Eri kunstivormidel on erinevad eelised, mis võimaldavad neil jutustada teatud lugusid paremini kui teised. Oleks keeruline esitada filmis Lovecrafti sõna otseses mõttes "kirjeldamatut õudust" ja vähesed tahaks lugeda romaani narratiivivaba visuaalse seikluse "Baraka" ainetel. Sama kehtib ka stilistiliste valikute puhul. Tõsisele krimiloole sobiks tume värvipalett ning romantilisele komöödiale erksamad, rõõmsamad toonid.

Nii et kujutleme, et soovid teha lastesõbralikku filmiversiooni "Hamletist". Ilmselt ei kasutaks sa värsis kõnelevaid täiskasvanuid, vaid näiteks joonisfilm võiks paremini sobida. Siis tuleb hea mõte kuningliku suguvõsa loo kohandamiseks – lõvid on ju džunglikuningad! Lastele meeldivad loomad, nii et teedki kõik tegelased loomadeks ja Hamleti lõviks. Kuna Taanis lõvisid ei ela, saab tegevuspaigaks Aafrika ja nimed saab samuti aafrikapäraseks muudetud. Viskad juurde ka mõned laulud, millele lapsed saavad kaasa laulda, ja ongi plaan olemas. Nüüd pead veel ainult valima stiili oma rääkivate loomadega animatsioonile. Kas sina valiksid pigem A) värvilised multikaloomad ilmekate nägudega või B) fotorealistlikud loomad?

Inimesed on evolutsiooni käigus õppinud päris hästi aru saama teiste inimeste näoilmetest. Ma usun, et ka lõvid on kohastunud mõistma, kas teine lõvi on vihane või õnnelik või kurb, paraku aga mina, inimloom, seda ei suuda. Hoolimata rohketest pikkadest lähikaadritest Simba näost, jäid tema emotsioonid minu jaoks saladuseks, kindlalt peitu fotorealistliku lõvinäo taha. Kas ta on kurb, kui tema isa tapetakse? Tema sünge hääle põhjal pakuks, et jah, kuid tema mittemidagiütlev nägu vähendab kindlasti stseeni mõjuvust. Raskusi ei tekita ainult ilmete tõlgendamine, vaid selgub ka, et päris lõvid on teineteisele äravahetamiseni sarnased. See muutub oluliseks ühes võtmestseenis, kus Simba peegeldus vees muutub tema isaks – võimas sümbolism esimeses "Lõvikuningas", ent segadus uusversioonis.

Inimaju on samuti osav kogemusest õppima. Näiteks seda, et multikaloomad oskavad rääkida, kuid pärisloomad ei oska. Seega, nähes looma suud kergelt liikumas, mis sageli veel vurrude või koonu taga peidus, ja kuuldes inimhäält välja tulemas, saadab aju alateadlikult signaali, et midagi on paigast ära. See tunne vaibub natukene filmi jooksul, aga päriselt ära ei kao.

Muidugi on see ka tunnistuseks suurepärasest arvutigraafika tasemest. Aeg-ajalt (kui keegi parajasti ei räägi) tekib tunne, nagu vaataks loodusdokumentaali. Nii et animatsioonimeeskond väärib ühelt poolt kindlasti kiitust hea töö eest. Teisest küljest aga tundub, et oldi liiga ametis proovimisega, millega oleks võimalik hakkama saada, ja unustati mõelda, kas on üldse mõistlik seda teha.

"Lõvikuninga" uusversioon pole päris stseen-stseeni kaupa kordus nagu "Psühho", kuid muutusi on pandud sisse täpselt nii palju, saamaks öelda, et film on erinev. Uus on pool tundi originaalist pikem, kuid suur tükk lisaajast on pühendatud animaatorite ülesloetlemisele lõputiitrites. Palju on lisatud ka nalju arvukatele naljategelastele ja on mõned uued stseenid, mis annavad rohkem ekraaniaega naistegelastele. Pahalastest hüäänid saavad uue kujutusviisiga kaalu juurde. Täisidiootide asemel näevad realistlikud loomad välja hirmsad ja julmad, kuigi nende koerasarnased kiunatused lüüa saamisel tekitavad pigem kaastunnet kui võidurõõmu. Need väiksed muudatused on siiski üsna tähtsusetud võrreldes filmi olemuslike probleemidega.

Filmina on uus "Lõvikuningas" põhimõtteliselt vigane, aga tootena, mis aitab Disneyl nostalgia pealt raha teenida, jällegi ülimalt edukas. Kunstilisest seisukohast ei ole sellel filmil põhjust eksisteerida. Originaal on uusversioonist pea igas aspektist parem, kuid Disney äri tänapäeval vististi ongi kasumit kasvatada, mitte kunsti teha.