Huvitaval kombel suudab Flow festival igal aastal üllatada. Koht on ju justkui sama, teekond juba tuttav, mida mööda festivalialale jalutada ja esmakordse külastuse äravus peaks justkui möödas olema, aga iga kord lööb Flow oma mastaabi ja omapäraga pahviks. Üks põhjus on kindlasti see, et suvepuhkus hakkab juba lõppema, tundub, et ägedamad asjad suvest on juba seljataha jäetud, aga siis jõuad järsku sinna peaväravate vahele ja mõistad, et kolm päeva tulvil säravaid elamusi ootab alles ees.

Muidugi, seda on lihtne öelda ja justkui suureks puhuda, sest tegelikult tunneb ilmselt iga külastaja igal muusikafestivalil sama. Mõnes mõttes ongi see muusikafestivali mõte, justkui ürgne algidee, ilma milleta on neid võimatu korraldada. Flow festival aga võtab selle loogika ja paneb vaatajat justkui meelega proovile: on palju festivale, mis esitlevad end selgelt EDM'ile, hip-hopile või rockile keskendunult, kuid Flow ei lihtsusta end. Nad mängivad iga aasta oma kontseptsiooni ja muusikalist imagot ümber, seega hetk enne sisse astumist sul polegi lõppkokkuvõttes täpselt aimu, mida kogema hakkad. Artistid, kes üles astuvad, on teada, aga tervik, mis neist moodustub, selgub alles kohapeal.

Üks olulisemaid elemente seejuures on, et Flow festivali korraldajate jaoks ei ole popmuusika üheülbaline – mistõttu nad ka mõistavad, et muusikakuulajate maitse on keerukam kui lihtsalt "ah, sulle meeldib tantsmuusika". Aga kui mulle tõesti meeldib house, kas see siis välistab, et ma ei või kuulata ka indie folki ja selle järgi sama rõõmsalt õõtsuda? Just seda võimalust pakub festival kõige rikkalikumal moel. Seega kui võiks eeldada, et üht žanrilist suunda arendatakse tugevalt ja teine jääb tähelepanuta, siis Flow vajutab igas mõttes gaasi põhja. Kohal on nii hip-hopi tipp (Kendrick Lamar, Brockhampton), tantsumuusika kõige kõlavamad nimed (Yaeji, Moodymann) ja maailmatasemel jazz (Kamasi Washington).

Tänu väga ootamatutele žanrilistele kombinatsioonidele tulevad välja ka kõige suuremad üllatused. Näiteks Kamasi Washington, kes on kriitikute poolt kõrgelt hinnatud ja tõesti populaarne muusik, osutus festivali – vähemalt minu arvates – kõige menukamaks esinejaks. Ümmarguse jazzilava, kuhu pääseb vaid piiratud hulk inimesi, kõigi väravate juures oli mitukümmend inimest ootamas ning lootus Washingtoni hetkekski näha tundus õhkõrn. Meilt taheti isegi peegelkaamerat laenata, et end ajakirjanikuna väravast sisse suruda ja niiviisi teda esinemas näha. Selline olukord näitab ilmekalt, et kuigi kindel festivali staar oli Kendrick Lamar, siis tegelikult on külastajate muusikamaitse väga paindlik ja suur publikumenu võib saata ka ootamatumaid tegijaid.

Kui Eesti muusikafestivalidel mängitakse tihti turunduse ja mesimagusa jutuga suureks ka artistid, kellel tegelikult praeguses muusikapildis suurt väärtust ei ole (khm, mitu retrofestivali Eestis kokku ongi?), siis Flow festival üritab pigem olla popmuusika trendidest ehk isegi paar sammu ees. Festival ei pea mitte lihtsalt tooma kohale artiste, kes esitlevad oma uusi albumeid, vaid andma sinna kõrvale ka värvi muusikute näol, keda ehk teised veel kutsuda ei julgeks.

Jällegi, selle idee äärmus on Tallinn Music Week, kus esinevadki vaid oma karjääri alustavad bändid ja muusikud, kuid Flow oskab tabada talente just nende madalstardi eel. Hea näide on Stromzy, kes on tänaseks saanud grime'i vaat et olulisimaks tegijaiks, kuid ka sel aastal esinenud Brockhampton esindab sama külge. Festivali suurim üllatus oma ülienergilise, isegi plahvatusohtliku laiviga, kes pani rahva täiesti hullumeelselt elama – kes oleks osanud arvata, et neil võib Soomes niivõrd suur hulk fänne olla?

Samal ajal on Flow festivalil mingi uskumatult kodune tunnetus. Seda on ääretult raske neile seletada, kes pole ise seal käinud, kuid tõepoolest – vaadates tagantjärgi festivali pilte ja mõeldes, et kurat, see olukord oleks pidanud küll ebamugav olema, siis ei. Kaugel sellest, isegi kõige rahvarohkemad esinemised – okei, Kendrick Lamari ajal läks ikka päris kitsaks – on mõnusad ja rahulikud, sest Flow festival suudab tekitada külastajates hea ja turvalise tunde. Ehk on selle võtmeks need kümned nurgatagused, kus saad keset rohelust lihtsalt rahulikult kokteili juua ja üldse ära unustada, et oled Soome ühel suurimal muusikafestivalil? Sweet Spot proovis Eestis sama mudelit, kuid ei saavutanud päris nii terviklikku tulemust.

Üks on kindel – Flow festival pakub igal aastal piisavalt suure muusikalise kõhutäie, kus on nii suuri tegijaid kui ka põnevaid üllatusi, et polegi vaja kaugemale minna kui laevaga kaks tundi Soome sõita ja popmuusika laegas kogu oma värvikirevuses avaneb kolmeks päevaks. Ega ilmaasjata ei valita Flow festivali aasta-aastalt muusikaväljaannete suvefestivalide soovitustesse. Flow on seda väärt!