Arvustus. Läbi raskuste muusika poole
Uus raamat
Julian Barnes
"Aja müra"
Tõlkinud Aet Varik
Sari "Moodne aeg"
Varrak
1.
Tuntud inglise kirjaniku Julian Barnesi sule alt on ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. "Maailma ajalugu 10½ peatükis" (Hotger 2002, tõlkinud Tõnis Leemets) on fantaasiarikas, humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada näiteks Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. "Kui on lõpp" (Varrak 2013, Aet Varik) on tõsisema meeleoluga lugu mineviku usaldusväärsusest, sõpruse vastupidavusest ja muutuvuse möödapääsmatusest. Teos pälvis prestiižse Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed.
Äsja ilmunud kolmas Barnesi eestindus "Aja müra" peaks sobima eriti neile lugejaile, keda huvitab lähiajalugu. Kaude on romaan seotud ka Eesti ajalooga, kuna kirjeldab elu stalinistlikus režiimis. Romaani kangelane, kuulus nõukogude helilooja Dmitri Šostakovitš peaks olema mitmele siinsele lugejale vana tuttav – tema mälestusteraamat "Tunnistus" on samuti eesti keeles kättesaadav. "Aja müra" sisuline ülesehitus on lihtne, autor on valinud helilooja elust kolm dramaatilist sündmust, millele keskendudes on võimalik anda ühtaegu üldistav ja isiklik kogupilt ajastu olemusest.
Võimalik et need, kes on lugenud Šostakovitši või teiste samal ajal elanud vene haritlaste mälestusi (mis võivad sageli puudutada lisaks Šostakovitšile näiteks Bulgakovit, Pasternakki, Ahmatovat jne), raamatuid Stalinist, tema kaaskonnast või üldisemalt stalinistlikku aega kirjeldavaid teoseid, ei pruugi leida "Aja mürast" eriti palju uut informatsiooni. Ent Barnesi romaani ajaloolise osa kõnekust süvendavad üldinimlikud nüansid, millele püüan heita kiire pilgu.
2.
Ei üllata, et Dmitri Šostakovitši elu ja totalitarismi kogemus võimaldavad mõtiskleda üksikisiku ja riikliku korralduse vaheliste pingete üle. Barnes asetab vastamisi ühiskondliku ja individuaalse armastuse: "Türannia oli hävingu külvamisel nii osavaks muutunud, miks ei võinud see siis ka armastust hävitada – ettekavatsetult või mitte? Hirmuvalitsus nõudis, et armastataks parteid, riiki, suurt juhti ja õpetajat, rahvast. Aga üksikisiku armastus – kodanlik ja konkreetne – kiskus kodanikku nendest suurtest, üllastest, mõttetutest ja mõtlemisvõimetutest "armastustest" eemale" (lk 87). Võimalik et liialdan, aga mind tabas seda kirjakohta lugedes tunne, et Barnes ei interpreteeri siin mitte ainult Nõukogude Liidu ajalugu, vaid astub dialoogi indiviidi ja ühiskonna vastuolusid lahkava kirjanduse pärandiga, täpsemalt George Orwelli romaaniga "1984". Mäletatavasti manab Orwell oma antiutoopias esile ühiskonna, kus ongi lubatud vaid ühiskondlik armastus, armastus Partei vastu.
Orwell sai kindlasti oma nägemuse loomisel inspiratsiooni Nõukogude Liidu reaalsusest, ent samas jäi stalinistlik režiim Orwelli kirjeldatud Okeaania-nimelise impeeriumi jubedatele ideaalidele alla: "Hiljem, kahekümnendal sajandil, tekkisid niinimetatud totalitaarsed režiimid. Saksa natsid ja vene kommunistid. /---/ Ja nad kujutlesid, et nad on mineviku vigadest õppinud; igatahes nad teadsid, et ei tohi märtreid teha. Enne kui nad oma ohvrid avalikule kohtuprotsessile tõid, püüdsid nad neis ettenägelikult hävitada igasuguse väärikuse. /---/ Ja ometi algas mõne aasta pärast kõik otsast peale. Surnutest olid saanud märtrid ja nende alandus oli unustatud. /---/ Eelkõige sellepärast, et nende ülestunnistused olid silmanähtavalt välja pressitud ja võltsid. Meie seda laadi vigu ei tee." (G. Orwell, 1984. Tlk Elias Treeman, Loomingu Raamatukogu, 1990, lk 174).
Detailidesse laskumata võib öelda, et Suure Venna maailmas poleks Barnesi kirjeldatud sisemonoloog võimalik, Okeaaniat valitsev Partei "lahendaks" sisemised dilemmad üsna kiirelt, hävitaks indiviidi vajaduse eneserefleksiooniks. Sestap on "Aja müra" võimalik lugeda omamoodi kommentaarina Orwelli romaanile – Barnes markeerib ära potentsiaali, mis on Orwelli kirjeldatud fantaasias juba realiseerunud. Ja vastupidi – õnneks pole Suurest Vennast ja Armastusministeeriumist siiani saanud reaalsust, Nõukogude Liit võis tähendada inimesele küll enda salgamist, kuid mitte endast loobumist.
3.
Riikliku türannia ja isiklike tunnete vaheline pinge moodustab "Aja müras" osa laiemast, ühtaegu sotsiaalsest ja psühholoogilisest probleemist – ideaalide ja reaalsuse vastuolust. Šostakovitši sisemine lõhestatus on Barnesi romaani leitmotiiv. Sõnastaksin dilemma nii: inimene soovib kujutleda ennast elust suuremaks, ent peab sageli elama ennast kujutlustest väiksemaks. Ideed on sageli elust suuremad, nende teostumine paraku elusuurune. Eriti ühiskonnas, mis – nagu eelpool viidatud – ei soosi isiklike tunnete põhjal tegutsemist, mis püüab individuaalseid kujutlusi kui mitte kontrollida, siis vähemalt selgelt piirata. Nõukogude Liidus ei tahetud muuta jõgesid kanaliteks ainult looduses, vaid ka inimeste peades.
Barnesi Šostakovitš on inimene, kes tajub ideaalide ja argielu vastuolu eriti teravalt. Muide, asi pole ainult poliitilises korras, vaid üldisemas entroopias: "Teooriad olid selged, veenvad ja arusaadavad. Elu on segane ja täis jaburust" (lk 54). Šostakovitši tegelaskuju muutubki eriti elusaks mitte ainult seetõttu, et ta tajub teooria ja elu vastuolu, vaid et ta tajub seda kui igapäevaelu praktikat. See väljendub pidevas arguses – ja ennekõike arguse tunnistamises: "Kui ta väike oli, oli ta oma kangelaseks pidanud põhjamaalast Nansenit. Täiskasvanuks saanuna hirmutas teda juba see, kui ta suuskade all lund tundis…" (lk 114). Irooniliselt nimetab Šostakovitš end "aguli-Nanseniks".
Eriti kõnekalt kõlab järgmine tsitaat: "Kangelane oli palju kergem olla kui argpüks. /---/ …olla argpüks tähendas valida teenistus kogu eluks. Hingetõmbepausideta. Alati tuli ette aimata järgmist puhku, mil tuleb ennast välja vabandada, ebaleda, lömitada /---/ Argpüks olemine nõudis jäikust ja järeleandmatust, vastuseisu muutumisele – mis tegi sellest omal moel peaaegu julguse" (153). Hale eneseõigustus? Eneseiroonia? Võimalik, ent siia kõrvale mahuks ära ka tõepärasus, tegelikkuse tabamine. Enda kaitsetuse tunnistamine kui mikroskoopiline, intiimne, elusuurune kangelaslikkus.
Barnes suudab kirjeldada oma kangelase argust kaasakiskuvalt – nagu räägiks autor ka endast või ükskõik kellest. Eriti võimas on motiiv, mis asetab Šostakovitši ootama läbi öö liftiukse ees küüditajaid. Esiteks annab see lähedasi kaitsev rituaal Šostakovitši mõtetele enda pelgurlusest teise tonaalsuse – hirm ei tähenda alati veel argust, äkki ajabki "Aja müra" kangelane mõnikord ühe teisega sassi? Teiseks meenus mulle Czeslaw Miłoszi mõte, et "mugaval diivanil" on kerge distantseeruda inimesest, kes seisab surma palge ees (vt C. Miłosz, Vangistatud mõistus. Tlk Hendrik Lindepuu, Loomingu Raamatukogu, 1999, lk 103). Barnes seda igal juhul ei tee, ta ei vaata oma kangelast eemalt, soojalt diivanilt, vaid tema kõrval, ootusärevuse vaikusse mattunud koridoris.
3.
Aga kas lisaks sisemisele aususele olnuks Šostakovitši olukorrast mõni (parem) pääsetee? Raske öelda, üks võimalik vastus võib kangastuda neis kirjakohtades, kus Barnes seab vastamisi tavaelu ajalisuse ja muusika ajatuse: "Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika –, mida mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks" (lk 122). Selline sõnastus räägib ühtaegu kunstist kui piiratud tunnete sublimatsioonist ja tunnete hoidmisest kui omamoodi kunstist.
Meenub veel üks teos, mis kasutab stalinistlike olude ahistuses lahvatava ajatu muusika teemat – Andreï Makine'i "Ühe elu muusika". Pean tsiteerima sealt üht kirjakohta, sest sealtki leiab "aja müra" motiivi: "Kui ta lasi kätel klahvidele langeda, võis veel uskuda et tegemist on kogemata tekkinud kauni harmooniaga. Kuid hetk hiljem pääses muusika tõeliselt valla, viies oma võimsusega kaasa kõik kahtlused, hääled, müra, kustutas naerunäod, vilksamisi vahetatud pilgud, lükkas seinad kõrvale, paisates elutoa valguse akna taga laiuvasse ääretusse öösse" (A. Makine, Ühe elu muusika. Tlk Triinu Tamm. Varrak, 2008, lk 76). Siin visandab Makine nägemuse sellest, kuidas tavaelu muusika ümbert kaob, helide küljest maha vajub, haihtub, nagu haihtus väiklane Moskva Meistri ja Margarita selja taga.
Sarnane lootus kannab Barnesi romaanis Šostakovitšit: "Tema lootus oli, et surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust" (lk 172). Ja eks pikapeale vist nii lähebki… Ars longa, vita brevis.
Toimetaja: Valner Valme