Louis Garrel: ma ei vaata üldse telesarju, sest filmegi on nii palju nägemata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Louis Garrel Abelina koos oma abikaasa Laetitia Castaga Marianne’i rollis filmis „Truu mees“
Louis Garrel Abelina koos oma abikaasa Laetitia Castaga Marianne’i rollis filmis „Truu mees“ Autor/allikas: Kaader filmist

Tristan Priimägi tegi Sirbis intervjuu Prantsuse näitleja ja lavastaja Louis Garreliga, kelle värske linateos "Truu mees" on hetkel ka Eesti kinolevis.

Louis Garrel on tõeline prantsuse uuema põlvkonna filmiaristokraat: vanaisa Maurice oli näitleja, onu Thierry tegutseb eduka produtsendina ja isa Philippe Garrel on filmilavastajana pälvinud preemiaid nii Veneetsias kui ka Cannes'is veel 2017. aastal. Ka Louis astus karjääri algul üles mitmes oma isa filmis, kuid staari tegi temast Bernardo Bertolucci "Unistajad"1, millele on järgnenud hulgaliselt häid osatäitmisi. Viimasest ajast on ehk meelde­jäävam Jean-Luc Godard'i roll filmis "Aukartust äratav"2.

Elava loomu ja uudishimuliku olekuga Garrel ilmub kohtumisele ühemillimeetrise vangisoenguga, sest lõpetatud film on juba minevik. Uued väljakutsed on ees: sedapuhku on tal siis pooleli võtted Roman Polanski filmiga "Ma süüdistan"3, mis peaks valmis saama juba tänavu. Garrel mängib seal peaosalist, ajaloolist tegelast kapten Alfred Dreyfusi, kes mõistetakse süütuna süüdi spionaažis ja eluajaks vangi.

Tõelise filmifännina ei ole aga Garrel jäänud vaid näitlemise juurde: "Truu mees"4 on ta teine mängufilm lavastajana. Selles petlikult lihtsas armukolmnurgaloos on tema partneriteks ta praegune abikaasa Laetitia Casta ja Johnny Deppi tütar Lily-Rose Depp. Garrel on "Truu mehega" ette võtnud keerulise ülesande mängida enda lavastatud filmis ühtlasi peaosalist, olla filmis keerukas suhtes oma tegeliku abikaasaga. Prantslasliku elegantsiga on ta sellega väga hästi toime tulnud.

Lavastajana on filmivõtted mingil määral kogu aeg teie kontrolli all. "Truus mehes" jäetakse teie mängitud tegelaskujule Abelile ekslik mulje, et ta valitseb olukorda, aga tegelikult see nii ei ole.

Teil on õigus, lavastajana pean kõige üle valvama ja kõik on minu vastutusel. Mängin tõesti Buster Keatonit meenutavat tegelast, kellele tahaks ka ilma erilise põhjuseta mõne kõrvakiilu anda ja kes kulgeb sündmustikust läbi ise midagi ette võtmata. Tema passiivsuses ongi tema tugevus.

Me panime selle tegelase nii kokku, kuna stsenarist Jean-Claude Carrière töötas noorena koos Pierre Étaixiga5. Too oli kloun ja ka näitleja, nii et me püüdsime ette kujutada meest, kes on andnud oma saatuse naiste kätte. Jean-Claude'iga on meil mõlemal sama tunne: naised otsustavad tegelikult kogu aeg kõige üle. Nii et selles osatäitmises on omajagu masohhismi, mõnuga segunenud kannatamist. Mulle meeldib see tunne, kui filme vaatan. Ja mulle meeldib see ka selle rolli juures.

Mu tegelane Abel muidugi ka manipuleerib teistega. Marianne'iga (Laetitia Casta) juhtub filmis täpselt nii: ta võtab mehe tagasi, kuna teab, et too viha ei pea. Abel ei lõhu oma suhteid lõplikult, nii et teda saab alati tagasi kutsuda.

Kas oli väga kummaline mängida sellist rolli koos oma abikaasa Laetitia Castaga?

Kui tunned kedagi hästi eraelus, ei tähenda see veel seda, et tunneksid seda inimest ka avalikus elus. Nii et mulle tähendas see avastada Laetitia uuest küljest, näha teda teesklemas kedagi teist: kostüüm, meik, näitlemine – ja temast saigi keegi teine, Marianne.

Võib-olla tema seda muutumist ei tajunud, sest kodus tegime kogu aeg proovi. Talle oli see keeruline ja töine aeg ja ta ei mõelnud nendele asjadele. Näideldes on üldse selline tunne, nagu paneksid maski näo ette. Godard'i mängides oli see paks mask, kuid selles filmis on see läbipaistvam ja mitte nii märgatav, aga ka see on mask – mina pole Abel. Ja Laetitialgi on mask ees. Kui näitled koos kellegagi, keda hästi tunned, siis on see nagu klaverimäng – tead teise tooni. Seetõttu meeldib mulle väga temaga koos töötada. See on ka seotud sellega, et olen vaimustatud John Cassavetesest. Kui tema oma näitlejatega töötab, siis tunneb ta nende vastu suurt sümpaatiat. Kuna kõik tunnevad üksteist väga hästi, saadakse koos töötades mingi eriline tulemus – tema filmides on nagu midagi veel. Me ei tea, mis, aga midagi seal on. Tema filmid on kiindumust täis, see on minu arvates nende filmide võti. Tegin "Truud meest" ka heade sõprade seltsis ja olen selle üle väga õnnelik.

Kuidas te Godard'i rollist üldse välja tulite?

Kui avaneb võimalus mängida nii paksu maskiga rolli, siis on ka see nauditav. Nooremana arvasin, et tõelised on ainult need filmid, mis on kuidagi seotud lavastaja eluga. Hiljem sain aru, et lavastaja saab iseendast oma filmides rääkida ka kunstlikumalt ja lugude kaudu, mis pole otseselt tema eluga seotud. Sama lugu on näitlejana. Mulle meeldis osutada endale kui autobiograafilisele näitlejale. Kui varjun kunstlikkuse, paruka või maski taha, on mul suurem vabadus mängida ja suurem distants iseendaga. Ma nautisin seda. Mängisin näiteks äsja ka Robespierre'i filmis Prantsuse revolutsioonist6.

Mainisite küll Cassavetest, aga mulle tundub selles filmis olevat palju ka prantsuse uue laine tegijate Eric Rohmeri ja François Truffaut' mõjusid. Kas läksite teadlikult selle paralleeli peale välja?

Jah, ennekõike tuleb kõne alla Truffaut, sest tema oli esimene lavastaja, kelle filmidega ma tundsin 14-15aastaselt väga tugevat sidet. Ma olen tema filmidest ja viisist, kuidas ta lugusid jutustab, väga sisse võetud. Ta mängib filmikunstiga, aga ta filmid on ka väga seotud kirjandusega. Ta vist tahtis saada kirjanikuks, nii et ta filmid on räägitud tuntavalt kirjanduslikust lähtepunktist. Ta on täiuslik jutuvestja ja räägib lugusid küll semantiliselt uudsel, aga klassikalisel moel. Truffaut' looming on nagu modernismi ja klassitsismi segu – ja mulle meeldib see väga.

Tihti vastandatakse teda Godard'iga, aga Godard on hävitaja ja Truffaut on märksa pehmema lähenemisega. Ja ma armastan Godard'i, aga mul pole aimugi, kuidas peaksin teda imiteerima. Ja ega ma tea sedagi, kuidas Truffaut'd järele teha, aga ma tunnen suuremat lähedust tema karakteriloomega, ja näen seal ka seost Jean Renoir'ga ja tema inimlikkusega.

Ja isegi kui Truffaut oli prantsuse filmitraditsiooni vastane, siis miski kandus ka üle, näiteks väiksemate osatäitmiste ekstsentrilisus. See meeldib mulle tema filmides väga.

Kas "Truul mehel" on mingi seos ka teie isa filmidega?

Mu isa filmid on alati mehest ja naisest, kes räägivad mingis toas, enamasti on need ka tugevalt autobiograafilised ja seotud sündmustega ta elus. "Truu mees" on midagi hoopis muud. Mu isa ei teeks kunagi humoorikat filmi, minu film oli aga algusest peale komöödia. Philippe on ka rohkem poeet, mida mina ei ole üldse. Nagu ütles Claude Chabrol: on olemas kaht tüüpi filmitegijaid ehk poeedid ja jutuvestjad. Mina olen kindlasti jutuvestja tüüpi, kes alustab oma filmi sõnadega "Elas kord …", et püüda vaataja tähelepanu.

Ka Laetitia Casta on intervjuus maininud, et nägi tänu teie lavastajarollile teid uuest küljest: te olite olnud väga intensiivne.

Ma loodan, et ta ei pidanud pettuma. Võib-olla pole ma eraelus otsustamisel kuigi tugev, aga võtteplatsil tuleb seda teha: peab otsustama, sest kõik ootavad sinu järel.

Näitlejatel on minu kui lavastaja ja näitlejaga ilmselt keerulisem töötada, kui on mul lavastaja ja näitlejana nendega, sest ma olen ju tegelikult amatöör. Nendega koos stseenis mängides näevad nad mu näos vahel kriitikat või rahulolematust, kuna ma ei suuda oma rolle piisavalt hästi lahus hoida. Mulle muidu meeldib filmi nii kirjutada kui ka lavastada. Isegi kui see on vahel keeruline. Ja isegi kui ma pole Orson Welles.

Kas olukorda valitseva režissööri ja selle üle kontrolli kaotanud näitleja rolli vahetada on ka keeruline?

Ma nautisin seda. Koomiline efekt tekib ju tihti just vastasplaanist. Keegi ütleb midagi väga kaalukat ja siis tuleb näidata vastasplaani. Sel momendil projitseerivad vaatajad oma reaktsiooni tegelastele ja nende ootustega on võimalik mängida. Püüdsime Jean-Claude'iga huumori alati mängu võtta. Huumorimeel oli üks selle stsenaariumi kirjutamise võtmeelemente, kusjuures huumor ei tulene naljadest, vaid sellest, et stseenid pööravad ootamatus suunas. Püüdsime publiku ootustega pidevalt mängida.

Kuidas üldse oli töötada legendaarse Jean-Claude Carrière'ga, kes on muu hulgas kirjutanud 1970ndatel ka terve rea Luis Buñueli tippude hulka kuuluvaid filme koos temaga?

Olin väga häbelik, sest istusin samas toolis, kus olid enne mind istunud Buñuel, Miloš Forman ja Louis Malle, aga ta on väga helde – terane. Ta vihkab psühholoogiat, mis mulle võib kohati täitsa meeldida. Nii et vahel oleme ka konfliktis.

Talle ei meeldi psühholoogia loogika. Ta ütleb mulle alati, et ära ole nii loogiline. Tõde on märksa kummalisem, kui osatakse ette kujutada. Me küll vaidlesime kõvasti, pidime mõlemad oma mõtteid kaitsma ja täpsustama. Vahel tundus, et ta on minuga võrreldes liiga kogenud, aga leidsime minu arvates hea tasakaalu. Filmiski on mitmeid kummalisi momente, mida ma pole varem näinud. Loomulikult olen näinud selliseid armastuslugusid, aga detailides on tihti ka midagi uut. See on originaalne.

Naljakas on ka see, et Abelil on ainult auto ja ta pendeldab kahe naise vahel, kellel on oma korter.

Jah, tal on üksnes auto ja neli jalgratast. Meil oli alguses mõte teha selline filmiplakat, kus ta seisab seljaga meie poole ja tema ees hargneb kaks teed.

Kas see on iroonia Abeli aadressil?

Jah, ta peab valima kahe naise vahel, aga ka suure korteri ja väikese korteri vahel. Iroonia muidugi, aga Abel ise on siiras. Ta on Marianne'ile mõttes truu ka siis, kui too palub tal olla truudusetu. Mõte oli siirus ja iroonia samasse stseeni kokku tuua.

Kas mehed on praegu teie meelest ühiskonnas keerulises olukorras?

Mina küll ei ole. Ma tean küll mõnda meest, kellel on raskusi, aga meie põlvkonnas selliseid eriti pole. Ma kasvasin üles koos emaga (Brigitte Sy – toim), kes oli veendunud aktivist: ta lavastas vanglas ühe näidendi jne. Mu ema oli alati väga tugev ja võimas. Ja ma olen ka olnud alati ümbritsetud naistest. Paljud mu sõbrad on üliaktiivsed naised, kellel on pauerit rohkem kui mul. Ma ei näe sugude vahel nii suurt vahet.

Teile tõi tuntuse Bernardo Bertolucci ja film "Unistajad". Mida meenutate koostööst temaga?

See oli nüüd juba … ma ei mäletagi, millal see oli. Ma hoidsin temaga ühendust: iga kord Roomas käies külastasin ka teda. Kummaline, et ma ei olnud tuttav tema filmograafiaga, aga vaatasin ta filmid samm-sammult järele. Tundsin end õnnega koos olevat, et saan temaga rääkida pärast mõne sellise filmi vaatamist nagu "Konformist" või "1900"7. Minu meelest räägivad kõik ta filmid sensuaalsusest. Mind võluvad ta teosed väga, isegi "Viimane valitseja"8. Vaatasin seda eelmisel suvel koos lastega ja nad olid sellest samuti täiesti võlutud. Ta oskab operetlikult liikuda – ja väga sensuaalselt.

Kui palju te üldse filme vaatate ja kas kavatsete end filmiajalooga kurssi viia?

Ma ei ole filmihull. Võin vahel ka mitu tükki järjest vaadata, aga kui pole juba mitu päeva midagi vaadanud, tunnen süümepiinu. Mõnikord kohtad mõnda, kes on näinud väga palju filme ja räägib ainult neist. Siis vaatad ja mõtled, et inimene on küll kõike näinud, aga ei suuda enam keskenduda ühelegi asjale. Iga jutuots toob mitu uut filmiviidet – nagu oleks supermarketis.

Viimati vaatasin suurel linal Agnès Varda "Ilma varjualuse või seaduseta"9 – väga ilus film. Püüan olulised asjad ära vaadata … Ma ei vaata üldse telesarju, sest filmegi on nii palju nägemata. Mõnikord tunnen end rumalana sõpradega õhtustades, sest nemad teavad kõiki sarju ja mina ei tea mõhkugi. Mõnikord olen nende soovituse peale mõne sarja ette võtnud, aga paari päeva pärast hakkavad nad mulle rääkima, et ärgu ma seda vaadaku, sest juba on mingi uus väljas – kogu aeg on uus väljas. Sarju vaadates on pidev ühenduse kadumise tunne.

Aga suured Hollywoodi filmid?

Jaa. Näiteks "Täht on sündinud" on väga-väga ilus10.Mulle meeldis väga, kuidas lavastaja ja meespeaosatäitja Bradley Cooper vaatas Lady Gagat terve filmi aja, see, kuidas ta teda nägi. Suurepärane. Gaga mängis eriti hästi stseenis, kus ta esimest korda suurele lavale satub ja on otsekui šokeeritud iseenda häälest. Ja Bradley Cooper oli ka väga hea. Kui ta end auhinnatseremoonial täis laseb, oleks tahtnud karjuda, et ära tee seda!

Kuna ma elan lastega koos, pean muidugi ka igasugused Marveli filmid ära vaatama. "Tasujad. Igaviku sõda"11 oli hea. Kaootiline, aga hea.

Kas teile läheb filmifännina korda ka vaidlus digiplatvormide ja kino eeliste üle?

14aastasena lähed igal juhul kinno, et näha filme, aga mitte ainult. Ka selleks, et püüda võrgutada mõnd neiut või noormeest, kes on sinuga koos, ja puudutada tema kätt. Ma olen kindel, et kinod jäävad alles just sel põhjusel. Ja ma tean, et Itaalias võidakse küll kinosid kinni panna, aga Hiinas ehitatakse neid juurde. Nii et võib-olla läheb kinokülastus küll üsna kalliks koos lennupiletiga Hiina, aga … Olen kindel, et suures ruumis koos filmi vaatamise elamus jääb olukorra võimaliku erootilisuse tõttu alati alles. Teise kätt võib muidugi ka kodustes oludes otsida, aga see pole seesama.

Kas vaatate ka oma filme koos publikuga?

Jaa, kindlasti. Üksi ma ei suuda seda teha. Ja kindlasti püüan seda teha ka eri riikides. "Truu mehe" esimene linastus oli Torontos ja ma ootasin kinosaali ukse taga, kas inimesed hakkavad naerma või mitte. Ja kui nad juba naersid, siis teadsin, et kõik on korras. On suurepärane tunne, kui su Pariisis kirjutatud ja üles võetud väikese filmikese peale naeravad inimesed Torontos.

1 "The Dreamers", Bernardo Bertolucci, 2003.

2 "Le Redoutable", Michel Hazanavicius, 2017.

3 "J'Accuse", Roman Polanski, 2019.

4 "L'homme fidèle", Louis Garrel, 2018.

5 Prantsuse kloun, koomik ja filmitegija Étaix ja Carrière said 1963. aastal koos ka Oscari parima lühifilmi kategoorias filmiga "Head aastapäeva" ("Heureux Anniversaire", Pierre Étaix, 1963).

6 "Rahvas ja nende kuningas"/"Un peuple et son roi", Pierre Schoeller, 2018.

7 "Il conformista", Bernardo Bertolucci, 1970; "1900", Bernardo Bertolucci, 1976.

8 "The Last Emperor", Bernardo Bertolucci, 1987.

9 "Sans toit ni loi", Agnès Varda, 1985.

10 "A Star is Born", Bradley Cooper, 2018.

11 "Avengers: Infinity War", Anthony Russo, Joe Russo, 2018.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: