Arvustus. Eepilised kollid ja tühised inimesed
Uus film kinolevis
"Godzilla II: koletiste kuningas" ("Godzilla II: King of the Monsters")
Režissöör: Michael Dougherty
Osades: Kyle Chandler, Vera Farmiga, Millie Bobby Brown, Ken Watanabe, Bradley Whitford, Sally Hawkins jpt.
5/10
Mida tahta ühest suvisest kassahitist? Ilmselt ei tohiks seal olla liiga keerulist sisu, sest kes see pärast päikse käes lesimist ikka liialt mõelda jaksab. Võiks ju ka vaatemängu olla, plahvatusi, kolle, higi, verd ja pisaraid. Kuulsaid näitlejaid ka paar tükki. Valju muusikat. Eepilisi plaane. Noh, lühidalt öeldes kõike rohkem ja suuremalt ja vägevamalt kui tavaliselt.
"Godzilla II" täitis need eesmärgid juba treileriga – või isegi vaat et vaid sünopsisega. Pistame ühte filmi lisaks niigi välk-pauk Godzillale veel kümneid ürgkoletisi ja laseme need omavahel madistama. Sinna vahele tasakaaluks "Stranger Thingsist" tuttav Millie Bobbie Brown, kes annab hiidmonstrumite kõrvale väikese inimliku puudutuse. Ilma filmi nägemata võis juba aimata, et kõik see on pika analüüsi tulemus, justkui oleks režissööri ja stsenaristi kõrval istunud pidevalt ka turundustiim. Välja on timmitud täpselt selline mudel, mis filmistuudio hinnangul võiks meelitada kinno n-ö igamehe. Pretensioonitu materjal ei välista kedagi, kõik on kinosaali oodatud.
Muidugi, selles lähenemises pole midagi uut ning ilmselt jõuab sel suvel kinodesse veel paarkümmend lollakat kassahitti, mis üritavad samamoodi võimalikult laia publikut kinno meelitada. Samamoodi on menukeid tehtud aastakümneid ja tehakse ikka ja jälle, nii lihtsalt on. Inimesed vajavad lihtsat meelelahutust, paljude jaoks tähendabki kino just seda. Suuloputusvedelikuna kuluvad endalgi sellised filmid aeg-ajalt ära, et seada paika mingi laiem kinokunsti tasakaalupunkt.
Uue "Godzilla" filmi puhul tekib aga üllatav sisemine vastuolu. Filmi inimtegelased, kelle eesotsas saab näha Kyle Chandlerit, Vera Farmigat, Ken Watanabet ja juba mainitud Millie Bobby Browni, vastavad igati sellele tüpaažile. Dialoogi on kirjutanud justkui viieaastane laps, inimeste probleemid on naiivsed ja tühised, rebitakse lolle machonalju ja tehakse küünilist draamat – ilmselt suudaks mõni tehisintellekt juba praegu piisavalt suure sisendi korral parema stsenaariumi kirjutada.
Seega iga kord, kui mõne suurlinna hävinemise ja sadade tuhandete inimeste hukkumise järel hakkab Bobby Browni tegelane halama, et emme ei pööra talle piisavalt tähelepanu, panin silmad kiirelt kinni. Samalaadset jura keetsid kokku aga enamik tegelased, eriti Bradley Whitfordi kehastatud Dr. Rick Stanton, kelle iga öeldu lause oli one-liner nali. Seejuures mitte eriti andekas, vaid stiilis "Oh sa raisk, vahi seda suurt kolli". Kes sellise idiootse jama peale naerab?
Õnneks moodustasid tühised inimtegelased vaid filmi tüütuma poole. Kui kaamera liikus koosolekuruumidest ja laboritest välja, pöörati fookus hoopis hoomamatult suurtele ja judinaidtekitavalt möirgavatele monstrumitele. Kui pahatihti on kollid filmi nõrgimaks kohaks, siis "Godzilla" puhul on nemad hoopis ainsaks päästerõngaks. Tänu võimsatele eriefektidele ja tõepoolest jäledale helidisainile mõjuvad iidsed kollid isegi läbi kinoekraani suursuguselt, mis paneb küsima: äkki me ei peagi neile lollidele inimestele kaasa tundma? Mis oleks, kui maailma valitseksid hoopis kolmepealised lohed, hiigeldinosaurused ja monsterämblikud?
Idee, kus inimene on maavälise jõu vastu täiesti võimetu, tuleneb tegelikult õuduskirjanduse klassikast. Näiteks suur osa H. P. Lovecrafti mütoloogiast seisnebki selles, kuidas tema kujutatud koletised on niivõrd suured, võimsad ja koledad, et kui inimene neid tõesti näeb, siis hakkab ta kahtlema oma mõistuses ning langeb kõiksugu painajate küüsi. Sama kehtib "Godzilla" puhul – inimeste rapsimine, sõdurite haledad raketiheitjad ja automaadid ning labased suhteprobleemid kahvatuvad hiidkoletiste kõrval. Vera Farmiga kehastatud tegelane keerab selle ühel hetkel isegi ökokommentaariks, öeldes, et meil ongi vaja puhastustuld, sest üha kasvav inimtsivilatsioon on Maale koormaks.
Hiidkoletiste ja lollide inimeste vastandamine ning vaatamine läbi kliimaprobleemide spektri annab filmile lisavarjundi, aga seda ei mängita kuigi hästi välja. Visuaalefektide tiim on näinud erakordselt palju vaeva, et luua eepilised võitlustseenid ja ebamaine valgusemäng, kuid sellest ei saa kordagi eesmärk omaette. "Godzilla II: koletiste kuningas" liigub oma etteaimatava lõpu poole: inimtegelased elavad kollide õndsalt koos, pahad saavad surma, head võidavad ja hella hingega vaatajad saavad lõpuks ka pisarad voolama. Potentsiaali oli rohkemaks, aga mindi ikka klassikalist igavat rada pidi.
Kui kellelegi üldse uut "Godzillat" soovitada, siis ainult õuduskirjanduse fännidele, kes saavad seal näha miljonite ja miljonite dollarite eest visualiseeritud koletisi, keda muidu peavad lugejaid ise oma peas ette kujutama. Nohikutele on eriliseks maiuspalaks maa-alune kuningriik, kuhu Godzilla läks pärast raskeid võitluseid toibuma – nii täpset ekraniseeringut Lovecrafti kadunud linnast R'lyehist pole ma veel varem näinud. Keda sellised nohiklikud detailid ei huvita, võivad samas vabalt kinno minemata jätta ja suve nautida, sest tervikfilmina on tegu ikka kergesti ununeva produktiga. Kui hakkan praegu meenutama, siis mis selles esimeses "Godzillas" üldse toimus? Ei mäleta...
Aga ega me ei pääse nii kergesti – lõputiitrid andsid juba teada, et tulemas on eepiline vastasseis Godzilla ja King Kongi vahel. Kas on võimalik midagi veel suuremat ja võimsamat teha? Eks me näe.