Arvustus. Intensiivne ja ärritav suhtedraama ({{commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Minu kuningas", Emmanuelle Bercot ja Vincent Cassel

Uus film kinolevis

"Minu kuningas"

Režissöör: Maïwenn

Osades: Emmanuelle Bercot, Vincent Cassel, Louis Garrel, Isild Le Besco, Paul Hamy, Félix Bossuet

Kinodes 14. jaanuarist

8/10

Läksin filmi vaatama nõrgana ja mitte just kõige entusiastlikumas meeleolus, sest olin öösel magamise asemel pidutsenud. Tekkis juba kerge hirm, et äkki jään pimedas ja soojas saalis pehmel toolil istudes magama ja siis polegi millestki kirjutada. Läks aga nii, et see film ajas mind närvi. Ma ei tea, kas seda võimendas habras seisund või mitte, aga kohe ärritas ja sees pulbitsevad emotsioonid panid kere veel rohkem värisema kui see juba väsimusest värises.

Vaatasin filmi justkui kolme inimesena: feministina, vabameelse noorena ja lõpuks inimesena, kes tahab stabiilsust ja vaatab "Õnne 13" ehk sarja, kus vastupidiselt "Minu kuningale" toimub vähe ning tegelasteks on külmad ja kohmakad sissepoole elavad eestlased.

Lugu algas sealt, kust ma ise öösel tulin, peolt. Noor naine Tony (jah, mehe nimega naine) kohtab peol eluarmastust, võluvat ja jõukat restoraniomanikku Georgiot. Ja ongi tavaline suhtedraama, mõtlesin. Tegelikkuses on film juba nii intensiivne, et seda keskmiseks suvaliseks draamaks nimetada. Kunst peab mõjuma, ärritama, kasvõi katki rebima kui vaja ja see linateos võib seda teha.

Kui lugu tekib värskelt ja maagiliselt, siis kronoloogiliselt hakkab "Minu kuningas" kerima sealt, kus suhte esialgne värskus on kadunud ja vigastused juba põhjustatud ehk suusareisist, kus naispeategelane Tony põlve katki kukub. Järgneb tagasivaade suhte algusse, saatuslikku hetke, mil ta oma hullu mehega kohtus. Võib vist öelda, et linateos ei rebinud mind korraks katki mitte ainult vaimselt, sest lõputiitrite saatel saalist lahkudes hakkas ka minu põlv valutama, esimesed meetrid lonkasin. Mingi vorm platseeboefektist ilmselt, või siis näide sellest, kuidas on võimalik filmi sisse elada ning kuidas konkreetne film seda lubab.

Inimesena, kes väldib ükskõik, millist elu elavate inimeste hindamist, ei pea ma ka filmide puhul alati moraali olemasolu vajalikuks. Linateoses "Minu kuningas" oli see siiski kohal, aga aimatavalt. Ei saanudki lõpuks aru, mida sellega täpselt öelda taheti. Neutraalseks aga jääda ei saa, sest film justkui ärgitab pooli valima. Nagu suhtes ikka, otsitakse süüdlasi.

Feministi vaatepunktist tundsin, et Emmanuelle Bercot` kehastatud Tony on vägivalla ohver. Samas on see naeratus näol kannatamine, sest kuigi ta ei suuda end mehe haardest lõpuni välja rebida, jääb mulje, et ta on ikkagi tugev ja valitseb olukorda. Ta on justkui valinud kannatada, et kogeda ka eufooriahetki.

Vabameelse ja positiivses mõttes naiivse noore vaatepunktist oli suhe võrdne ja täpselt nii hullumeelne nagu ükskord elus juhtuv tõeline armastus välja võiks näha.

Stabiilsust otsiva "Õnne 13" vaataja meelest aga ei tohiks nii hävitavat suhet idealiseerida või õigustada, eriti kui kannatajarollis on ikkagi naine, kes jääb truuks, samal ajal, kui mees elu naudib ja enda asemel naise elu kontrollida üritab.

Kui nüüd mõtted välja kirjutan, siis tundub, et Maïwenni film võibki meelega vastuolusid tekitada, segadusse ajada ning ärritada. Armastuse illustreerimine, pildiks muutmine ei saagi olla alguse, lõpu ja reeglitega protsess.

Näitlejates ei pidanud pettuma. Georgiot kehastav Vincent Cassel mõjus võluvalt, kõigil naisvaatajatel on ilmselt lihtne mõista, kuidas on võimalik hävitajalikult suure egoga meest ikka armastada.

Soovitan vaatama minna, kui oled valmis end emotsionaalselt lõhkuma.

Filmi meeleoludega haakub hästi soundtrack, mille playlist'i lisasin ning mida soovitan kuulata ka neil, kes kinno ei jõua.

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: