Mitchell selgitas, et tegelikult ei olnud ta enne "Imedemaa" seeriat mitte fotograaf ega kunstnik, vaid moedisainer. "Minu ema oli inglise keele õpetaja ja tal diagnoositi 2008. aastal ajukasvaja," sõnas ta ja kinnitas, et see oli talle erakordselt stressirohke aeg. "Viimaks ta surigi 2008. aasta novembris."

Ema surma tõttu pöörduski kunstnik fotograafia poole. "Ma ei oska selgitada, miks ja kuidas ma seda tegin, aga see aitas mul väljendada kõike, mida ma üle elasin," sõnas ta ja mainis, et teda ümbritses hämmastavalt toetav pere ja armastav abikaasa. "Oleksin pidanud olema võimeline sellest rääkima, aga ma ei suutnud, sest šokk oli nii suur."

"Niisiis tekitasin ma alternatiivse universumi, kuhu põgeneda," tõdes Mitchell ja rõhutas, et tema päris elu muutus samal ajal ühe meeleheitlikumaks ja tal olid paanikahäired. "Stressist läks keha vistrikuliseks, ma lagunesin tõesti koost."

"Moestuudios oma laua taga istudes suutsin ma mõelda vaid sellest, et tuleks juba nädalavahetus ning saaksin põgeneda ja peita ennast sellesse alternatiivsesse kohta, mille endale lõin," selgitas ta ja tõi välja, et igal fotol selles seerias on oma tähendus. "See väljendab mu teekonda läbi leina ja päris maailmas."

Samuti nentis ta, et nende aastate jooksul, mis ta "Imedemaa" projekti kallal töötas, muutusid pildid üha helgemak ning sinna tekkisid värvid ja lilleaasad. "Ma tundsin, et saan juba sellest üle, aga siis värvid kaovad, fotod muutuvad süngeks."