Tartu Elektriteater vaatab tagasi Nõukogude ulmeklassikale
Augusti lõpus toimub Tartu Elektriteatris eriprogramm, mille raames linastuvad kolm Nõukogude ulmeklassikasse kuuluvat filmi, mis on kõik pärit 1979. aastast. Tinglikult nimetatakse seda aastat isegi "ulmeplahvatuseks", sest mitmed legendaarsed ulmeteosed jõudsid vaatajate ette just sel aastal.
"Navigaator Pirx"
Rež: Marek Piestrak
26. august kell 19.00
Režissöör Marek Piestraki lavastatud Eesti-Poola koostööfilm ulmekirjanik Stanislaw Lemi jutustuse "Juurdlus" motiividel on põnevuslugu kosmoselennust, mille eesmärgiks on selgitada välja, kas robotid on võimelised asendama inimest.
Tehisinimese arendamine on jõudnud faasi, kus neid võiks toota massiliselt. Enne aga tuleb katseliselt tõestada, et need on eelistatavamad kui inimene, sest nad on vabad inimlikest nõrkustest. Selleks tuleb navigaator Pirxil sooritada kosmoselend meeskonnaga, kelle hulgas on roboteid, ja hinnata erapooletult kõigi võimeid. Kuid lennul selgub, et isegi robot ei soovi olla masstoode, ja et hetkel, kus täiuslik tehisinimene astub oma looja vastu, pole inimesel loota muule kui oma südametunnistusele.
"Hukkunud Alpinisti hotell"
Rež: Grigori Kromanov
27. august kell 19.00
Kui politseiinspektor Glebsky valmistub veetma meeldivat õhtut ja rahulikku ööd üksildases mägihotellis, ei tea ta veel, et seda kirkasse valgusesse ja puutumatusse lumme uppunud võõrastemaja asustavad nii ekstravagantsed külalised. Veelgi enam, mõni neist käitub lausa kahtlaselt ja nende teeseldud reipuse taga näib peituvat painajalik hirm. Tuberkuloosihaiget Hinckust võib mõista, kuid mis vaevab füüsik Simonet'd, soliidset härra ja proua Mosest ja mida jätab rääkimata hotelli peremees Alex?
Pingest lausa kumisevas atmosfääris on mõrv ainult aja küsimus, kuid juurdluse käigus põrkub Glebsky reaalsusega, mis ei ole sellest maailmast.
"Stalker"
Rež: Andrei Tarkovski
28. august kell 19.00
Andrei Tarkovski on vene kultusrežissöör, kelle õnnestumise koefitsient on uskumatu. Oma karjääri jooksul sai ta valmis kokku seitse täispikka mängufilmi, millest kuus on pälvinud erinevaid auhindu, nendest omakorda viis on figureerinud Cannes'i filmifestivalil. Sealjuures üks Tarkovski (kodumaal Nõukogude liidus keelatud) filmidest linastus 1969. aasta Cannes'i festivali viimase päeva öösel kell neli, vältimaks võimalust, et see film koguks liigset kuulsust ja saaks auhindu. Sellest hoolimata anti filmile Cannes'i FIPRESCI auhind.
"Stalker" kutsus Tarkovskit ise enda juurde ja lõpuks ei pääsenud enam režissöör ise filmi kütkest. Esimene võtteperiood läks täies mahus raisku, kuna ilmutuslabor keeras filmi aia taha. Peaoperaator ei olnud nõus sellist praaki läbi laskma, aga ei olnud nõus ka režissööri utoopilise plaaniga film otsast peale üles võtta. Tarkovski ei andnud alla ja läks teisele katsele, kogu film sai otsast peale uuesti üles võetud. Väga vähesed inimesed on näinud mõlemat versiooni, aga nemad räägivad, et erinevusi kahe vahel praktiliselt polegi. Tulemuseks on kultusteos, mis figureerib siiamaani erinevate ulmefilmide edetabelite tippudes.
"Stalker" on film mehest, kelle töö ja kirg on viia soovijaid Tsooni. Tsoon on piirkond, kus maailma tavalised füüsikaseadused pööratakse pea peale. Stalker juhatab külastajad läbi füüsiliselt keerulise ja vaimselt kurnava Tsooni, mille südames asub Ruum, kus peaks täituma inimeste kõik soovid. Ruum on nii ohjeldamatult võimas, et alles sinna jõudes saavad selle külastajad aru, mis on nende kõige sügavamad mitteteadlikud soovid.
Tarkovski arutleb filmis selle üle, kas inimesed on üldse võimelised oma tõelistele soovidele otsa vaatama ja nendega leppima. Kui tegemist on kõige sügavama ja tugevama sooviga, kas inimene on nõus selle täideviimiseks ohverdama kõik endale lähedase või on ta võimeline ohverdama oma soovi, et päästa kõik muu?
Film põhineb Arkadi ja Boriss Strugatski jutustusel "Väljasõit rohelusse". Filmist osa on tehtud Eestis.
Toimetaja: Kaspar Viilup