Fotonäitused tegelevad aina enam mitte ainult valmisteoste, vaid ka eelneva uurimuse eksponeerimisega, mis kõik asetatakse multidistsiplinaarsesse konteksti ja tihti seatakse üles installatiivsel viisil. Ka galerii Positiivi näitus "GO WEST. Meie ideaalmaailmad" (15.10.-8.11.19) on selles mõttes nagu eraldiseisev teadustöö, eriti kui mõelda Kristel Schwede leidlikele eksponeerimisvitriinidele või Ülo Pikkovi pealkirjalaiendile: Hingeelu arheoloogia.

Püüdes vastata küsimustele, kas teismelise sisemaailma uksed sulguvad koos täiskasvanuks saamisega lõplikult või jäävad näiteks personaalsete päevaraamatute säilitamise näol nende uste võtmed meile alles, on kuraatorid võtnud ambitsioonika eesmärgi püstitada mitmeid sotsiaalpsühholoogilisi teese. Arvestades, et empiiriliseks materjaliks on antud juhul anonüümsetest, ent isiklikest arhiividest pärit leidfotod ja bändipildid, ajaleheväljalõiked ja fännikaustikud, lisanduvad uurimusse veel dokumentaalne, muusikaline ja kirjanduslik dimensioon – mitu kärbest, mida ühe hoobiga tabada polegi nii lihtne.

Lihtsam on see kindlasti sellele, kes ise nooruses lemmikmuusikute postritest ikoonid ja nende laulusõnadest piibli teinud. Äratundmine ja samastumine on kohene, minu silme ette kangastuvad nostalgilised mälestused Meie Meele ootamisest, et sellele siis käärid sisse lüüa, või Backstreet Boysi kassetist, mida ümber lindistada – kuulun põlvkonda, kes kasvas fänniikka küll juba vabariigi ajal, kuid kes pidi oma kire materialiseerimisel siiski veel suhteliselt leidlik ja leplik olema. Ja kuigi ma ei ole oma toonaseid kollektsioone pragmaatilistel põhjustel füüsilisel kujul säilitanud, ei leia ma, et sissepääs sellesse maailma oleks suletud. Ma ei vaja isiklikke arhiive, et taasluua see kogemusruum, küll aga vajan ma näituseid, mis annaksid veel ühe põhjuse seda ruumi vahel külastada.

Muidugi pole uudis, et enim kõnetab meid kunst, mis seostub me endi kogemustega, sest kokkupuutepunkt on vahetu ja kontakt väle, tekkivat inertsi saaks neuroteaduse vahenditega vabalt mõõta ja teesi tõestada. Ja idealiseerimise fenomen omakorda on niivõrd universaalne nähtus, et isegi kui sa fännasid bändide asemel hoopis jalgpalliklubisid, on väikese vangerduse abil võimalik esimestega seotud tunded teistele üle kanda ehk neid mõista ja jällegi samastuda. Põhimõte on sama, sa sead kellegi pjedestaalile, jälgid teda ja elad talle kaasa, kogud tema kohta materjali ja eksponeerid seda. Pikkov on selle kohta tutvustustekstis öelnud, et noored on oma loomult jahimehed, kes on läbi aegade loonud oma isiklikke altareid. Kuid kas tõesti kehtib see ainult noorte kohta? Kas Schwede eeldusel, et teismelise ja täiskasvanu maailmade vahel on mingid müstilised suletud uksed, on üldse alust?

Seega on iidolite teema siiski pisut keerulisema skeemiga, kuhu ühe tahu võiks lisada ehk täiesti täiskasvanud kultuuriteoreetiku Tõnis Kahu isiklik sümpaatia popmuusika, täpsemalt Britney Spearsi aadressil, mida ta on korduvalt avalikult analüüsinud. "Kas ma olen tõesti ainus, kes eelistab suuri, säravaid žeste ja fiktiivset-futuristlikku Photoshop-erootikat?"[1] küsib ta ühes Spearsi albumit tutvustavas loos ning selgitab oma eelistuste tagamaid: "Meie päralt on figuur, hologramm, valem, eimillestki maona tõusev ja taanduv jäiselt külm elektrilöök."[2] Hiljem jätkab ta juba ühe teise Spearsi albumiga: "See muusika on eemal – kaugel ja kättesaamatu nagu võõras suurlinn läbi lennukiakna. Aga ma kuulan ja ma kujutan ette"[3] ning lõpetab tutvustuse küsides, "nad ikka annavad neid Nobeli füüsikapreemiaid ikka veel välja eks ole ?"[4]

Kuigi Kahu ise end fännina ei defineeri, on ta tabanud fännipühendumuse tuuma – omamise ja kodustamise vajaduse, mis paneb fänni mitte tõmbama muusikat netist, vaid ostma plaadi; mitte lihtsalt ostma raamatuid kokku, vaid koguma nende erinevaid variante[5]. Ning kindlasti on ta tabanud midagi veel: uurida seda pühendumust on sama tõsine teadustöö nagu kujuneda kellegi ideaalmaailma objektiks.

[1] Kahu, Tõnis (2011). Külm elektrilöök, kummaliselt autonoomne. Eesti Ekspress. 14.04.2011
[2] ib
[3] Kahu, Tõnis (2016). Britney uus plaat on teadus ise. Eesti Ekspress. 9.11.2016
[4] ib
[5] Peegel, Mari (2014). Kas kehakeskne popkultuur teeb meist loomad? Eesti Päevaleht. 22.03.2014