Reportaaž | Flow festival: pidu, millelt võib puududa, kuid milleks ({{commentsTotal}})

The Cure
The Cure Autor/allikas: Flow festival / Kontantin Kondrukhov

Muusikafestival
Flow festival
Helsingis Suvilahtis 9. kuni 11. augustini

Reede, 9.08

Esimene asi, mis mulle ulatatakse, on taim. Ei-ei, üks teine taim. Puldankotikesse pakitud ja turbatükiga varustatud pisike kuusk. Aktivistid paluvad mul see istutada selja taga asuvasse parki. Mis seal ikka, õllepurk lömmi, sellest tekkinud kühvliga auk maa sisse, joogivett peale ja nüüd on mul Helsingis oma puu! Kui just mõni piknikuhuviline muusikafänn sellele peale ei istu.

Olen Flow Festivalil, mis, ma igaks juhuks ütlen, on mõnus asfaldipidu. Keegi ei telgi, kaikki on siisti, naljamütse ja paljaid ülakehi on kokku vähem kui neid väheseid bändisärke, millest kordades rohkem on seejuures näkku liimitud glitterit.

Esimesed inimkeelsed sõnad, mida kuulen hämara The Other Stage lavalt, on "Sorry for not speaking Finnish, I am from Southern Estonia, we didnt have Finnish TV." See on Hendrik Kaljujärv ehk Ruum, kes aitab viiuli ja hääle ning luuperikunstnikul Maarja Nuudil seda kontserti juhtida. Ja siis, ilma pikema jututa, viiakse rahvas transis võnkuma. Võiks arvata, et mõnelegi vanale fännile on Ruumi elektroonilise pulsi lisandumine väheke šokeeriv, kuid ei. Pärast kontserti astub kola kokku korjava Nuudi juurde üks kohalik proua ja kilkab: "Nii ilus muusika! Kolm aastat tagasi hakkasin teid kuulama lapseootel ja nüüd on mul tütar nimega Maarja!"

Maarja Nuut & Ruum oli Flow ajaloo teine meiekandi artist, keda lavale kutsuti. Paar aastat tagasi tõmbas ühe korraliku telgi värisema NOËP. Aa, tegelikult esines tänavusel Flow festivalil veel üks eestlane, fotograaf Eva-Liisa Orupõld, kes lavastas keskkonnateemalise videoetenduse "Bees & Honey", endal seljas mesiniku kostüüm.

Törts raju jazzi siis ka. Flow kuulsal ringlaval Globe Balloon (põhimõtteliselt nagu hiigelpalli all asuv väike amfiteater, kus ise valid, millise muusiku nägu ja millise tagumikku sa jälgida soovid) ehitas oma kitarrikeeltel kiirteid ja siis kihutas nende peal suvalisi radu pidi ja vahel kraavis Jonathan Wilson. Kitarrimeestest hiljem, aga jaa.

Erykah Badu Autor/allikas: Flow festival / Kontantin Kondrukhov

 See oli korralik booster. Süst otse ajju selleks, et valida, kas minna sööma ökorooga või trügida neo-soul'i legendi Erykah Badu laivile. Käiku läksid mõlemad variandid, sest Erykah, nagu tal kombeks, hilineb täpselt sama kaua kui sul on aega süüa kõht täis, kuulata ära üks korralik "Bag Lady" ja siis juba öelda hmm. Kas Nitzer Ebb või Neneh Cherry.

Mõttepaus võtab aega vähem kui 7 sekundit, sest "mihillllion voiceeees" mu peas ütlevad, et seda veidrast post-pungist läbi hip-hopi ja pop-soul'i oma radadele jõudnud legendi peab vähemalt korraks nägema. Neneh pakub uut ja vana, nuttu ja naeru, minestamiseni tantsu ja kui ma nüüd mõtlen, siis selleks, et tema energiat ja sarmi kopeerida, oli omal ajal tarvis tervelt viite spaissgöörli.

Ja siis põhietendus.

Nagu paljud Soome festivalid sel suvel, nii ka Flow justkui kannatas ette selle all, et kaua aega tagasi välja kuulutatud USA hip-hopi kangelased teine teise järel napilt enne väravate avamist ära kukuvad. Nii ei tea ma, mida oleks pakkunud Cardi B, aga selgus, et tühja sellest, sest tema asemele saabunud Solange pressis publiku enda külge kokku ja pani siis plahvatama.

Plaadi-Solange ja tema laivi variant on kaks eri asja. Esimene on pigem intiimne, teine pigem in your face. Hiigelsuurel valgel trepil seiklevad tantsijad, energilised teisikud, vanamoodsad pasunamehed, see spektaakel oli võimas tänapäeva saundide ja retro ühine paraad, mida viimati nägin Amy Winehouse laivil. Ja mis sellest, et keskööl võeti heli maha, kuna linnavalitsus ütles nii.

Huh. See oli show, mille järel on täiesti tarbetu mainida, kes Solange õde on.

Laupäev 10.8

Ilmateadurid ütlevad: vihmakeep kaasa. Kõik (välja arvatud transvestiitide kabaree tegelased) jalutavad kuni ööni ringi, kasutu vihmakeep näpus.

Hommik algab kell 17.15 eriti intensiivselt. Kaks Soome naist, Astrid Swan ja Stina Koistinen, skandeerivad valusaid, kuid lootusrikkaid riime. Ja abiks on neil meile tuttav tüüp Kanadast, kunagi Arcade Fire'i ridades tuuritanud, kuid peamiselt ikka soolomees Owen Pallett. Lugu olevat olnud nii, et Astrid ja Stina tundsid, et nende ühiselt kirjutatud muusika vajab veel tuge ja värve. Ja võtsid Oweniga ühendust, et kui meeldib, tee kaasa. Ja ta tegi ja ta tuli ja kohtus nendega näost näkku esimest korda paar päeva enne Flow'd.

Vahepeal jääb Owen lavale üksi koos oma viiuli ja mikrofoni ja luuperiga ning ehitab ühe õrna, kuid hiigelsuure teose. Ja ega sellest Punasest Telgist väga lahkuda tahagi.

Ma ütleksin, et kohe astub lavale Väike Prince.

Devonte Hynes ehk Blood Orange annab palju valu ja armu nii publikule kui enda pillidele. Solange, kellele Dev esimesed hitid kirjutas, on Helsingist juba lahkunud, kuid mis siis. Laval on jõuline amatsoon Eva Tolkin, kes astub kõrvale vaid siis, kui Dev otsustab lõhkuda piire kitarrikeelte, helistike, enda ja meie vahel.

Blood Orange Autor/allikas: Flow festival / Kontantin Kondrukhov

Nonii, ongi aeg joosta pealava juurde nautima bändi, mille nimi pani punkti mõttele, et siia ma tulen. 

(Vahepeal paar sammu Theo Parrishi saatel).

Austraalia geenius Kevin Parker on mees, kellega viimasel ajal kõik soovivad miskit koos teha. Kuid tema bänd Tame Impala on seekord kohutavalt igav, kuna suurtele ekraanidele projekteerivad nad vaid psühhedeelset jama ning mängivad oma lugusid täpselt nii nagu peab, siis on tunne, nagu vaataks 20 000 inimesega koos vabaõhu-Youtube'i. Ütleme nii, et see kõik on kena. Konfetti-saluut on tore, kuid kuidagi uimane. Tame Impala sugulasbänd Pond paar tundi varem ühes telgis oli palju põnevam.

Lõpuks teevad Tame tüübid sedasi, et ütlevad kaks korda aitäh ja head aega. Ehk siis loodavad, et publik mangub lisalugusid. Festivalil. Kaks korda! Come on! Teise korra lugu ei jaksa paljud kuulata, sest suund on võetud Punasesse Telki, kuhu tõsifännid on end lava ette sättinud juba poolteist tundi varem.

Ja on see alles eeskujulik etendus. Kõik vähegi kodumasinaid meenutavad aparaadid on peidetud valgete skulptuuride taha. Kõige keskel on suur lahtine rusikas. Ja siis, pärast väikest ärevusemuusikat lahvatab meie pea kohale hiigelsuur valge lina. Ja siis astub, üleni valges, meie ette selle õhtu boss.

Robyn

Kunagi, kui ta teismelisena USA-s läbi lõi, pakuti talle suurt plaadilepingut. Aga ta saatis nad pikalt ja legend räägib, et tema järgi loodi Britney. Ja äkki ka Christina. Ja nii edasi. Robyn inspireeris tulevasi popstaare siis ja teeb seda ka praegu. Uuemast "Honey" loost edasi läbi tema diskograafia valitud palade läheme, vahepeal ka loos lahkunud Christian Falkiga loodud La Bagatelle Magique lugu.

Mingil hetkel muutub Robyn valgest mustaks. Endisest kivikujust saab hull tantsija. "Dancing On My Own" ja nii edasi. See pole vahelduseks ei "tore" ega "kena" ega isegi "hõllandav", vaid "raju".

Pühapäev 11.8

Vahepeal olen teada saanud, et paigas, kus ööbin, oli vanal ajal kohalik populaarne kurjamite ülespoomise ja matmise koht, nii et krabin, mille peale ärkasin, võis olla kas kummitused või siis pööningul pesitsevad nahkhiired. Mõlemad on fine, mina mõtlen hoopis heli peale, mis festivali viimasel päeval mind ootab.

Mõne erandiga kõlavad Flow bändid seekord eriti teravalt. Varem olen ikka naernud mulle kingitud kõrvatroppide peale ja need edasi kinkinud, aga siin tunnen end ses suhtes esimest korda lollina. Kõrged ja keskmised sagedused valitsevad, bassid tuksuvad vastu rinda ainult valitud lavadelt.

Võimalik, et asi on kogukonnas. Suvilahti oli veel mõned aastad tagasi linnatagune suvakant, mahajäetud elektrijaam, kuid nüüd on selle ümber kerkinud palju uhkeid kortermaju. Kindlasti elab seal mitu muusikahuvilist, kellel on hea meel, et - no näiteks tänavu - said nad kodunt lahkumata kuulda metalfestarit Tuska või siis Weekendi biiti. Mõne tornmaja rõdule tuldi kokku nautima Muse'i. Kuid on ka palju uuskohalikke, keda sedasorti helid pigem häirivad. Nii ongi võimalik, et Flow helisageduse ja -võimsuse reguleerimine on omamoodi kompromiss.

Nii, aga kõigepealt tantsulavade juurde. Resident Advisori ja Reaktori hoovikestes käib lakkamatu pidu juba kella kahest päeval. Seal kargavad ja tõuklevad ja tutvuvad mulle vähetuntud DJ-de muusika saatel inimesed, keda ei paista huvitavat isegi Modeselektor, mis paneb oma sulava techno'ga tuksuma pühapäevase Punase telgi.

Modeselektor Autor/allikas: Flow festival / Riikka Vaahtera

Hetk hiljem Mustal laval alustav ikoon Stereolab on the asi. Mul on aastate jooksul tekkinud ettekujutus tavalisest Stereolabi fännist kui plahvatusohtlikust nohikust. Ja muidugi oli neid siin tublisti, aga bändi viimase aja funkim muss pani liikuma ka sadu vabameelseid normcore tüüpe. Nii et kui näete enda lähedal kuulutust, mille peal on kirjas Stereolab, siis on eelmised plaanid äkki järgmised.

Noored lugejad, peate andestama (on seal üldse noori lugejad btw?), peamine bänd seekordsel Flow Festivalil on poolte teiste bändide vanaisa.

The Cure, ütleme nii, mängib nagu vana mees!

Kord ämbliku, kord kassi moodi ringi hiiliv, basskitarr põlvini Simon Gallup. Tema pillil puudub juhe, muidu keriks ta terve ansambli enda võrku. Väsimatu trummar Jason Cooper seal tagapool. Ans. Anduri Paju meenutav stoiline vana Bowie kamraad, kitarrivirtuoos Reeves Gabrels nende vahel. Ning kõige ees paljude inimeste (kui mitte laulutämbri või lihtsa, ent mõjuva pillimängu, siis vähemalt linnupesa moodi soengu mõttes) inspiratsioon, Robert Smith.

Ja see on muidugi festivali pikim esinemine. Mitte küll "Sõrmuste isanda" filmi pikkune, aga midagi sinnapoole.

Robert Smith ütles kunagi, et kui teed kontserdi ajal mõne vea, korda seda veel kolm korda samas taktis ja sul on uus riff. Võimalik, et nii oli ka seekord, kuid oli raske tähele panna. Hitiparaad sammus pähe. Ja mittehitiparaad ("One Hundred Years") samuti. "A Forest" oli, ma usun, vaadates noori huvilisi, kõige shazammitum lugu tol õhtul.

Ja siis tuli Roberti poolt muusikaliselt kohutav, eriti naljakas, ja sõpruse mõttes eriti südamlik serenaad klahvimehele Roger O'Donellile. Tal oli sünnipäev.

Ja sinna otsa "Lullaby". Ja nii edasi.

Hiigelpikk meistriteos "Disintegration" jäi nagu ikka ära, kuid "Boys Don't Cry" tuli.

Järgmisel aastal, ma usun, jälle. Kui on igavad artistid, siis vähemalt vaatan, kuidas puu elab.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: