13. ja 14. septembril mängivad ZUGA Ühendatud Tantsijad (Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma) Sõltumatu Tantsu Laval uuesti Helena Krinali lavastatud tükki "Müra". Otsisin just arvustusi, mis sellest tükis kirjutatud ja... ei leidnud midagi. See hämmastab mind, ma saan aru, et Eesti kultuur kihab ja kobrutab, aga et meedia tollega ühes rütmis ei hinga, sellest ma aru ei saa. Pealegi on "Müra" sellisel kujul väike mahamagatud pärl.

Esiteks on ZUGA jõud, millega tasub arvestada. Nende lavaline energia on kuidagi eriline, nad on alati kohal selles ruumis, nad on mingis – kunstile väga olulises mõttes – ennastohverdavad. Vahepeal on mul jäänud mõnd nende tükki vaadates veidike vajaka narratiivsusest, aga ehk see polegi nende puhul kõige põhilisem. Nende elulust ja põhimõte on kuskil mujal, ja ma austan seda kunstilist valikut, sest see on – erinevalt nii paljust nüüdiskunstist – teadlik valik.

"Müra" vaimne sünnikodu ja lavastaja elupaik on Palestiina. Et ma ei lugenud ega kuulanud intervjuusid enne lavastust, siis ma ei osanud oma peas seda Palestiinaga seostada, kuigi sain aru, et vähemalt sisimas on see impulss oluline. Ma ei ole ju Palestiinas kunagi käinud, aga miski kujutelm mul nende elust on, müriseva ja mürtsuva muusikaga maa ja alaline ärevik, sõja maitse suus...

Konflikt on küll üks lähtekoht, mis laval lahvatas. Muidugi, minu jaoks on "Müra" pigem mingi piiluauk nüüdistantsu keelde ja võimalustesse, et lava on (petlikult – tegelikult on selles palju piiratust ja struktuuri) avar ja vaba. Ütleme nii, et see on üks paremaid tantsukeskseid, keha- ja liikumisekeskseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen. Mingi mõttelõng, mis tõesti keskendub koreograafiale.

Nii et mu jaoks ei vajagi "Müra" butafooriana metafüüsilist laetust sinna kõrvale. Mölder, Reitsnik ja Ausma on see oluline tuum, nende kolme kehakeel ja energia.

Tremolo, võbelus ja värin. Muide, millal see täpselt oligi, kui nüüdistantsu tuli tolle kehatremolo kasutamine? Ma tean, et popkultuuri (muusikavideotesse) jõudis see palju hiljem (nt David Bowie "Black Star'i" videos näeme inimesi nõnda võdisemas), aga tantsus – oli see millalgi nullindate hakul või veel varemgi? Igatahes mingil hetke võis pea igas kaasaegse tantsu tükis näha toda kehavõbelust, pea krambihoogu, jah, toda inimeseks olemise tremolot.

Tõsi, ZUGAl on seegi mu jaoks põhjendatum ja hingestatum kui sageli nüüdistantsus, see pole kohustuslik kavaelement, kuigi... Mingis mõttes, kui sa nüüdistantsust mitte midagi ei tea – just tollest kehapoolsemast – siis on "Müra" väga hea teejuht sellesse maailma, see mingis mõttes püüab justkui ammendada neid kehalisi vahendeid.

Teisalt hakkab "Müra" tasapisi selle narratiiviga tööd tegema, meid kantakse läbi loogiliste, rahutute lainete, kahjuks küll koduranda. Too sõlmitus, põim, mis alguse ja lõpu vahel saab loodud, on kompositsiooniliselt ehk paratamatu, aga sellisena ka oodatav ja natuke võtab seetõttu ärevust ära.

Sellele vaatamata on "Müra" oluline asjake, mis sel hooajal ära tuleks vaadata ning lasta endas settida. Võib-olla on siin kandvaim just laval olijate energia, füüsilisus, ruumis kohalolu. See kehaliseks ja kohale saanud tants, mida meil ka väga vaja on.