Arvustus. Võimu ja väikese inimese kohutav kokkumäng
Uus raamat
Julian Barnes
"Aja müra"
Tõlkinud Aet Varik
Sari "Moodne aeg"
Varrak
Julian Barnes esineb 24. mail kell 17 Viru Keskuse Rahva Raamatus, kus vestleb Tiit Aleksejeviga ja 25. mail kell 19 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus vestleb Jan Kausiga.
Julian Barnes on vaieldamatult üks kaasaja suurimaid kirjanikke. "Aja müra", mis räägib maailmakuulsa vene helilooja Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitši elust Nõukogude võimu all, pole ent sugugi suur raamat. See pole lugu üllast heliloojast, kes kannatab kangelaslikult diktatuuri ahelaid. See on väiksuse eepika: lugu väikesest mehest ja tema väikesest väsitavast elust ning muusikast, mis võib ent ei pruugi teda ealeski lunastada.
VÕIM
Šostakovitši jaoks pole aga Võim kunagi midagi otseselt vägivaldset. Õhtust õhtusse kaovad küll nii ta sõbrad kui tuttavad Võimu koledatesse neeludesse, kuid helilooja ise jääb puutumata. Tema elus on Võim igapäevane, igavene nähtus. Suur soe käsi mehe õlal, mis ei taha Dmitri Dmitrijevitši kuidagi rahule jätta. Kui palju helilooja ka ei püüaks, pole temale ometi ette nähtud vajuda aja pragude vahele, üldisse hirmul rahvamassi.
Šostakovitšiga käib Võim vestlemas: kord Pravda anonüümses juhtkirjas, siis jälle NKVDlase või sõnaosava partorgi suu läbi ning kord koguni Stalini enda isikus. See on Võim, mis valitseb pelgalt vihjete ning soovituste abil – kahmavad käed või kassid inimese hinge kallal küüsi teritamas – "ja nad töötasid usinalt ja oskuslikult, tõhusa, kuid oma olemuselt ükskõikse asjatundlikkusega, otsekui preestrid surija hinge nimel." (lk 128) Aitamas meenutada sündmusi, mis pole kunagi aset leidnud, ja trükkimas artikleid, mida autor ise lugenudki pole. Alati muutuv ja kättesaamatu, ent kõikehõlmav ja kõikjalolev, liiv igas põrandapraos. Kuid selle esmapilgul tühise sõnamulina eiramisel võivad heliloojat oodata nimetud mehed, kes ta öö varjus voodist välja tirivad ja tema õnnetu näo ka piltidelt igaveseks kustutavad.
Võimule ei piisa ent enam pelgalt inimeste totaalsest alistumisest: "[T]änapäeval arvestati sinu tribuudiks kõik sada protsenti sinu väärtusest. Või rohkem, kui võimalik." (lk 56) Võimul pole tarvis kaastöölisi vaid tõsiuskseid; mitte neid, kes korrutaksid tühje loosungeid, vaid neid sügaval sisimaski usuksid. Ja ka siis ei piisa täielikust andumisest Võimule; vaja on, et Võim vastu armastaks, ehkki seda on pahatihti palju loota.
Tulemuseks ei ole seevastu vaikus, nagu arvata võiks, – pingeline raamatukoguvaikus, millest hinge kinni hoides lugu peetakse –, vaid heli: rumalate ja lihtsameelsete sõnade mulin, kord kooris kiitmas ja siis jällegi pahaendeliselt hukka mõistmas, mis kasvab üle kõrvulukustavaks, kurdistavaks aja müraks. Ning seda müra annab Barnes edasi ülima meisterlikkusega. Igas sõnas, kui tahes süütus, peitub seesama pinge ja kurjakuulutavus. Ähmis lugeja neelab iga sõna, hirmus, et see jääb viimaseks, katkeb; et järelejäänud paarkümmend lehekülge on vaid patakas tühje pabereid.
INIMENE
Barnesi Šostakovitš on viimane argpüks. Väike inimene oma pisikeste ärevuste küüsis, pidevalt hirmul ja aina armutu tähelepanu keskmes – kord keelatud, siis ülistatud. Patustaja, kelle pattu alatasa avalikult üle korratakse. Šostakovitšil pole aga tavalise inimese luksust olla nagu "laastud, mis lendasid, kui metsa raiuti" (lk 39), vaid tema peab taluma sügavat alandust ja häbi, mida ei suuda minema pühkida ka igapäevane hirm.
Šostakovitš ei ole mees, kes elaks kõikehõlmavaid põhimõtteid pidi, sest: "Teooriad olid selged, veenvad ja arusaadavad. Elu oli segane ja täis jaburust." (lk 54) Tema elu on täis Võimu juhuslikke hoope, mis tema isesuse mutta tambivad, tuhandeks killuks purustavad. Mõistmatud on need, kes ootaksid heliloojalt märterlust, kangelaslikku – ehkki viljatut – vastuhakku Võimu jõledusele. Sest Nõukogudemaal ei voola kunagi pelgalt ühe veri, vaid kõigi su ümberkaudsete – ka selle mehe, "kes kell kolm öösel liftist väljudes juhtus sulle mõtlematult naeratama" (lk 24) – veri.
Ja nii õnnestub Võimul viimaks Šostakovitš täiesti hävitada. Sundides ta avalikult lahti ütlema kõigest, mida ta südames nii tähtsaks oli pidanud. Lõpus ei aita teda enam irooniagi, mis Võimu igapäevases võimutsemises oli pakkunud vähegi lohutust. Heliloojast saab avalik argpüks, kes on valinud hetkelise vapruse asemel igavese lömitamise elu. Elu, mis ta tapab, "[s]est elusaid inimesi on alati võimalik kiskuda veel madalamale." (lk 131) Muudab meheks, kelle südames mädanevad ja haisevad surnud illusioonid ning kaunid mälestused on igavesti põimunud "kõige muuga, mida ta ei tahtnud mäletada." (lk 162) Kuni vana Šostakovitš saab "murendatud kiviprügiks, sajaks killukeseks, mis asjatult üritavad meenutada, kuidas nemad – tema – olid kunagi kokku pandud." (lk 150)
MUUSIKA
Isegi muusika pole püha. Sümfooniate ja keelpillikvartettide kõrvalt kirjutab Šostakovitš lugematul hulgal filmi- ja muud kerget muusikat, mis "rõõmustasid tema südant mõned kuud ja avalikkust terve aastakümne" (lk 55). Võimu jaoks ei erine helilooja toodangumahud kuigipalju söekaevurite omast (lk 28), kuid ometi on just üksnes muusika tema elu korrastav element, tema ainukene sõber kõigi raskuste kestel: "Muusikat luues teadis ta alati täpselt, mida teha, oskas õigesti otsustada selle üle, mida nõuab muusika – tema muusika." (lk 33) Isegi küüntega kassidest hoolimata suudab ta oma nootidele keskenduda, üksnes koerte haukumine takistab keskendumast.
Muusika on Šostakovitši elu õilsaim osa. Muusika ei lase end armastada alatutel ega määrida Võimu valelike sõnadega; muusika on miski, mis avab oma saladused vaid valituile – "neile, kel on kõrvad, et kuulda". Samas pole helilooja palad kirjutatud salakeeles, iroonias; need pole dissidendi kiivalt varjatud kritseldused: "Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta." (lk 108) See on elav ja hingav muusika kõigile neile, kes oskavad helilooja loomingut hinnata. Ning Šostakovitš pole külm inimhingede insener, kes monteerib oma loominguga venelasest nõukogude inimese, nagu seda soovinuks Võim. See on ainukene lahing, mis on heliloojal võita õnnestunud; kaotades isikliku aususe, on tal ometi õnnestunud säilitada kunstnikuausus. Ning ega Võimu laamendamisele ei saagi vastu ükski üksik inimene, vaid ainult muusika, mille "aastakümned, juhul kui see on piisavalt võimas ja puhas, et suuta lämmatada aja müra, teisendavad ajaloo sosinaks." (lk 122-123)
Julian Barnesi "Aja müra" ei jutusta sugugi ühe ainsa väikse Dmitri Šostakovitši elust, vaid julmast Võimust ja kunstnikust, kel on vastu panna vaid kunst. Mitte surematu taevaste jumalate kunst, vaid tavaline looming inimestele siin ja praegu. Barnesi Šostakovitšil endal pole tegelikult mingit tähtsust, tegemist võiks olla kellega tahes. Ka helilooja ise loodab, et "surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust." (lk 172), kustutab tema ja laseb rääkida vaid tema loomingul. Ning kui kaovadki viimaks kõik juhmid kaasajooksikud, tujukad türannid ja propagandalehed, jääb helisema ainuüksi muusika.
Toimetaja: Valner Valme