"Interdimensionaalne Uku Masing ja tema kummitavad prillid":

""Spektraalspektaaklid" on Tuglase üks avaldamata novellidest. Selle olemasolus võite süüdistada Aavikut, kes talle Poe loomingut tutvustas. No eks Dickens tegi ka elu lõpus krimkat. Ehk viitsib keegi kunagi need kolm juttu ära avaldada. Ainus märkimisväärne asjaolu selle juures on tõestisündinud lugu prillipaarist, mis "Spektraalspektaaklite" inspiratsiooniks sai.

Neid prille nägi ta Masingu ninal päris tihti. Ja ühel õhtul koputas ta Masingule külla minnes uksele ning jalutas vastust saamata siiski sisse. Mööda kitsast pehme ning pudeneva tapeediga kaetud koridori sammudes jõudis ta välja elutuppa. Oli päris hämar ja aknast hõljus kuuvalgust. Pika seljaga polsterdatud toolil istus kummalises poosis Masing, ärapõlenud pabeross sõrmede vahel ja pilk tühi. Kõige kummalisem oli Tuglasele see kahedimensioonilisus ja olematud värvitoonid. Tegu polnud sõbra Uku, vaid millegi muuga, mis ei tundunud inimese moodigi. Silmadest kiirgas midagi peadpööritavalt "muud", mis Tuglases senitundmata ürgset õõva põhjustas. Ei liikunud nagu inimene, rohkem võbeles. Miski voolas selle humanoidi sisse tagasi ja järsku pistab Uku endale prillid käsitoelt ninale tagasi.

Nendes päevikutes on kirjandusteadlastele kindlasti veel palju muudki huvitavat: märkmed ja looideed segamini päeviku sissekannetega. Mina niimoodi lohakalt reaalsust ja fiktsiooni segapudruks ei keeraks, aga ju tal oli siis omaenda süsteem. Peale toda õhtut vaatas Tuglas Masingut teise pilguga. Eks see sõbra nägemine pimedas elutoas kahedimensioonilise mitte-inimesena pani talle suure põntsu. Sama asja näeb ta veel aastaid oma unenägudes edasi. Kõige rohkem on ta haaratud Masingu prillidest, mis olid tema jaoks kummalise transformatsiooniga otseselt seotud. Sealt leiame ka seletuse Tuglase katsele integreerida läbielatut kentsakasse ulmejuttu. Peale Masingu surma oli nende prillidega üks veider lugu veel.

Ja nüüd, kui te olete minu loo ära kuulanud, tooge pagasnikust see narmendav nahast portfell. Tema prillid on seal sees. Aga tooge kogu suur portfell. Ettevaatlikult! Selles on pooled Eesti Vabariigi okultsed reliikviad." Suures toas paiknesid nahkdiivan, tammepuust laud ja väike elektrilühter. Ülejäänud sisustuse võite ise juurde kujutada, sest mulle jäid meelde ainult need kolm asja. Hämar oli, lühter jäeti kustu. Saltpeeter kiskus kotist välja pataka pabereid. Neile järgnesid üks laiema ja teine pisema kaltsu sisse mässitud esemed. Prillitoos, kulunud. Ruuduline muster, tumepruun lakitud puitkaas.

"Ainult korra on prillid otsesõnu kandjaga kõnelenud. Antikvariaadi omaniku kaheteistaastane laps sai neid esimest korda proovides koheselt kujuteldava sõbra: pikk kõhnuke onu, kellel oli kummaline suitsev keha, aga lahke ja rahulik natuur. Ilmutis aitas teda kodutöödega ja lepitas ühe naabripoisiga. Aga ainult siis, kui prillid olid ees. Ühel hetkel ütles poisile, et aitab sest nüid küll ja soovitas mulle tuua. Ilmutis andis minu nime ja koha, kus tol päeval meetri- ja sekundipealt viibisin. Laps ulatas mulle prillid ja ütles, et üks onu tahab mind näha ning jooksis siis minema. Eks ma neid siis kodus uurisin, aga ette küll ei pannud.

Alles aastake tagasi nägin unes ühte suurt raamatut. See asus suurel poodiumil postamendi peal. Hakkan raamatut huviga lappama. Tunnetan, kuidas see teos sisaldab paljusid vastuseid mu küsimustele elu ja surma kohta. No ja siis näen, et tekst voolab nagu jõekene. Iga rida, lause algus ja lõik hakkavad koheselt voolama ning seda on võimatu lugeda. Krabasin läbi une öökapilt lausa prillid ette, et paremini näha. No selline imelik mõttekäik siis. Ainult et tagasi
magama jäädes olid mul unenäos samad prillid, mille väike poiss mulle kunagi kesklinnas kätte surunud. Ümmarguse raamiga, hästi kerged.

Nendega oli unes siis edasi sedasi, et tekst jäi paigale ja sain seda kuidagimoodi lõpuks lugeda. Ma ei mäleta enam, mis seal oli, peale ühe asja: üks märk, mis oli justkui elus. Liigutas ja hingas, ise tekstist ümbritsetud. Nagu võite aimata, sarnaneb minu unenäo märk täpselt täna avastatule. Lugu lõppes sellega, et hommikul olidki need prillid mul ees. Väga naljakas juhtumus. Mõtlesin, et hakkan vanaks jääma ja see raamat sümboliseerib minu vajadust maailma kohta rohkem teada saada. Hiljem juhtusin nägema lihtsalt Masingu uut elulooraamatut ja tal olid ühel pildil need samad prillid ees. Teadsin kohe, et samad. Võisid muidugi olla ka teised, aga ma olen siiski veendunud. Hoidsin neid prillitoosis oma suvemaja elutoas. Peale oma vana tiimi väljamanamiskatset hakkasin neid prille ka kaasas kandma. Lihtsalt kindlam tunne, kui need on lähedal. Selline hea õnne talisman. Vaata ise, kui hea neerukujuline see karp on. Mõnus kohe kinni hoida. Siit käib klõpsuga lahti."

"Sa loodetavasti ikka tead, kui absurdselt see kõik kõlab," mainis Viljar me selja tagant. "Sellist juttu ajavad tavaliselt patsiendid, mitte arstid ise. Sul on see tavaline toon, kui inimene räägib midagi ebanormaalselt, aga katsub seda neutraalse tooni ja asjasse mittepuutuvate detailidega ilustades normaliseerida." 

"Tänapäeval on nii palju häiretega inimesi, et enamus neist on juba pooleldi psühholoogid. Selles on see häda," pobises Saltpeeter vastu ja vaatas oma peos neid prille. "Nii, kes need siis ette paneb?"

"Mina ei pane," teatas veel näost kaame Alek ja läks kööki tagasi.

"Keegi teist võiks proovida."

"Miks?"

"Miks mida?"

"Miks sa arvad, et surnud inimese prillid peaksid meid kuidagi aitama?"

"Sest Sander, kõik on seotud. Ei tohiks olla seotud, aga on. Sina peaksid seda kõigist inimestest kõige paremini teadma."

"Ei, Viljar on meie seosemees."

"Aga sa ju tead, et midagi peab juhtuma. Järgmiseks. Kui need prillid ette paned, juhtub tõenäoliselt midagi kummastavat. Sa tead seda. Ma tunnen seda."

Saltpeetril oli õigus. Midagi pidi juhtuma ja ma olin idioot. Minu nägemused tuleviku kohta olid koheselt peale Saltpeetri
ja teiste avastamist muutunud. Ootasin oma võimete väljendumist, kuid nende asemel olid nüüd uskumatud juhused ja seigad, mida enne võimet polnud eksisteerinud: Saltpeetri leidmine tema maagilise manamisskeemi kaudu, Inglisilla visioon kui midagi mulle täiesti ootamatut, Pelgulinna bussipaviljonilt kogemata leitud maagiline märk. Minu siiani isiklik võime tulevikku liikuda oli kadunud, asendatuna kõigi silme ees lahtirulluvate sünkroonsustega. Mida see tähendas? Mis siis minust sai? Mis ma olin? Ja miks Saltpeetril õigus oli?

"Sander, me oleme keerulisemas olukorras, kui me mõistagi võime. Mis iganes võim või võime meid on saatnud, see on kasvamas. Ma olen seda tundnud. Saatus, gravitatsioon. Iga samm on meid vääramatult just siia punkti toonud. Kas ma eksin, kui arvan, et me kõik tunneme teatud vääramatust? Me aimasime, et leiame bussipeatusest järgmise vihje. Nüüd oleme siin ja Sander paneb need kuramuse prillid endale ette ning midagi juhtub. Kohe kindlama peale! Psühholoogiliselt ei oska ma seda seletada. Aga ma tean, et keegi teine ei saa siin praegu peale meie olla. Meie oleme ainsad, kes on võimelised Pelgulinna õuduse põhjustanud jõule vastu seisma. Sellel kõigel on põhjus. On põhjus."

Vanast lektorist polnud enam midagi järel. Ta oli asendunud entusiastliku, palavikuliselt jutustava õpilasega. Saltpeetrit terve elu saatnud avatud mõtlemine, traditsioonidega mittearvestamine ja huvi reaalsuse vastu olid seal olnud ilmselt kohe noorest east saati. Tõenäoliselt ei pidanud nõukogulased teda paraprogrammis osalemises väga pikalt veenma. Poiss läks sinna innuga. Et teada saada.

"Kas mul pole üldse valikut?" Värelus ja ebameeldivus libisesid üle keha, villane kratsiv riie nahka kriipimas. Pulss tõusis ja hingamine kiirenes, mu paanikahoog asus käärima üles oma käiseid. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et Saltpeeter polnud enam arst, vaid ennekõike... kes? Esoteerikasse vajunud vana Jungi läbikukkunud versioon? Mitte keegi, kes sinu hoogu peatab, vaid kes seda vallandab. Keskne tegelane, kes ütleb sulle, mis juhtus ja kuidas veel juhtuma hakkab. Ja midagi juhtubki.

"Ma ei tea. Seda pead sa ise teadma. Osad otsivad sellele eluaeg vastust. Aga valima pead ise."

Raamid olid pihus soojad ja õrnad. Klaas nagu klaas ikka. Iiveldama ajas.

"Tänapäeval öeldakse, et inimene langetab otsuse esimese paari sekundiga ja veedab ülejäänud aja sellele alateadlikule otsusele ratsionaalseid poolthääli otsides. Mu otsus oli ausalt öelda langetatud juba siis, kui sa ütlesid põhimõtteliselt mul on autos imelikud kummitusprillid. Tahan teada, mis järgmiseks juhtub."

Kõndisin toa keskele nii, et Viljar ja Saltpeeter asuksid täpselt mu ees. Tõstsin prillid silme ette. Maailm oli pisem ja selgem.

"Hoidke ootused madalal," üritasin huumorit kaitserefleksina kasutada. Prillid langesid ninale. Oled sa kunagi selge ja seisva veega jõepõhja vaadanud? Valitses teatud vikerkaareline selgus. Kõike, mida nägin, saatis õrn eeterlik värelus. Osoonilõhn, eikusagilt. Kummastav sillerdus, mu ees istuvate meeste piirjooned võbelesid siia-sinna. Isegi asjad laual ja riiulitel liikusid-nihkusid kohapeal ringi. Kuid detailid olid kindlad kõikjal, kuhu otsustasin pilgu suunata.

"Noh, on midagi näha," küsib Viljar barjääri tagant.

"Mm..." ütlen ma ja pilgutan silmi. Selle vältel ilmub aknalauale istuma  poisinolgi ohtu härrasmees, kes silmapilkselt kaob. Järgmiseks hetkeks ilmub ta seistes akna ette, käsi tervituseks tõstatatud. Kõik need on paigaletardunud kujutised.

"Otse teie taga seisab inimese moodi asi," üritan tasakesi ja ettevaatlikult seletada. "Näen teda ainult silmapilkude kaupa, aga..."

"Härra Tinkus, ega ma pole… pole mõni tihane, kes kõvema hääle peale lendu ehmub." Mitte tema hääl pole sametine, vaid kogu heli on pehme ja minu jaoks ennekuulmata sagedusel.

"Te just kuulsite teda?"

"Meie kuuleme ainult sind," vastab Saltpeeter. Mõlema piirjooned väljendavad koomilist kohmetust. Randmaa käib meist mööda, heidab pilgu tuppa ja jätab meid edasi pusima.

"Tere," kostab ilmutis järgmisest asendist. "Ehk on see teie jaoks… jaoks kummaline viis suhtlemiseks, kuid püüdsin enese ilmutamise meetodit… meetodit sättida võimalikult tavaliseks. Kas sul on ikka veel halb olla?"

Suu kuivas, nahk sügeles, pea käis ringi.

"Mhmh," vastasin seistes. Ma ei julgenud liigutada. Vanadel raadiovastuvõtjatel oli säärane käsitsi tuunimise nupp, millest andis sagedust peilida. Vahel tabasin tõusvaid vilinaid. Vaimsest stressist. Minu omadega identsete prillidega kõhn ning vanas ülikonnas hallikas mees vaatas mulle otsa pilguga, mida on keeruline kirjeldada. Oli arusaadav, kust mul see selgushetk tuli. Temalt. Kui ta mind nõnda hetkest hetkesse silmitses, venis too moment pikemaks ja veidramaks, kuni pea hakkas veel hullemini pööritama. Lapsena kogesin sama siis, kui tõusin vahel liialt kiiresti püsti: peas hakkas kahisema ja korraks valitses kukkumise tunne.

"Kas nüüd..." Paus ja katkestused sõnades jätsid mulje halvast ühendusest. "Kas nüüd on etem?" Kõrge pinin hajus, hajus ja lahustus. Minu peale laskus rahu, püha rahu. Seisin  külma kartmata suure välja pääl ja rahulund sadas peale. Rahulik lumi kattis mind ja maastikku. Aeglane pilgutus.

"Mhmh."

"Kahjuks on täiskasvanud inimese aju lapse omast vähem vastuvõtlik. Praegune vestluse vorm on parim, mida teha saan. Aegruumis ennast vormiliselt paigutada nõuab… nõuab teatud pingutust. Sa võid... sa võid suhtluse jooksul teadvuses lisaanomaaliaid koge... kogeda. Kui sa nüüd vaataksid, siis näeksid, kuidas oleme teistsuguses seisundis kui ennist. Jälgi oma tardunud kaaslasi. Ei ühtegi heli."

"Panid just aja seisma või?" Küsimus, mida sa ei arva, et sa kunagi elus nii lõdvestunult küsid. Tuba oli lumega kaetud. Valge vatt kattis ka minu kahte kaaslast ja mööblit.

"Mul pole aega, et... et seda seisma panna. Ma kasutan surnud inimese prillesi su teadvuse häälestamiseks. Seda pole kerge... kerge teha. Sinuga räägime pikemalt. Väljast vaadates on möödunud... möödunud vaid hetk."

"Mis sa minuga tegid?"

"Viisin su... su muudetud teadvuse seisundisse, milleks need prillid ka loodud on. Praegu pole see teps mitte oluline, härra Tinkus. Vorm, milles mina ennast teile ilmutama juhtun, on väga ökonoomiline. Sihiks oli teha kiiresti ja lihtsalt midagi,
mis vajab pikka süvenemist. Pean aga töötama etteantud formaadi kitsendustega. Lainepikkus, millel... millel mina praegust kõnnin, on peenike, peenike joon ratsionaalsuse ja psühhoosi massiivsete äärmuste vahel. Ainult seda pragu kasutades on hetkeline suhtlusmoment üldse võimalik. Peaksite te hüsteeriasse... hüsteeriasse langema või teesklema, nagu mind ei ole olemas, kaoksin siit... siit ära nigu väljatõstetud... tõstetud kass. Palun töötage minuga kaasa."

"Mhmh," vastasin kangelt. Sisimas, sügaval sisimas oli minu olemus rahutu, sest see rahu polnud loomulik. Äkki on see mõne narkootikumi moodi? Äkki panid nad mulle hommikukohvi sisse hapet? Hapet ja xanni ja...

"Sander Tinkus, mul on vaja... vaja teie täit tähelepanu. Kunagi olin mina inime, kuid pole seda enam mitte. Mõtle minust kui inglist inimese ja vanajumala vahel. Budismist me muidugi teame, et inime, jummal ja ingel on kokku kõik üks täiuslik olend. Nii olen mina täiuslikum kui sina, kes sa veel inimesena oled. Kõige... kõigepäält pead tagasitulles rääkima neile te Pelgulinna märgi kohta. Küll sa... sa ärgates mäletad. A üks teine asi on ikka kah, mille pärast ma siin tegelt olen. Eks see inimeste sedasi kiusamine nagu Pelgulinnas pole üldse kohane käitumine. Need paar agulipätti pole aga see põhjus, miks ma sinuga räägin."

Korraga ebamaiselt rahustatud ja samas tõusta tahtvas hüsteerias tundsin endas tohutul hulgal allasurutud energiat. Ma ei oleks omal jõul suutnud rahulikuks jääda. Kuid kelle kontrolli all ma olin? Mõtlemisega oli kehvasti. Mõtted tundusid robotlikena, haledate refleksidena ettesöödetud stiimulitele. Tuisu sees oli seepiatooni vanaaegsest fotost väljalõigatud siluett. Ingel.

"Ma ei räägi suga eesti keeles. See, mida sina praegu kuuled, on tõlge millestki keerulisemast. Minu tõelised sõnad on sinu arusaamise huvides pakitud väiksemasse dimensiooni. Nagu sa võid arvata, pole ka minu hetkeline fotogeeniline välimus mu tõeline vorm. Kui sa prillide mõju alt väljud, oled sa valgustatud olendike. Mina lasen Looja säral... säral su pääle langeda.

Sa pole see, kelleks sa end oled pidanud, Sander. Üsna pea juhtuvad kohutavad, imelised asjad, mis raputavad universumi enda sambaid. Terveks ei jää mitte ükski seda tajuv hoone, pühakoda või inimeseloom. Meie lootuseks on, et sa saad neid asju ajapikku mõistma ja sa muutud. Sa muutud kõige kummalisematel... kummalisematel viisidel, härra Tinkus...

Ärge neid prille ise enam proovige. Ilmun teile veel korra või paar, kuid eelistaksin teie neurofüsioloogilist maatriksit mitte solkida. Tuglas käis nendega terve päeva ringi ja sa tead, mis temaga juhtus... juhtus. Kui sa naased, siis räägi neile "mustast mäest". Üks teist teab, mida see tähendab. Ad... adjöö, tegelinski."

Keegi oli mu silmamune peene liivapaberiga hõõrunud. Enne seda olin seitsekümmend kaks tundi järjest kinoekraanilt lõputuid põnevusfilme vahtinud. Ja siis pool päeva Päikesesse vaadanud. Kõik kardinad ja rulood olid akende ette tõmmatud. Laual olid silmatilgad. Fliistekk visatud üle pea, blokkimaks nõelteravaid valguskiiri. Valgus oli valu.

"Sul on mõlemas silmas veresoon lõhkenud, aga ma ei arva, et mingeid püsivaid kahjustusi jääb," lubas Saltpeeter koheselt peale mu kokkuvajumist. Asetasin prillid nende ette lauale ja otsisin seinalt tuge. Mäletan peapööritust, mis võrdus esimest korda tivoli karusellisõiduga. Pluss silmade äärmuslik tundlikkus ja kerge paistetus.

"Äkki on need elavhõbedaga kokku määritud," pakkus Viljar. "Sealt tekkis mingi allergiline reaktsioon..."

"Prillid on kogu aeg minu käes olnud. See peaks tähendab, et mina pidin need mürgitama," vastas Saltpeeter muretult. "Aga ma ei mürgitanud. See on sul haiglane mõtlemine."

Kisun ühe käega teki eest ja see lööb laual ümber tühja klaasi. Ibumetini pakk lendab maha. Tühi. Käeseljad silmade ette, kui nad mind vaatama tulevad.

"No kuidas on?"

"Mul on keevitajaprille vaja, aga praegu käivad ka päiksekad. Keegi bensukast tooge, maksan hiljem tagasi."

"Saad sa rääkida, mis sinuga juhtus? Meie vaatenurgast seisid sa minut aega paigal, vaatasid asju, mida meie ei näinud, ja vajusid prille hoolikalt maha asetades pikali. Mida sina kogesid?"

Kurk kuivas, madala palaviku kuumus.

"Uku Masingu hing või olemus ilmutas end mulle oma prillide kaudu. Mu teadvus muutus. Mina arvasin, et olin temaga vestelnud oma veerand tunnikest. Vähemalt. Kõik venis ja lainetas.

Nüüd ilmselt meie jaoks kõige uskumatuma osa juurde: temalt kuuldud jutu järgi hakkab Eestis toimuma midagi nii kohutavat, et selle ennetamiseks sisenes ta füüsilisel kujul planeedile just eelnimetatud inimese kaudu. Need prillid pole tegelikult prillid, vaid väga kõrge tehnoloogia, mida meie mõista ei suuda. Sündmusele liiga lähedale tulla ta ei saanud, sest selle kaootiline kiirgus tõrjub igasugust otsest sekkumist eemale. Vaid inimolend saab läbi aja liikudes sinna turvaliselt lähedale. Prillid funktsioneerivad kontakti saavutamise tööriistana. Meie oleme füüsiline käsi, mis juhitud Masing-olendi vaimsest impulsist. Põhimõtteliselt oleme nukud, noh, ja tema on niite tõmmanud."

Tahtsin hüsteeriasse langeda, nutma hakata, lõpetada minust takistusteta lahkuva sõnadevulina.

"Sümbol on sigil, mille kaudu kanaldati ühe meediumi energia. Me otsime kahte meest. Ei, me otsime üht naist ja meest. Masingu nimeline olend õpetas, et iga säärane paviljonilt leitud maagiline sümbol on teatud mõttes vaimne sõrmejälg, mille kaudu on võimalik omaniku kavatsusi ja märgi tähendust tajuda."

"Ma ei saa hästi aru."

"Ma ei saanud ka enamusest aru, sest ta rääkis arusaamatus keeles. Mu peas, täiesti. See kõik toimus mu peas. Minus on ainult tungiv soov sulle öelda must mägi. Keegi teist pidi selle fraasiga tuttav olema."

"Must mägi? Nojah, tean küll. Seostub ainsa korraga, kui ma oleksin välimissioonil surma saanud: nõukogude "tehnoloogid" ei suutnud meile Mustamäe poltergeisti eest kaitset pakkuda."