Kas olete mõelnud, kas unenäos kõlanud muusikapala on päriselt olemas, olete selle ise välja mõelnud või olete unes läbi elanud vaid selle pala idee, arvates selle sisu sinna juurde? Ärgates seda vastust ei tea, kuid elamus on teis olemas, samas teate, et see ei pruugi korduda ja seda taasluua on võimatu. Iga muusikafestival on samuti kogemus, mis settib tagantjärele, ajapikku sulavad kokku esinenud artistid, kõlanud lood, keskkond, õhkkond, festivalile tulek, minek, ööbimine ja muud üksikasjad.

Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi aladel toimuv Mägede Hääl (MH) on jõudnud kolmandasse aastasse, traditsioonist eraldab seda vaid kaks aastat, kuid MH on end juba näidanud muusikapeona, millel on oma kindel nägu, austajaskond ja ka potentsiaali kasvada suuremaks. Natuke meenutab n-ö pärapõrgusse rajatud festival Kilingi-Nõmme legendaarset Schillingut tema algusaastatel – hoolikalt valitud esinejad, muusika pärast reisi ette võtnud kuulajaskond ja toimumispaik tõmbekeskustest eemal. Siin tuleb vaid tunnustada korraldajate Raul Saaremetsa ja Ivar Murdi julgust selline asi ette võtta tingimustes, kus Schillingu järgijaid on kümneid ning esinejatekaartki justkui kipuks ammenduma.

Tänavuselt Mägede Häälelt leidis artiste, keda muudel Eesti festivalidel naljalt ei kohta, nagu Mart Avi, Doktor Normal või veelgi ääre poolt 4AM, Vera Vice, Propeža. Väikeste festivalide juures ongi huvitavad need servad, nn leiunurgad, millest võib avastada uusi talente, alles oma karjääri algusjärgus olevaid artiste, kes ei pruugi ka Tallinn Music Weeki talendikarusselil veel üldse üles astudagi. MH 2019 andis nii servi kui ka kuldset keskteed, kui nii nimetada artiste, keda juba tead, ja keda kuulama minek on seetõttu enamvähem kindel valik. Sealjuures võib ka nn kindla valiku juures leida üllatusi, nagu Marten Kuninga projekt Doktor Normal, mis teeb teatraalse reveransi hip-hopi algusaegade õitsengule 1980. aastate New Yorgis, kui hip-hop polnud veel rikutud või täiendatud gangsta-suhtumise ega asjatu poosetamisega. Sämplipõhine elektrobiit ning püüdlikult USA idaranniku flow'd järele aimava aktsendiga lauldud tekstid ja vahespiigid viisid kuulaja tunniks ajaks geograafiliselt ja ajaliselt kaugesse maailma, mis olemas vaid kujutluspiltides. See, et tegemist on 2010. aastate Eesti artistidega, avaldus siis, kui silmad avasid või terasemalt kuulasid.

Oma maailma loob laval iga artist, tema kunstiline suurus ja kvaliteet ilmneb ka selles, kas ta kannab seda maailma endaga kaasas või loob selle uuesti vaataja silme all. Ka siin olid mõlemad pooled esindatud, skaala ühte otsa võib paigutada kohaliku kõrtsipungi või hilinenud grunge-esindajad Debora Luha ning teise otsa maailmaartistina tuntust koguva Mart Avi esinemise. Kui Debora Luha kärisevalt kirglik grunge anti edasi üpris kiretult, justkui õlletoobi taustaks, siis Avi kiretu maneer moodustab loomuliku osa ta muusikalisest profiilist ja ka lavaminast. Avi muusikas ja ülesastumistes on peidus alati lahendamatu konflikt inimese ja masina vahel, kusjuures iial ei tea, kes jääb peale. Avi teatraalsus ei mõjunud ka sedavõrd häirivalt kui Doktor Normali flirt mustade keelepruugiga, mis polnud ju olemuselt samuti muud kui osa kunstiprojektist, kui bändi nii võib nimetada. Ühtlasi on Avi justkui kasvav artist – ta näitas Mägede Häälel, et suudab täita lava üksi ka 300-pealise publiku ees vabaõhutelgis, mis tähendab, et ka kaks-kolm korda suurema vaatajaskonna haaramine poleks talle ta intiimsele esinemislaadile vaatamata probleem. 

Suure lava artist on kindlasti ka tänavune jazzilavade üllataja, oma esimese albumi avaldanud Anna Kaneelina, kelle Mägede Hääle etteaste oli oma glamuursuses köitev ja muusikaliselt äärmiselt lihvitud. Oma põhjus on ka selles, et Kaneelina saateansambli moodustavad end jazziringkondades tippu mänginud muusikud. Ning mis võib olla selle vastu, kui end tipus kinnitanud professionaalid oma tegevuspiire avardavad ja näitavad, mida nende mänguoskus ka etteantud turvaliste standarditeta võimaldab. Kui oleks seda vaid rohkem. 

Mägede Hääle festivaliala on sedavõrd suur, et see mahutaks kaks korda rohkem vaatajaid ja võib-olla isegi lavasid, kui kaasata ka Kaevandusmuuseumi siseruumid. Praegused neli esinemisplatsi üksteist ei seganud ja ruumi oli küll ja veel kas või jalgpalli mängimiseks, söömiseks või niisama kulgemiseks. Kui Tsirkusetelgis esinesid suuremat mahtu vajavad artistid, nagu eelpoolmainitud Anna Kaneelina, surf rock'i ja dub'i ristav Chillera või Sonic Youthi ja Pearl Jami pärandit austav Diversicolor, siis tagasihoidlikumas Kaevuripuhvetis said üles astuda väiksemat publikut eeldavad helikunstnikud, nagu Andres Lõo, Tanel Mütt või Propazha ja 4AM. 4AM on kahest tüdrukust koosnev süntpopi duo, mis laenab elemente ka dreampop'ilt ja synthwave'ilt. Vokaalsed puudujäägid kaalub üles tüdrukute energia ja soov teha seda, mida nad teevad. Siin pole niivõrd vaatamist eeskujude või moesuundade poole, kuivõrd muusikalist visiooni, siirast teadmist sellest, et muidu sa oma lemmikmuusikat ei kuule, kui sa seda ise ei tee. Samamoodi üllatas teatud naiivse südamlikkusega Kaevuripuhvetis üles astunud Narva räppar Propazha – äärmiselt tagasihoidliku ja avala moega noor mees, kes meenutab pigem mõnda meeldivat naabripoissi kui et tätoveeritud ja dressides, nokats-silmil-ülbikut, kes räpib tšikkidest ja narkootikumidest. Propazhal ei ole esiplaanil sotsiaalne kriitika, enesetõestus ega eskapism seksi või narkomaaniasse, ta laulab sellest, kuidas armastus võib haiget teha või kuidas kass kaduma läks. Ühtlasi on Propazha näide sellest, kuivõrd rikas võib olla hiphop-kultuur ka selles väikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja on jagunenud omamoodi kildkondadeks.

Kohtla-Nõmmel asuva kaevandusmuuseumi ala ja sealne ümbruskond on üks heas mõttes metsikumaid alasid, kus üks muusikafestival võib toimuda - museaalidena välja pandud raudsed kaevandusmasinad, muuseum ise oma sopiliste ruumide ja maaaluse raudteega, kaevandusest välja toodud hiiglaslikud kivikünkad ja lahmakas plats, mille all ligipääsmatud käigud. Festivali õnnestumiseks ei piisa ainult fantastilisest ümbruskonnast ja hoolikalt valitud esinejatekaardist, ehk formaalselt võttes vormist ja sisust, need seob kokku publik. Mägede Hääle publik 2019 austas teineteist ja festivali, see on märk arenenud festivalikultuurist. Me teame, et meil on sellist pidu vaja, meil on unelm oma festivalist ja me oleme valmis seda hoidma. Mägede Hääle elamus on reaalne ja selle lõi mitte mõni üksik särav etteaste, vaid festival tervikuna.