Mõni aeg tagasi viibisin ühe ajaloolasega kunstigaleriis, olime mõlemad suitsetanud kanepit, joonud klaasikese veini, ning analüüsisime näitusel olevaid taieseid. Minu mäletamist mööda, kui marihuaana mu mälu ei peta, peatusime maali ees, mis kujutas täheväravat, vähemalt mina defineerisin seda kunstiteost Stargate`ina. Ust või portaali kuhugi teadmatusse, kus on midagi tavareaalsusest ülevamat, subjektile midagi seninägematut, fantasmagoorilist ehk isegi.

Mikk Pärnitsa raamatukujunduse on loonud Arielle Carolli, kõlab kui Alice Imedemaal, kuid portaal, mis justkui peaks lugejale edasi andma võimalikku sisseastumist kõrgel tasemel fiktsiooni, viib hoopis Mikk Pärnitsa "Musta mäe" iganenud, tagurlikku ja ebamoodsasse USSRi. Formuleerides seega pealkirjas püstitatud küsimuse: mida uut on Nõukogude Liidus?

LSD, marihuaana, ketamiini, amfetamiini, mefedrooni, seente ja hulludega seoses meenub üks ameerika anarhistlik autor: Peter Lamborn Wilson hüüdnimega Hakim Bey¹. Ameerika spirituaalselt anarhistlik autor on kirjutanud järelsõna kunstnik Francesco Clemente taiestele, mis on koondatud raamatusse Francesco Clemente "Nostalgia, Utopia". Kui Mikk Pärnits kahlab jätkuvalt puudulike teadmistega minetatud riigi režiimis, kirjeldab tagasihoidlikult teadvust muutvaid aineid või inimesi, kel on kolmas silm avanenud, või venelaste katseid talle nägemata keldrites², kirjutab anarhistlik filosoof üsna põnevalt seda, mille poole, ma oletan, Mikk Pärnits kirjanikuna, vähemalt antud raamatus on sihiks seadnud küündida. Võib-olla tuleb Wilsonile kasuks ka asjaolu, et tegu pole väidetavalt kõige vooruslikuma inimesega, aga vooruslikud inimesed ei olegi autobiograafia materjal.

Nimelt Hakim Bey, rõhutan, riiki uuriv autor-filosoof, kes on nagu minagi püstitanud endale küsimuse: kui ma lähen ehitusplatsile, siis ma ei leia sealt ees riiki, aga ometi keegi ehitab. Või kus asub see metafüüsiline teine? Kas kuskil pilvelõhkujas või soojakus? Kas mitte Pärnits ei küsi samu küsimusi: kus asub see metafüüsiline teine? Kas ta on midagi nähtamatut, või konkreetne subjekt, kes teab, kes on too näotu fotograaf, kes pildistab suitsupakkide peale amputeeritud jalgu, mädanevaid kopse, kolletavaid hambaid, ülearenenud imikuid jne.

Peter Lamborn Wilson elas oma karjääri algul kuskil Ameerika väikelinnas koos Lindsay, Nicki, Sussanni, Roberti, Brittany, Matthew, Margareti, Tomi, Kristeni ja teiste spirituaalsete anarhistide ja boheemlastega. Tõmbasid, suitsetasid ja jõid kõike, mis võimalik ja käepärast. Muutes teadvusseisundit. Olles kui noored fenomenoloogid, kes usuvad, et droogid aitavad filosoofiast aru saada. Ah ja kui kaunilt ta sellest kõigest kirjutab, ka tragöödiast, politseist ja surmadest, kuidas kõik nood, kes nad viljelesid riigivastast ideoloogiat, Hakim Bey kontekstis anarhismi, elu ameerika väikelinnas narkost hullununa, kuidas nad kõik ei pääsenudki sealt metsast välja, elusalt. Üledoosid ja psühhoosid. Politsei. Ja represseeriv riik. Aga mõni ellujäänu, kes ei langenud orki ega surnud üledoosi, sai kuulsaks kirjanikuks, kunstnikuks, spirituaalseks anarhistiks, riigivastaseks või punkfilosoofiks. LSD. Amfetamiin. Kanep, ja kes on see (kuri) teine, kes ehitab laboreid ja sünnitab neid, kes oskavad näha determinismist kaugemale?

Kirjanik Mikk Pärnits, mida ma tahan öelda, sinu teos on läbikukkunud. Mõnel teisel korral, kui tahad kirjutada ajaloost ja riigist, eelkõige neist koos, ning inimestest, kes väidetavalt näevad arusaamatu pildi sisse, või omavad üleloomulikke võimeid, peaksid ehk muutma oma teadvusseisundit ja teiseks tutvuma lähemalt ajaloo ja poliitikaga. Pealegi Nõukogude Liit ei olegi enam moes. Juba ammu on moes: "I am the beast from the WEST".

1 Peter Lamborn Wilson. Spiritual Anarchism. 2014.
2 Madonna. Die Another Day. Official Music Video. Album American Life. 2003.