väga eriline privileeg, aga ma mõtlen väga palju aega sellele, et kas ma peaks oma energiat säästma. Eriti praegusel ajal, kui ma üritan uut muusikat kirjutada. Ma otsustasin Eestisse tulla ja selle kontserdi anda, sest see tundus oluline. Aga ma ei anna palju kontserte sellepärast, mis võib vahel juhtuda, kui sa pidevalt annad ja siis taipad, et sulle endale polegi enam midagi jäänud ja sa tahad teha muid asju. Nagu praegu – muusikat kirjutada. Nii et jah, see on olnud minu jaoks õppimise aeg. Varem ütlesin ma "jah" kõigele – igale kontserdile, igale intervjuule, igale võimalusele. Aga ma mõistsin selle tagajärgi. Ma ei ole masin, keegi ei ole. Sa pead õppima vahel ütlema "ei".
Jah, vahel kipuvad inimesed artistidelt ootama rohkem kui üks inimene on võimeline tegema.
(naerab) Jah!
Digitaliseerumine on mõjutanud muusikatootmist, kuid omal moel on hakanud digitaalne mõjutama ka seda, kuidas inimesed elusmuusikat kogevad. Inimene võib olla lava ees ja sellegipoolest kogemusest endast ilma jääda, kui neil on telefon käes ja nad filmivad kontserti ning sellega paradoksaalsel kombel jäävad ilma sellest päris sealoleku kogemusest. Kas sa oled seda oma kontsertidel märganud?
Jah, ühel viimastest kontsertidest Londonis nägin ma seda rohkem kui kunagi varem. Ma mäletan, mis tunde see minus laval tekitas ja ma ei arvanud, et mind ärritab nii põhjalikult selline kontakti katkestamine, sest sel juhul pole see enam inimkogemus, vaid sellest saab justkui tsirkuseetendus. Aga ma tegin oma viimasel kontserdil eksperimendi – ma lihtsalt lõpetasin laulmise ja pidasin hetke vaikust. Kui küsida miks, siis seepärast, et me oleme kõik inimesed ja praegusel ajal panustatakse nii palju kontakti katkestamisele. Me isegi ei tea, et me ei ole tegelikult päriselt kohal, mis on päris irooniline, kui sa lähed kontserdile, sest see peaks olema eluandev kogemus. Eelmisel kuul antud kontserdil ma otsustasin lihtsalt natuke aega vait olla. Kõik jäid vait ja kuulasid. Ma olen üritanud seda teha teistmoodi. Ma olen olnud kontsertidel, kus artistid on teatanud, et telefonid olgu läinud. Ma ei tea, kas seda saab sel viisil kontrollida, aga ma eelistan teha vastupidist, sest see tundub loomulikum ja siis inimestel on valikuvõimalus. Praegu on huvitav aeg, sest elusmuusika on täiesti teise funktsiooniga. Ma olen end sellest Instagrami kultuurilainest täielikult eemaldanud, kus on olulisem saada pilt oma näost kui et olla päriselt kohal. Jah, huvitav aeg.
Paranda mind, kui ma eksin, aga ühes pressiteates oli sind tsiteeritud, kus sa ütlesid, et enne kui sa muusikat salvestama hakkasid, ei teadnud sa, kuidas laulda ja kõlasid kohutavalt.
(naerab) Jah!
Aga praeguseks on sind kiitnud muusikud nagu Prince ja Elton John ja oled saanud palju head tagasisidet ka nimekatelt kriitikutelt. Kas sa vajasid nende muusikute ja kriitikute heakskiitu, et tunda end enesekindlalt selles, mis sa teed?
Ma mõtlen selle peale väga palju, sest keegi ei tunne meid sama hästi nagu me ise. Mõnikord ma soovin, et minu publik teaks, kust ma tulen. Kui ma seda oma lauluoskuse kohta märkisin, siis ma arvan, et tegin seda ajal, kui mu arusaam täiuslikkusest muusikas ja esinemisel üldiselt oli väga kitsas. Jah, ma pole kunagi laulnud nagu Mariah Carey ega Whitney Huston, isegi kui ma väga proovisin. Aga ma leidsin seejärel oma enda sisemise hääle, mis on mu meelest igal inimesel teatud määral olemas. See ei pea olema ilmtingimata seotud kunstivaldkonnaga, aga ma arvan, et sul on olemuslikult miski olemas. Kui ma hakkasin mõistma oma rolli või seda, kes ma tahan olla, oma lugusid muusika kaudu jutustama, siis see oli palju lihtsam ja midagi loomulikku.
Kui keegi tuletab mulle meelde, et Prince oli sinu muusika austaja, siis see tundub endiselt midagi kauget ja arusaamatut, sest ta ju on selline ikoon. Aga samas on selles teatud normaalsus. Kui ma temaga kohtusin – ja need olid väga üksikud korrad, kui mul oli privileeg temaga koos maha istuda – siis kõige siiramalt mõjus see, et ta oli muusikuna väga lihtne. Ma arvan, et me mõlemad saime aru, et tuleme samast koolkonnast, nii et see kõik oli tegelikult väga tavaline. Lõpuks taandus see sellele, et tegemist on inimesega, kes suhtub muusikategemisse lihtsalt väga kirglikult. Ma tuletan seda endale meelde, kui tekib hetk, kus ma tunnen, et ma ei tea, mida ma teen, ma ei tea, kes ma olen. Lõpuks on asi taipamises, et see kõik ei ole nii sügav. Samamoodi nagu minu ema, kellega me veedame siin palju aega ning kes ükskord koristas mu riidekappi. Mul on palju riideid. Mitte kalleid riideid, ma olen lihtsalt suur tränikoguja. See riidekapp oli toas, mis oli kogu aeg olnud segamini ja kuhu ma kunagi ei tahtnud minna. Aga tema lihtsalt ostis mõned riiulid ja riidepuud ning äkitsi sai sellest üks ilus kasutatav tuba. Minu silmis kvalifitseerub see loominguliseks tööks. Lugude kirjutamine ja laval laulmine on küll eriline, aga samaaegselt ka midagi väga baastasandil olevat, universaalset. Ma ei tea, kas see kõlab loogiliselt.
Progress on oluline osa artistiks olemise juures. Kuhu sa näed end muusikaliselt arenemas?
See on minu jaoks küsimus, millega ma iga päev üles ärkan ja mõni kord tundub selle koorem olevat liiga raske ja tekitab ärevust, teistel hetkedel saan ma aru, et ma olen lihtsalt laps mänguväljakul. Ma tunnen, et mul on vedanud, sest ma mäletan kõiki neid tundeid, mis mul lapsena olid. Kuidas ma tundsin, et ma päriselt ei kuulu teiste hulka, ei ole üks populaarsetest lastest. Ma ei olnud keegi selline, kellele inimesed pööraksid tähelepanu, isegi muusikas. Aga ma arvan, et see on see, millest ma olen ammutanud inspiratsiooni ja nõnda oli mul võimalik teha midagi autentset ning teatud moel oma rida ajada. Selle ilu on see, et ma ei tunne, et mu käed oleksid kuidagi seotud või mul oleks mingeid piire. Ma olen rääkinud mõnede oma kolleegidega, kes teevad teatud muusikat, mis sobitub teatud žanriraamidesse ja kellelt oodatakse sellise muusika tegemist ka tulevikus. See võib olla iseenesest juba koorem. Ma olen tänulik, et mul ei ole seda või veelgi tänulikum selle eest, et mul on vabadus teha seda, mis iganes tundub konkreetsel hetkel hea ja õige. Aga mul pole tõesti aimu, mida ma praegu teen. See alles hakkab end mulle aeglaselt näitama.
Uue albumi kirjutamisest rääkides, kas sul on sellega seoses paigas ka mingisugune tähtaeg?
(naerab) Ma ei tea, küsige minu plaadifirma käest. Ma arvan, et ma ise ei tea, et mul on tähtajad. Mul on aimdus, millal ma tahaks olla tagasi n-ö tsüklis. Selle aasta lõpuks kindlasti. Ma tahaks, et selleks ajaks oleks mul midagi, millega muusikalavale naasta. See ei pruugi ilmtingimata olla täispikk album, aga midagi.
Kas sulle meeldib töötada tähtajast tähtajani? Või need tunduvad pigem ahistavad?
Kui ma olin noorem ja käisin koolis ning ülikoolis, siis mulle väga meeldisid tähtajad. Isegi natuke aega pärast seda. Praegu pole tähtajad eriti inspireerivad. Mul on piisavalt vedanud, et mu ümber olevad inimesed ja need, kellega ma koos töötan, mõistavad mind teatud tasandil ning teavad, et see tuleb, kui see tuleb, ja see tuleb. Nii et ma naudin pigem protsessi.
Mul on sulle veel üks küsimus. Kas sa usud, et see on võimalik, et muusika tegemine võib ühel muutuda lihtsalt tööks, mille jaoks sul enam kirge ei ole?
Uhh (naerab). Vau. Jah, ma arvan, et see käib lainetena. Viimase seitsme aasta jooksul on kindlasti olnud hetki, kus ma tunnen, et "oi, tore, see ongi nüüd minu üheksast viieni". Samas on päevi, mil ma ei tunne kuidagi, et see on töö. Ma arvan, et kõigel sellel on oma koht. Aga ma püüan isegi selle tundega leppida, sest ma saan aru, et ma teen midagi, mida ma armastan ja see on ilus. Aga jah, aga sa ei tahaks minuga kohtuda neil päevil, kui see tundub nagu töö. Ma kipun end välja lülitama. See vaikeoleku-nupp – mida ma ei teadnud, et mul ongi – on miski, millega ma pean vaeva tegema, sest plaadistava ja tuuritava muusikuna on sul olemas ka n-ö töönupp. Vastasel juhul saab seda kõike liiga palju, sest sul tuleb liiga palju ja liiga tugevalt läbi elada ning see ei ole väga tervislik. Jah, on päevi, kus emotsioonid löövad pea peal kokku ja see on okei.
Kuidas sa sellest tujust välja tuled?
Ma arvan, et selle õndsa ebakindluse omaksvõtmisega. Midagi ei ole garanteeritud. See riskielement kõiges ja nii mitmel tasandil hoiab mind põnevil. Ma ei saa kunagi öelda, et mul on igav ning ma arvan, selle eest olen ma kõige tänulikum.
Toimetaja: Merit Maarits