Keskaja inimesed lahutasid meelt täringumängude ja omapärase uisutamisviisiga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu hoidja Heidi Luik tutvustas "Ringvaate" stuudios erinevaid keskaegseid mänge. Näiteks lahutasid keskajal elanud inimesed oma meelt täringumängudega, aga ka uisutamisega, mis sarnaneb vähe sellele, kuidas kaasaja inimene uisutamist teab.

Täring, mille Luik stuudiosse kaasa võttis, oli äärmiselt väike. Ta märkis, et sageli tehti need luust ja sel juhul on võimalik need teha luuseinast, mille mõõdud tingisid täringu väikse suuruse ning sellest suuremat ei olnud võimalik teha.

"Sarvest on võimalik ka suuremaid teha. Aga luu oli kergemini kättesaadav. Eks neid kindlasti tehti ka puidust, aga hea on, et nad tegid neid luust ka, sest luu on säilinud. Puit ei ole säilinud, ainult väga headel tingimustel," selgitas ta.

Luik selgitas, et täringuid on võimalik dateerida silmade paigutuse järgi. "Kui me tänapäevaseid täringuid vaatame, siis on tavaliselt nii, et vastas olevate külgede summaks tuleb seitse – kuue vastas on üks ja viie vastas on kaks ning nelja vastas on kolm. Aga 13.–16. sajandil oli paigutus selline, et kuus ja viis, kolm ja neli ning üks ja kaks olid vastamisi."

Ta märkis, et ilmselt mängiti täringutega selle peale, kui palju silmasid või milliseid kombinatsioone keegi sai. Tema sõnul on mõnel pool selle kohta tehtud ka ülestähendusi, aga tavaliselt on need oletused.

Hobuse pöialuud uiskudeks

Samuti oli Luik stuudiosse kaasa võtnud hobuse pöialuu, mida kasutati uisuna. "Osadel olid ka augud ja need pandi talla külge kinni, aga tegelikult iga kord ei pandudki talla külge kinni, vaid astuti lihtsalt peale. Uisutamine ei käinud nagu tänapäeval, et jalad tõstetakse üles, vaid need jalad olid vastu maad ja siis oli kas üks kepp, millega tõugati jalgade vahelt või kaks keppi, millega tõugati."

Veise varbalülidega aga mängiti Luige sõnul keeglilaadset osavusmängu – need seati ritta ja ilmselt visati nende pihta mõne suurema või samasuguse luuga visata. Ka seal võisid olla erinevad reeglid, et näiteks vastavalt sellele, kui palju neid tabati, saadi punkte või see, kes neid tabas, sai ka teise mängunupud endale, tõi Luik välja.

Kuna varbalülide peal on ka erinevaid märke, siis arvatakse, et erineva märgistusega luu tabamine andis erineva hulga punkte. Aga need võisid olla ka erinevate inimeste omandimärgid, spekuleeris ta.

Luik tõdes, et lauamängud ei olnud keskajal sageli mitte lastele, vaid täiskasvanutele. Täringumängud olid hasartmängud ja nendega mindi tihtipeale isegi tülli. Näiteks tehti ka valetäringuid. "Näiteks tehti ühele küljele silmakese sisse väike auk, kuhu valati kas pliid või elavhõbedat ja kui see oli number üks, aga sooviti saada kuute, siis see veeres raskema külje peale ja tänu sellele oli võimalik saada soovitud tulemus."

Teisipäeval, 5. novembril kell 18 annab Luik keskaegsete mängude teemal Linnamuuseumis ka loengu.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Ringvaade"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: