Arvustus. Tänapäevatragöödia ({{commentsTotal}})

Jüri Kolk oma luulekogu esitlusel 2013. aastal Tartu Kirjanike Majas
Jüri Kolk oma luulekogu esitlusel 2013. aastal Tartu Kirjanike Majas Autor/allikas: wikipedia.org

Märten Rattasepp kirjutab Jüri Kolgi uuest jutukogust „Suur Võidujooks“ (2015). Raamat on ilmunud kirjastuselt Tuum, toimetanud Mari Tuuling ja kujundanud Vivika Kalt.

Lühivormi heatasemeline võidujooks aina kestab. Seni rohkem luuletajana tuntud Jüri Kolk on andnud välja teise proosakogu, mis on minu jaoks ilmselt ta õnnestunuim raamat (aga tunnistan ausalt üles, et pole ka eriline luulefänn). Luulelisel ja proosalisel lühivormil on muidugi piiripealseid kokkupuutepunkte, mistõttu neil kattuvustel-üleminekuil on teatud loogiliselt funktsioneeriv ühisosa, mida siinpuhul pikemalt lahkama ei hakka. Küll aga kirjutas hiljutises Vikerkaares Hasso Krull, viidates Märt Väljataga luuleartiklile, et žanripiiride paikapaneku juures võib mõjutegurina olla tegemist „ebateadliku kognitiivse skeemiga, mis hakkab tööle juba enne, kui me õieti jõuame tekstisse süveneda. Tekst pole luule või proosa mitte sellepärast, et me lugemise käigus otsiksime ja leiaksime sealt järjest rohkem luule või proosa tunnuseid: vastupidi, ta muutub järjest rohkem luuleks või proosaks sellepärast, et me hakkasime teda algusest peale niimoodi lugema.“ Osa kirjandusest jääb sihilikult hämaralale, andes võimaluse erinevateks, ajuti peaaegu vastandlikeks tõlgendusteks. See käib asja juurde.

„Suur võidujooks“ koosneb kolmest osast, selgemad formaalsed põhipunktid on sissejuhatuseks igati sobivalt kirjas Loterii blogis: „Esimest tsüklit võiks ehk kokku võtta, et autor Kolk jutustab peiar Kolgist (muidugi pole see autobiograafiline). Mina-positsioonilt jutud, argine keerab õige segaseks. Teine tsükkel... läheb metafiktsioonilisemaks ehk siis väikest viisi lammutamine suurte narratiividega või kultuuritekstide ümberkirjutamine. Kolmas tsükkel arendab edasi eelmise kahe tsükli võtteid ja maailm hakkab üldse lagunema või õmblustest kärisema. Tekib kerge õud. Aga eks terve raamat jutustab argisest hullumisest.“ Kommenteeriks järgnevalt mõningaid jutukogus silma hakanud seiku, mis põimuvad nendesamade segasuste, lammutamiste, lagunemiste ja hullumistega ühes kolklikus maailmakirjelduses. Siin on üks viis, kuidas lugeda.

Alustuseks võib tõdeda, et juttudes leidub ootamatult vähe nalja ja huumorit, ehkki tutvustused võivad jätta teistsuguse mulje. Raamatut lugedes võib tõepoolest nii mõnigi kord naerda või muiata, kuid teksti poeetilistest stiilieripäradest, vaimukusele kalduvast keelekasutusest, kultuurimängudest jms tuleneva naljaillusiooni taga peitub ka kõikvõimalikele tasanditele niidivõrgustikuna sisse traageldatud traagika. Need metafiktsionaalsed, kirjanduspiiridel kompivad kultuuritekstide ümberkirjutamised pole juhuslikust ega assotsieerivast mängulisusest ajendatud, vaid nende taga peitub omaenda süsteemne loogika. Eriti nn „postmodernistlikult“ mängulise ja maailma-nihestavalt võõristava lühivormis ümberkirjutuse puhul on üsna hõlbus tunda, et tekst on kuidagi naljatlev – ja see võibki nii olla, kuid mitte automaatselt ja alati. Viimasel ajal tundub, et vähemalt proosa lühivormist oodatakse miskipärast rohkem humoreski ja puänditamist. Vahest seetõttu, et lähimineviku kirjandusruumis leiab eest nt Janar Ala „uusolmelised“ miniatuurid või üldiselt vaimuka keelega Urmas Vadi oma mõneti situatsioonikoomiliste raamatutega. Eks omalaadset ängi, kurbust, rusuvust või traagikat leidub tegelikult mingil määral mõlema nimetet autori loomingus, kuid Kolgi tekstides paistavad need moodustavat laiema ja üleüldisema aluspõhja, isegi kui poeetilistes võtetes leidub kirjanikega mõningaid pealispindseid sarnasusi. Igatahes ei paista Kolgil Ala või Vadi dokumentaalsemat tagapõhja (esimesel on komme märgata enda ümber igapäevakummalisusi, teisel on omaette oskus sattuda kogemata totrate olukordade keerisesse).

„Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. /.../ See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust,“ kirjutatakse Loterii blogis. Üks humoorika mulje põhjuseid ongi kindlasti too juttu vestev proosajoru, mille kohta hüppas mul pähe mõiste „nending“ – Jüri Kolgi nentiv stiil, mis on kuidagi iseomaselt lakooniline, sirgjooneline ja vaimuka sõnastusega täpne jutustamine, kuid mis samal ajal on sümpaatselt hillitsetud ja mitte üleliia küüniline.

Esimeses tsüklis leidub niisiis kogum enesekirjeldusi, kuid need pole tõepoolest autobiograafilised, vaid Kolgi jutustajahääl ja tegelaste minapilt kasvavad aegamisi kaasaegses hiliskapitalistlikus ühiskonnas vaevleva indiviidi koondkujuks, mis kommenteerivad ridade vahelt selle ühiskonna (logisevat) toimimist ning üldlevinud käitumismallide totrust. Korduva motiivina leidub mitmesugust unistamist ning järgnevaid luhtumisi, mis viib välja kas heitumuse või mõistmiseni, et etteantud ühiskonna piiratud ja ülekodeeritud, ent sisuliselt tähendusetud eesmärgi(unistuse)d ei vääri alati ülekurnavat vaeva. Siht tuleb valida õigem ja lähenemisnurk mõistlikum. Juttudes leidub kujutlusi sellest, kuidas oleks olla teine, teistsugune – mis tegelikult moodustab ju üldse kirjanduse kui sellise alustala –, kuid ühtaegu võib märgata, et esindatud tegelaste kujutlused ja unistused jäävad vaeseks ning piiratuks. Inimlik fantaasialend ei tõuse kõrgustesse, reaalne igapäevamaailm paneb visalt unistamisele vastu – võimaluste, kujutelmade ja tulemuste vahel säilib ängistav konflikt. Seejuures ületatakse mitmel puhul hoopis mõistlikkuse piir, uitmõtted arenevad haiglaslikeks kinnismõteteks, mida kogeja enam murda ei suuda – või mis murda, vahel ei saa ta ise enam arugi. Parimal juhul suudab keegi väline subjekt lüüa ehk tillukese mõra, halvimal lõpeb see aga lausa surmaga.

„Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine?“ (Loterii blogi). Sel tõdemusel on põnevaid seoseid mu mõtetega Kolgi proosa kirjanduslikest ühenduslülidest ja taustamõjudest. Kogumikus kõlab kerge groteski ja absurdi alatoon, mis on üsnagi tuttav taktika tuttavate olukordade harjumuspäratuks nihestamisel. Absurd langeb siinpuhul mõnevõrra kokku kaasaegse, nn postmodernistliku elutunnetusega, ja ma ei mõtle „absurdset“ lohakas igapäevakasutuses, vaid 20. sajandi kirjandus-/mõttevoolu tähenduses (nt Beckett, Ionesco, Kafka, Heller, Camus, Pinter, Gogol jt). See on kõnekas seoses eksistentsialismiga: „absurd“ selle esiletõusva konfliktina, kus inimlik püüdlus otsida elu olemuslikku väärtust ning tähendust kohtub inimliku võimetusega otsitavaid tegelikult leida. Kirjandusse ilmuvad lõppkokkuvõttes tähendusetute tegude ja sündmuste kirjeldused, mis tõstavad esiplaanile eksistentsialistlike Tõe ning Väärtuse ebakindluse. Ehkki suur osa absurdifiktsiooni võib tunduda humoorikas või irratsionaalne, pole lähenemisviisi tuumikus lihtne komöödia ega nonsenss. Esiplaanile tõusevad vastavasse konfliktsituatsiooni sattunud tegelaste kogemused. Eesmärgiks on uurida inimkäitumist neis (realistlikes või fantastilistes) olukordades, mis on põhiolemuselt otstarbetud ja eesmärgipäratud. Nüüdisaeg on muutunud üheaegselt reaalseks, fantastiliseks ja ulmeliseks, tundudes vahel sügavalt „absurdne“. Üleilmastunud hiliskapitalistlikule süsteemikorraldusele, masinavärgile, mille keskel navigeerimine on üleliia keeruline, ähmane ja ängistav, mida kognitiivse selgusega hallata ei suudeta, mille probleemid tunduvad „inimlikust“ suuremad – kõigele sellele naeru või muigega reageerimine on seetõttu vahel nagu resigneerunud enesepettus. Suured narratiivid on surnud ja suur võidujooks tundub suure irooniana.

Endast suuremaga rindapistmine on veel üks motiiv, olgu see siis allegoorilise kõnekujundina või otsesõnu – lõpptulemus pole aga üldiselt üleliia helge. Klassikalise Vana-Kreeka kirjanduse tragöödiažanr (millele Kolk kord vihjab, teisal otseselt ümber kirjutab, nii käesolevas jutukogus kui ka mitmetes varasemates luuleteostes) seisnes ennekõike indiviidist suurema ja võimsama saatuse kiuslikkusel, inimlikult ebatäiuslike kangelaste sattumuslikult õnnetutel eksivalikutel, millel kippusid olema teenimatult kurvad tagajärjed. Autorile on omane kirjutada tuntud muinasjutte-mõistujutte või nö kultuurikaanonisse kuuluvaid tekste ümber, neid nihestavalt ümber mängida, misjuures kasutatakse ühe põhimise võttena kaasajastamist. Tragöödia abstraktsema „saatuse“ asemikuks tõuseb sellistel juhtudel ennekõike mainitud nüüdisaegse ühiskonnakorralduse raamistik, millesse ollakse paratamatult heidetud ning mis üritab determineerida individuaalseid võimalusi ja lõpptulemusi. Ühe tagajärjena ilmneb demoraliseeriv võimetus kohaneda süsteemi nõuetega, kus potentsiaalseks produktiivseks vastusammuks osutub sihilik tahtmatus, keeldumine. Seda siiski mitte labaselt destruktiivsel või agressiivsel moel, vaid mõistlikult ja filigraansemalt – ennekõike kiire elu vastu suunatud aeglustamise ja igavlemisena, mis võimaldaks rahus vaatlemist, mõtlemist ja suhestumist. Võimaldades vaikset arusaamist asjadest ning mitte lubades end häirida pealesurutud üleskruvitud elurütmist, infomürast ja pealiskaudse meelelahutuse sisulisest tühjusest. Sümptomaatiline mässumeelsus. Kuid miks ka mitte? „Raamatu lugudest, minajutustuste või kangelaste mõtetest leiab sageli veidra vaate, nihkes reaalsustaju, kummastava kujutluse, soovi tegelikkuse seaduspärasid ümber mängida,“ kirjutab Jan Kaus raamatu tagakülje tutvustavas tekstilõigus.

Kolgi dekonstrueerivates kirjutistes pööratakse tuttavad lood, nähtused ja sündmused niisiis vindiga ümber, transformeeritakse teiseks, tõstetakse oma ajastust ja kontekstist välja. Kaasaega sattumine muudab muinasloo „realistlikumaks“, kuid toob samas ehk liigagi lähedale ning paljastab, kuidas nihestava võttega kaasnev olemuslik võõrandumine mõjub kurvalt ja isegi labastavalt. 21. sajandi eksistentsialistlik-absurdset olustikuvälja kajastava kirjanduse kaudu avaldub olmelisus, mille puänditus tundubki sumbuvat banaalsusesse – tühisusse, mida põhjustab eksistentsiaalne nüüdishetk. Omandatud kaasaja pealiskaudsus, lamedus, virtuaalsus, simulaakrumlikkus, labasus – ümbertöödeldud muinasjutt kaotab oma tähendusruumi, omapära, võlu ja peaaegu isegi fiktsionaalsuse, muutudes modernse edukultuse, keskpärastatud massikultuuri(tuse) või lihtsakoeliselt igavilmliku ning vaimuvaese eluolu osaks. Just selles hetkes imbub sisse ebaõdus häiritus, ehkki jutustusviis ise mõjub tihti täiesti humoorikalt. Tuntud stereotüüpsete süžeeliinide ümbermängus võib muidugi peituda ka omalaadne „perversne“ nauding, nö normide lõhkumine, mis loob võimaluse tunnetada seda akti kui transgressiivset nalja. Neis lugudes esinevat mõju võib nimetada omalaadi kognitiivseks dissonantsiks, mis igatahes toimib väga hästi ja muudab teose tugevaks.

Kultuuritraditsiooni kõrval töötleb Kolk tihtipeale ümber ka omaenda varasemat loomingut. Võiks öelda, et kirjaniku mõte ja tekst pole staatilised, sest oma sõnades paika pandud mõttekäigud võetakse uuesti lahti ning sealsed elemendid tõstetakse teisenenud moel ümber. Isegi selle raamatu üksikuid lugusid kirjutatakse kordavalt üle ja ümber. Nii pakutakse võrdlusvõimalusi sarnaste ideede eri teostuste vahel. See võte loob tekstikorpust läbivaid, ent ajas muutuvaid narratiivilõimi, mis kasvavad suuremaks kui üksikud eraldiseisvad kirjatööd. Ümberkirjutamine võibki vahest kesta lõpmatult, kuna tekst ei saa kunagi täiesti valmis. Isegi avaldamine ei tähenda igavesti kivisse raiutud lõpetatust. Tekstirisoom annab mõista, et algus ja lõpp võivad tegelikult puududa, iga tekst valgub oma hõlpsalt adutavatest piiridest välja. Kirjandus ise on oma iseloomult kestev kõrvalekalle (digressioon). Sedalaadi fikseerimatus ja fragmenteeritus teevad üldise temaatilise ühtlustamise ja analüütilise kokkuvõtte muidugi keerukamaks, sest lugeja või kriitiku valikuvõimalusi õõnestatakse ning hoitakse pinge all. Mõne romaani üldine terviklikkus annab ehk mingisugusegi läbiva joone, kuid lühijuttude vormiline nappus ja ebaühtlus tõstavad esile tõlgendusraskused võimalike suunavalikute paljususe keskel. Jutukogu tekstilist eklektilisust on keerulisem hallata, kindlasti jääb palju kõrvale või märkamata, samal ajal luues asemele hulga juhuslikumaid seoseid. Aga seda põnevam kõigile! Fragmentaarsusele iseloomulik kindlustunde loksutamine on seejuures pädev vormiline viis kuidas seda laialivalguvat igapäeva ühiskonnakorraldust ja -tunnetust poeetiliselt kirja panna.

Lõpetuseks soovin esile tuua ühe kirjaniku, kelle loomingu eripärad mulle Jüri Kolgi jutukogu lugedes peamiselt meenusid. Ehkki olen siinses arvustuses nimetanud mitmeid autoreid, oleks potentsiaalselt valgustav võrdlusmoment hoopis Venedikt Jerofejev ja tema suurejooneline „poeem proosas“ „Moskva-Petuški“, mis on pealtnäha humoorikas proosapala, kuid mille struktuuris leidub üüratul hulgal varjatud kultuurilisi viiteid ning mille oskuslikult vaimuka poeetilise tasandi all lasub üks kirjandusloo depressiivsemaid ja traagilisemaid narratiive. Kolk on muide samuti Jerofejevit lugenud, temale leidub varasemates kogudes otsesemaid viiteid. Tegemist pole muidugi lihtsakoelise epigoonlusega, pigem kõnekate kokkupuutepunktidega. Kuigi üritasin siinses kirjutises kuidagimoodi sõnastada mõningaid kirjanikule iseloomulikke stiilielemente, siis aitaks vahest „Moskva-Petuški“ lugemine nende avamisel rohkemgi – eriti aspektis, kuidas kodeerida vaimukat muljet ja traagilist sisu üheaegselt teksti tuumikusse. Kolgi kirjaviis, sõna-keelekasutuse mängulisus, kultuurilise erudeerituse viitepagas, isegi teemavalik sobivad Jerofejeviga mitmel juhul komplementaarselt kokku. „Suure võidujooksu“ kõige viimane jutustus „Variatsioonid“ sobib seejuures ootamatult hästi „Moskva-Petuški“ sissejuhatuseks. Teoste omavahelisel nüansirikkamal võrdlusel oleks kindlasti perspektiivi.

Ja lõpuks – ootan huviga, mis küll saab, kui Jüri Kolk kirjutab kunagi romaani.

Toimetaja: Taavi Hallimäe



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: