"Ükssarvik"
Režissöör: Rain Rannu

Uue Eesti filmi "Ükssarvik" režissöör on Rain Rannu, kes Sauteri kinnitusel tegi mõned aastad tagasi oma debüütfilmi "Ameerika suvi". "Nüüd on ta võtnud kätte sellise projekti, kus räägitakse mängufilmi vormis erinevate ettevõtjate lugusid," sõnas ta ja mainis, et film annab humoorika sissevaate start-up ettevõtete maailma. "Sobib ka neile, kes sellest maailmast midagi ei tea."

"Eesti komöödia kohta on väga värskendav ka see, et siin on terav huumorisoon ja pole vulgaarsusi," nentis ta ja rõhutas, et "Ükssarvik" on ka väga optimistlik ja inspireeriv. "Ei kaldu ka liiga palju draamasse, on hästi energiline, pidevalt on rütm ja tempo sees."

"See on universaalselt arusaadav lugu, sest tegelikult on ju meil kõigil mingid unistused ja ambitsioonid ja kui tekib mingi hea idee, siis tahaks selle kohe realiseerida," sõnas filmikriitik ja tõdes, et kuna Eestist on tulnud mitmeid start-up ettevõtteid, siis on see ka väga Eesti lugu.

"See: teine peatükk"
Režissöör: Andy Muschietti

Sauter kinnitas, et Stephen Kingi ekraniseeringud on saanud väga populaarseks. "Kui esimene film "See" rääkis lastest, kes peavad 1980. aastatel oma kodulinnas Derry's võitlema ühe salapärase kujumuutva olendiga, siis teine film leiab need lapsed 27 aastat hiljem uuesti üles, kui koletis ärkab uuesti ellu."

"Film kordab väga palju asju, mida esimene film juba tegi, aga see on sisuliselt loogiline ja oodatav, sest "See: teine peatükk" räägib sellest, kuidas oma lapsepõlvehirmudega silmitsi seista ja neist üle saada," tõdes ta ja kinnitas, et Stephen King on selline kirjanik, et kui tema loos on kuri kosmosest pärit klouni kuju kasutav elukas, siis lugu räägib siiski lapsepõlvevalust ja represseeritud mälestustest. "Siin on väga palju tegelaste psühholoogiat sees."

"Ainus puudus filmi juures on see, et ta ei ole väga õudne, seega kui sa lähed vaatama seda ootusega, et saad hirmutatud, siis ta on tegelikult ikkagi rohkem fantaasia, draama ja komöödia neist inimestest ja nende ühistest läbielamistest," kinnitas filmikriitik.

"Pulmaöö peitusemäng"
Režissöör: Tyler Gillett, Matt Bettinelli-Olpin

Filmi "Pulmaöö peitusemäng" teeb Ralf Suateri sõnul eelkõige hirmsaks see, et saab tõmmata paralleele reaalse eluga. "Viimastel aastatel on õudusfilmid hästi palju rääkinud klassivahest ja sellest, kuidas jõukamad toituvad vaesematest," sõnas ta ja mainis, et neid filme on ka palju tehtud, kus jõukad peavad konkreetselt jahti inimestele oma lõbuks.

"Üks noor neiu, kes abiellub jõuka mehega, peab mängima oma uue peigmehe suguvõsaga peitusemängu ja tegelikult tahetakse teda tappa suures häärberis," mainis filmikriitik ja kinnitas, et film on ka hästi satiiriline. "Pakub sellist kerget närvikõdi."

Samuti kinnitas ta, et film läheb lõpuks päris võikaks. "See on utreeritud lõpuks selle piirini, kus ta muutub naeruväärseks, aga mõned kohad on päris ebameeldivad," tõdes ta.