"Valu ja hiilgus" ("Dolor y gloria")
Režissöör: Pedro Almodovar

Tristan Priimägi kinnitas, et "Valu ja hiilgus" on kvaliteedilt võrreldav Almodovari parimate töödega. "Ta on ise öelnud, et tal oli vahepeal väsimus ning ta oli tugevalt seotud Panama paberite skandaaliga, mistõttu kollane press tõmbas tule vahepeal peale," sõnas ta ja tõdes, et nüüd on režissöör teinud aga tõelise tagasitulekufilmi.

"Antonio Banderas mängib filmis justkui Pedro Almodovari alter-ego, kellele on projitseeritud režissööri enda hetke kõhkluseid ja probleeme," ütles filmikriitik ja tõi välja, et Banderas, kes sai rolli eest Cannes'i filmifestivalil ka parima näitleja preemia, on kinnitanud, et seda rolli oli väga keeruline teha. "Ta pidi leidma tasakaalu, et mitte karikeerida Almodovarit, keda on tegelikult ääretult lihtne karikeerida."

"See film on hästi tagasihoidlikus toonis, kui tema varasemad filmid on emotsiooniplahvatused, siis seda on uues filmis vähem, "Valu ja hiilgus" on palju tundlikumalt tehtud," kinnitas ta ja nentis, et eks Pedro Almodovar on nüüd ka palju vanem mees, mis samuti mõjutab filmi käekirja. "Kui filmiga kaasa minna, siis on seal nii palju tasandeid just reaalsuse ja kunstitõe põrkamise vahel."

"Me oleme alati lossis elanud" ("We Have Always Lived in the Castle")
Režissöör: Stacie Passon

Priimägi sõnul pole "Me oleme alati lossis elanud" klassikaline õudusfilm. "Mulle jäi kuskilt kõrva eestikeelne sõna kõhedik, pigem on ta seda," selgitas ta ja tõi välja, et filmis otseselt hirmutamise peale välja ei minda, aga õhustik on natukene ebamugav.

"Väga klassikaline lahendus on see, et võetakse mingisugune maja, mis annab filmile piiritletud ruumi, majas on võimalusi igasuguseks salapäraseks, sest seal on nurgataguseid ja keldriauke ning majadega on huvitav ka see, et nendel on enamasti ajalugu, mis loob müstilise fooni," ütles filmikriitik ja lisas, et loo keskmes on üks perekond, kelle minevikus on olnud mitmikmõrv.

"Mingis mõttes hästi traditsiooniline, isegi konservatiivne nägemus sellest filmimotiivist, aga samas midagi siin on," tõdes ta ja rõhutas, et filmi peaosas mängib Taissa Farmiga, kelle õde Vera Farmiga mängib hetkel kinodes jooksvas kassahitis "Godzilla II: koletiste kuningas".

"X-mehed: Tume fööniks"
Režissöör: Simon Kinberg

Tristan Priimägi tõi välja, et suured superkangelasefilmid on tihti n-ö dumbed down, et neid saaks rahvusvaheliselt kergema vaevaga tõlkida. "Naljaga võime öelda, et ka hiinlane saaks filmis aru," sõnas ta ja lisas, et kohati on dialoog filmis selline, et ta võib rida-realt ette öelda, mida tegelased omavahel räägivad. "See ei ole see, mida me soovime."

"Märgiliseks teeb filmi aga see, et tegu on viimase iseseisva "X-meeste" filmiga enne seda, kui kogu frantsiis liigub suure vaidluse ja rahade vahetamise peale Disney alla," mainis ta ja selgitas, et "X-mehed" oli viimane suur superkangelaste frantsiis, mis ei olnud Disney Marveli impeeriumi osa. "Järgmisest filmist alates ta on ning kõige rohkem oodataks seda, et järgmistes "Tasujate" osades oleksid ka X-mehed."

"Kahju, et see iseseisev "X-meeste" lugu sellise niutsatusega ära lõppes, see oli muidu üks kihvtimaid frantsiise," tõdes filmikriitik.