Lugege katkendit: Muriel Barbery, "Haldjate elu"
Kirjastuselt Varrak ilmus Muriel Barbery "Haldjate elu", mille on prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Muriel Barbery
HALDJATE ELU
Originaal: La vie des elfes
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus
Toimetanud Leena Tomasberg
240 lk, kõva köide
Muriel Barbery „Haldjate elu” on müstiline lugu kahest üleloomulike võimetega orvust Mariast ja Clarast. Maria elab Prantsusmaal Burgundia üksildases külas ja ta suudab kõneleda loodusega. Clara kasvab üles Itaalias Abruzzo mägikülas ja on ebatavalise muusikaandega. „Haldjate elu” on justkui muinasjutt ja samas fantaasiakirjandus, ent eelkõige on see igavikuline lugu hea ja kurja võitlusest. Romaani tegevus kulgeb määratlemata ajas, oma rolli mängivad müüdid, legendid ja rahvauskumused. Barbery lopsakas stiil on viimseni lihvitud ja keel kohati arhailise maiguga.
1969. aastal Marokos sündinud prantsuse kirjanik ja filosoofiaõppejõud Muriel Barbery on avaldanud kolm romaani. Eesti keeles on kirjastuselt Varrak ilmunud „Siili elegants” (2012), tõlkijaks Indrek Koff.
Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. Tädi Angèle oli läinud kanu kuuti ajama ja tema see oli, kes õnnetukese leidis, kui too vaatas teda oma pisikesse merevaigukarva näkku uuristatud mustade silmadega, mis olid nii ilmselgelt inimese omad, et tädi tardus paigale, jalg õhus, enne kui suutis end koguda ja karjuda „Laps öös!”, võttis ta siis sülle ja viis tuppa, selle pisikese, keda helbed olid säästnud, kui õues sadas ometigi lund nagu kotist. Pisut hiljem samal õhtul teatas tädike: „Ma arvasin, et vanajumal ise räägib minuga”, kuid jäi siis vait, aimates ähmaselt, kui äraütlemata kombel segi oli maailmakõverad paisanud valgetes linades vastsündinu leidmine, kui silmipimestavalt olid võimalused lõhenenud tundmatuteks teedeks, mis möirgasid tuisuöös, sellal kui ruum ja aeg kahanesid ja kokku tõmbusid – aga vähemalt oli ta seda tundnud ja jättis vanajumala hooleks sellest aru saada.
Tund aega pärast seda, kui Angèle oli tüdruku leidnud, oli talu täis aru pidavat külarahvast ja piirkond jälgi ajavaid mehi. Nad võtsid üles üksiku sammude rea, mis eemaldus talust ja viis üles, idakaarde jääva metsa poole, vajudes vaevu lumme, kui nemad kõik olid puusadeni sees. Edasine on juba teada: lagendikule jõudnud, lõpetasid nad oma ajujahi ja naasid külla, hing süngetest mõtetest raske.
„Peaasi et,” ütles isa.
Midagi rohkemat keegi ei öelnud, kuid kõik mõtlesid õnnetukesele, kes äkki… ja lõid risti ette.
Tüdruk jälgis kõike õhukeste batistlinade vahelt, millel oli selle kandi jaoks võõrapärane pits; sellesse oli tikitud rist, mis soojendas memmekeste südant, ja kaks tundmatus keeles sõna, mis neid hirmsasti kohutasid. Kaks sõna, millele kõigi tähelepanu tulutult koondus, kuni saabus kirjakandja Jeannot, kes sõja tõttu – sõja, millest kakskümmend üks külameest polnud naasnud ja millele oli vallavalitsuse ja kiriku vasta ausammas püstitatud – oli kunagi käinud kaugel all Euroopaks nimetatud territooriumil, mida päästjad ei suutnud oma peas paigutada mujale kui roosadele, sinistele, rohelistele ja punastele laikudele rahvamaja kaardil, sest mis võis neile korda minna Euroopa, kui ranged piirid eraldasid üksteisest vaid kolme ljöö kaugusel asuvaid külasidki?
Igatahes too Jeannot, kes oli just saabunud, pea puha lumine, ja kellele pereema oli kohvi sisse lisanud tubli sortsu napsu, vaatas pehmesse puuvilla tikitud kirja ja ütles:
„Helde taevas, see on ju hispaania keel.”
„Kas tõesti?” uuris pereisa.
Vennike noogutas hoogsalt, nina napsuaurune.
„Ja mida see tähendab?” küsis isa veel.
„Kust ma tean?” vastas Jeannot, kes seda barbarite keelt ei rääkinud.
Kõik noogutasid ja seedisid uudist uue annuse napsu abil. Nii et tüdruk oli siis Hispaaniast? Vaat kus.
Naised, kes ju ei joonud, läksid samal ajal Lucette’i järele, sest too oli äsja sünnitanud ja toitis nüüd oma piimast kahte titte, üks ühe, teine teise rinna otsas, ja kõik vaatasid vähimagi patumõtteta kahte rinda, mis olid valged kui lumi õues ja kaunid kui suhkrusaiad ja mida nad oleksid tahtnud samamoodi limpsida, tundes maailmale laskumas justkui rahu, kui kaks pisikest sedasi toitvate nisade otsas rippusid. Kui tüdruk oli korralikult rinda imenud, tõi ta kuuldavale kauni väikese krooksu, mis veeres marmorkuulina ja kõlas kui kirikukell, ning kõik pahvatasid naerma ja patsutasid üksteisele vennalikult õlale. Siis tunti end vabalt, Lucette tõmbas pihiku koomale ja naised pakkusid hanerasvas praetud suuri saiaviilakaid jänesepasteediga, sest nad teadsid, et härra küreel on nende vastu nõrkus, ja nad olid ju nõuks võtnud väikese preili vagasse majja elama jätta. Üldiselt ei olnud sellega muret, nagu oleks ehk võinud olla mujal, kui üks pisike hispaania tüdruk oleks ühtäkki kellegi välistrepile ilmunud.
„Noneh,” sõnas isa, „ma mõtlen, et lapsuke on nüüd omas kodus,” ja ta vaatas pereema, kes naeratas talle, ta vaatas ükshaaval kõiki külalisi, kelle täissöönud pilgud püsisid suure ahju kõrvale tekile asetatud maimukestel, ning viimaks vaatas ta härra küreed, kes jänesepasteedi ja hanerasva uimas tõusis ja ahju juurde läks.
Kõik tõusid.
Me ei hakka siin üle kordama külaküree õnnistust, sest kõik see ladina keel, kui oleks tarvis hoopis natuke hispaania keelt mõista, ajaks meil pead segi. Ent nad tõusid, küree andis tüdrukule oma õnnistuse ja kõik teadsid, et see lumine öö on kiidetud öö. Meenutati ühe vaarisa jutustust, kui too oli kord rääkinud pakasest, mis tahtis murda nii hirmu kui külmaga, ja seda viimase sõjaretke aegu, mis oli neile toonud küll võidu, aga samuti ka langenute mälestuse igavese needuse, viimase sõjaretke aegu, kui kolonnid olid liikunud kuuhämaruses ja ta isegi ei teadnud enam, kas tema lapsepõlveradu oli üldse kunagi olemas olnud, ja toda pähklipuud teekäänakul ja putukaparvesid jaanipäeval, ei, ta ei teadnud enam midagi, ja teistega oli sama lugu, sest oli nii külm, nii hirmus külm… sellist saatust on raske ettegi kujutada. Ent koidikul, pärast toda õnnetut ööd, mil pakane murdis vapraid, kellest vaenlane polnud jagu saanud, oli ühtäkki hakanud sadama lund ja see lumi… see lumi oli olnud kui maailma lunastus, sest külm ei kimbutanud enam väesalku ja peagi võis laubal tunda sula kuulutavate helveste imetabast soojust.
Vaat selline oli lugu pisikese tüdrukuga, kes hoidis tugevasti kinni hiigelsuurest metssea käpast. Mida see õieti tähendas, seda ei mõista keegi päriselt öelda. Ent üht tuleb veel lisada: need kaks sõna, mis olid valge batistlina äärele tikitud, kaunis hispaania keeles, ilma sihitise ja loogikata, ning millest tüdruk sai teada alles siis, kui oli külast juba lahkunud ja saatuseratta käima lükanud – ja enne seda tuleb öelda veel üht asja: igaühel on õigus teada oma sünnisaladust. Just sedasi palvetatakse meie kirikutes ja meie metsades ning sedasi minnakse laia ilma, sest ollakse sündinud lumisel ööl ja pärinud kaks sõna, mis on tulnud Hispaaniast.
Toimetaja: Valner Valme