Leila Slimani kinnitas vetluses Indrek Koffiga, et prantslate jaoks on kirjandus erakordselt tähtis. "Näiteks minu kirjastajale laekub päevas ligi 600 käsikirja, neist enamik alla igasugust arvestust," sõnas ta ja tõi välja, et paljud on ka pahased, kui neid tekste ei avaldata. "Ta on rääkinud mulle mõttest võtta malli anonüümsetest alkohoolikutest ja asutada anonüümsete kirjanike klubi, et veenda neid kirjutamisest loobuma, kuna see on neile kahjulik."

"Kahjuks loevad pranstlased üha vähem, aga kirjutavad ikka sama palju, kohvikutes-restoranides näeb seda palju," tõdes ta ja mainis, et ühel hetkel tundus talle, et kirjutamine on kõige ilusam elamise viis. "Ei ole ehedamat, kirkamat ja huvitavamat viis anda oma elule mõte," kinnitas Slimani, lisades, et kirjanikuna tekkis tal esmakordselt tunne, et tohib oma mõtteid välja öelda.

"Romaanikirjanik on ablas kõigesööja, ta võtab, mida aga saab," sõnas kirjanik ja rõhutas, et ta uuris ka vestluse publik, et leida mõnd huvitavat detaili, näiteks kes seob eripäraselt salli või istub huvitavas poosis. "Me jagame teie suurimad saladusi oma raamatutes avalikult kõigiga," kinnitas ta, nentides, et tema võtab kõike, mida aga saab, mälub, seedib läbi ja kasutab ära.