"Uju või upu" / "Le grand bain", rež Gilles Lellouche

Kaader filmist "Uju või upu" ("Le Grand Bain"). Autor: Cannes

"Lugu on sellest, kuidas kamp seltsimehi, kellel ei ole elus justkui enam mingisugust sihti jäänud, leiavad oma viimase lohutuse sellest, et hakkavad sünkroonujumise trennis käima ja üllataval kombel jõuavad ka võistlema ja isegi võidavad midagi," rääkis Priimägi. Ta märkis, et selle filmi puhul on kasutusse võetud vana ja tuntud slapstick-komöödia mudel. "Kui inimene pannakse füüsiliselt tegema midagi, mis talle justkui ei sobi, siis see on koomiline. Kohmakad, mingis mõttes ikkagi heaoluühiskonna pehmenenud mehed, kes peavad end seal gümnastikaga kokku võtma."

Enamus filmis üles astuvatest näitlejatest on filmi päritolumaal Prantsusmaal väga tuttavad näod, märkis ta. "Meil võib-olla pisut vähem. Aga huvitav, et näitleja Gilles Lellouche on selle lavastaja. Mul on tunne, et ta lihtsalt võttis selle loo ja võttis oma sõbrad sinna mängima."

Priimägi tunnistas, et filmis on palju, mille üle naerda, kuid lisas, et seal on ka sügavam dimensioon kogu aeg kindlasti kohalolev. "Kõigi nende tüüpide taustalood räägitakse ära, kuidas nad sinna on jõudnud ja miks ning kus kohas nad omadega on. Lauslõkerdamist seal läbi filmi kogu aeg ei ole, aga see tempereeritud variant just ongi filmide puhul parem. Ta jõuab paremini kohale, kui on komöödiat ja draamat mõlemat."

"Truu mees" / "L'homme fidèle", rež Louis Garrel

Kaader filmist "Truu mees" ("L'homme fidèle"). Autor: CAP/RFS/SCANPIX

Priimägi tõdes, et filmi pealkiri ei anna filmi võtit absoluutselt ära. "See on jällegi näitleja lavastatud. Louis Garrel on ise peaosas ka ja tema vastas kaks naist – Laetitia Casta, kes on tema kaasa ka päriselus, ja Lily-Rose Depp, Johnny Deppi tütar. See on selline klassikalist prantsuse uue laine järgset filmi meeldetuletavas mängulisuses ja kerguses [tehtud film], prantslastel on see kergus tihtipeale omane, mida me ei oska järele teha."

Ta nentis, et see film on teatud küsimustes kuidagi väga eluterve. "Seal on armukolmnurk ja need inimesed jooksevad üksteise poole n-ö üle ja käib mingisugune strateegiline pikk mäng, kuidas tegelikult saavutada lõpuks see eesmärk, mida tahetakse saada." See toimibki tema sõnul kahel tasandil. "Üks on selline väga lihtne, tarbitav, isegi et suhtekomöödia väikse draamaelemendiga, ja teisalt on ta psühholoogiliselt ikkagi ka päris huvitav. Võib võtta nii ja naa."

Priimägi sõnul ei anna põhjust seda filmi vaatama minna ainult tõusev täht Lily-Rose Depp, vaid kõik kolm peaosatäitjat. "Nad on ikka tipptegijad ja mis salata, kõik näevad ka väga head välja, mis ei ole ka võib-olla juhuslik."

"Tapa mind, koletis!" / "Muere, monstruo, muere", rež Alejandro Fadel

Kaader filmist "Tapa mind, koletis" ("Muere, monstruo, muere").

"Tapa mind, koletis" on Lõuna-Ameerika metafüüsiline õudukas, märkis Priimägi. "Mind on alati hirmutanud need asjad, millest ma tegelikult aru ei saa, ja siin täpselt samamoodi – seal mägedes hakkab mingisugune imelik nähtus ringi liikuma. Mingisugune jõud, mis kaksab inimestel päid otsast ära. Seal toimub kriminaaluurimine, aga see on ka selline eksistentsialistlik lugu, et kriminaaluurimise käigus saab ka selgeks, et ega seal väga ratsionaalsete meetoditega midagi uurida ei ole."

Ta märkis, et kuigi tegemist on õudukaga, siis kunstiliselt on see väga nauditav. "Huvitav on see, kuidas nad ikkagi Lõuna-Ameerikas käsitlevad kogu seda mingisugust teispoolsust, muud maailma või dimensiooni täiesti teistmoodi. See käsitlus on erinev ja seetõttu ka huvitav vaadata." Priimägi tõdes, et kui Euroopa kultuuris üritatakse kõike üleloomulikku hästi palju ratsionaliseerida ja selgitada, siis lõunaameeriklased lähenevad sellele teemale talupoeglikult, instinkti tasandil. "Nad lepivad sellega, et need olendid on ja vahel mõned meist surevad, aga midagi pole teha. Me ikka üritame vaime välja ajada või midagi sellist teha," märkis ta.