Loe katkendit: Richard Flanagan, "Kitsas tee sisemaale" ({{commentsTotal}})

Kirjanik Richard Flanagan
Kirjanik Richard Flanagan Autor/allikas: Empics Entertainment/Scanpix

Richard Flanagan
"Kitsas tee sisemaale" ("The Narrow Road to the Deep North")
Tõlkinud: Kristjan Kannike
Toimetanud: Kai Nurmik
Kujundanud: Villu Koskaru
Sari "Moodne aeg"
376 lk

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb.

Richard Flanagan (sündinud 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija.

Katkend:

Õnnelikul inimesel ei ole minevikku, kuna õnnetul midagi muud ei olegi. Vanaduses ei olnud Dorrigo Evans enam kindel, kas ta oli seda lugenud või oli ta selle ise välja mõelnud. Välja mõelnud, segi ajanud ja ära lõhkunud. Halastamatult ära lõhkunud. Kivist kruusaks, kruusast tolmuks, tolmust mudaks, mudast kiviks, nii see maailm käib, ütles ta ema talle alati, kui ta küsis põhjendust või seletust, miks maailm on nii- või naasugune. Maailm on, ütleks ema. Ta lihtsalt on, poiss. Ta oli üritanud mängukindluse jaoks kaljuseinast kivi välja kangutada, kui teine, suurem kivi talle pöidla peale kukkus ja küüne alla tuli suur tuikav verevalum.

Ema pani Dorrigo istuma köögilauale, kus lambivalgus oli kõige heledam, ja tõstis Jackie Maguire kentsakat pilku vältides poja pöidla valguse kätte. Jackie Maguire poetas nuutsatuste vahele vaid mõne sõna. Eelmisel nädalal oli ta naine nende noorima lapse ühes võtnud ja rongiga Launcestoni sõitnud, aga tagasi ei olnud ta tulnud.

Dorrigo ema võttis lihanoa. Piki tera serva jooksis hele hangunud lambarasva rant. Ta torkas noaotsa pliidi alla süte sisse. Sealt kerkis õhku väike suitsurõngas ja kööki täitis kõrbenud lambaliha lõhn. Ta tõmbas noa välja, selle otsal sätendasid eredad valged sädemed, millel oli Dorrigole ühekorraga lummav ja hirmutav mõju.

Ole vagusi, ütles ema, võttes ta käest nii kõvasti kinni, et see ehmatas teda.

Jackie Maguire rääkis, kuidas ta oli postirongiga Launcestoni sõitnud ja naist igalt poolt otsinud, polnud teda aga kusagilt leidnud. Dorrigo Evansi silme all puudutas tulipunane noaots ta küünt, mis hakkas suitsema, kui ema sellesse auku põletas. Ta kuulis Jackie Maguiret lausumas –

Ta on maamuna pealt kadunud, proua Evans.

Suits hajus ja küüne alt tulvas natuke tumedat verd, tuikav valu ja hirm tulikuuma lihanoa ees olid äkitselt kadunud.

Lase jalga, ütles Dorrigo ema ja nügis ta laualt maha. Lase nüüd jalga, poiss.

Kadunud! ütles Jackie Maguire.

Kõik see toimus ajal, kui maailm oli suur ja lai ja Tasmaania saar oli veel terve maailm. Saare paljudest kaugetest ja unustatud eelpostidest olid vähesed nii unustatud ja nii kauged kui Cleveland, ligi neljakümne hingega külake, kus Dorrigo Evans elas. Vanas, raskeid aegu näinud ja unustusse vajunud süüdimõistetute külas, kus varem oli olnud postitõllajaam, ent mis nüüd hingitses veel raudtee harujaamana, oli käputäis George’i-aegseid ehitisi ja siin-seal mõned turritavate verandadega puumajad, varjupaik neile, kes olid välja kannatanud pika maapao ja viletsuse ajajärgu.

Väänlevate vaigupuude ja hõbeakaatsiate vahel, mis kuumuses lainetasid ja tantsisid, oli suvel kuum ja raske ja talvel raske, lihtsalt raske. Elekter ja raadio olid alles tulemata, ja kui need poleks olnud 1920.-ndad aastad, oleksid need vabalt võinud olla 1880-ndad või 1850-ndad. Palju aastaid hiljem ütles Tom, mees, kes üldiselt mõistujuttu ei ajanud, aga keda võis tagant tõugata, nõnda oli Dorrigo tookord mõelnud, ta enese lähenev surm ja sellega kaasas käiv hirm vanaduse ees, et terve elu on ainult allegooria ja tõeline elu on mujal – et see on nagu sureva maailma pikk sügis.
Nende isa oli pöörmeseadja ja tema perekond elas raudtee ääres Tasmaania raudteevalitsusele kuuluvas klinkerplangutusega laudhütis. Suvel, kui vesi otsa lõppes, tõid nad seda ämbritega auruvedurite jaoks üles seatud veepaagist. Nad magasid endi püütud kuusude nahkade all ja elasid peamiselt küülikutest, keda nad püüdsid, vallabitest, keda nad lasid, kartulitest, mida nad kasvatasid, ja leivast, mida nad küpsetasid. Isa, kes oli üle elanud 1890-ndate majanduslanguse aja ja näinud inimesi Hobarti tänavatel nälga suremas, ei suutnud uskuda oma õnne, et on lõpuks elama sattunud sellisesse tööliste paradiisi. Oma süngematel hetkedel tavatses ta ka öelda: „Sa elad koeraelu ja sured koera kombel.”

Dorrigo Evans teadis Jackie Maguiret mõnest koolivaheajast, mis ta oli Tomi pool veetnud. Et Tomi juurde jõuda, sai ta Clevelandist Fingali oru teeharuni küüti Joe Pike’i plaanvankris. Kui vana veohobune, keda Joe Pike kutsus Gracieks, häirimatult traavis, õõtsus Dorrigo edasi-tagasi, vaatas metsikult väänlevaid vaigupuid ja kujutles, et muutub üheks neist okstest, mis pea kohal kõrges sinises taevas oma harusid lehvitasid. Ta tundis niiske puukoore ja kuivavate lehtede lõhna ja vaatas kõrgel ülal kädistavaid roheliste ja punaste muskus-nestepapagoide salku. Ta neelas endasse tikksabade ja meelindude laulu, joovitajate piitsaplaksutusi, millega segunesid Gracie ühtlane kabjaklobin ja vankri nahkrihmade ja puutelgede ja raudkettide kägin ja kõlin, terve aistingute universum, mis kordus hiljem ta unenägudes.

Nad liikusid edasi mööda vana postimaanteed, mööda postihotellist, mille raudtee oli laostanud ja mis oli nüüd lagunenud, peaaegu ahervare, kus elas mitu vaest perekonda, nende seas Jackie Maguire pere. Iga paari päeva tagant andis tolmupilv märku lähenevast autost ja lapsed tulid võsast ja tõllakuurist välja ja ajasid kärarikast pilve taga, kuni nende kopsud olid tuld ja jalad tina täis.
Fingali oru teeotsas libistas Dorrigo Evans end vankrilt maha, lehvitas hüvastijätuks Joele ja Graciele ja hakkas astuma Llewellyni linnakese poole, mille peamine eripära oli see, et ta oli Clevelandist veel väiksem. Jõudnud Llewellyni, läks ta üle koplite kirde suunas, ja orienteerudes Ben Lomondi lumise massiivi järgi, seadis sammud läbi võpsiku Beni-taguse lumise maa poole, kus Tom vaheldumisi kaks nädalat kuusutrapperina töötas ja nädala puhkas. Pärastlõunal jõudis ta Tomi koju, koopasse, mis peitus varjulises teekäänakus mäeharja all. Koobas oli veidi väiksem kui nende kaldkatusega köök ja selle kõige kõrgemas kohas sai Tom püsti seista, kui ta pead kummargil hoidis. Koobas läks kummastki otsast kitsamaks nagu muna ja selle sissepääsu varjas kaljueend, mis tähendas, et seal võis tuli öö otsa põleda ja koobast kütta.

Mõnikord võttis Tom, kel oli vanust nüüd pealt kahekümne, Jackie Maguire endaga tööle kaasa. Tomil oli hea hääl ja õhtuti laulis ta tihti mõne laulu. Hiljem võttis Dorrigo mõne vanadest Bülletäänidest või Smithi nädalalehtedest, mis olid kahe kuusutrapperi kogu raamatukogu, ja luges sealt lõkketule paistel Jackie Maguirele, kes ei osanud lugeda, ja Tomile, kes ütles, et ta oskab. Neile meeldis, kui Dorrigo luges Tädi Rose’i nõuandeveergu, rahvaballaade, mida nad hindasid nutikateks või teinekord väga nutikateks. Vähe aja pärast hakkas Dorrigo nende jaoks pähe õppima luuletusi kooliraamatust, mille pealkirjaks oli "Inglise Parnass”. Nende lemmikuks oli Tennysoni "Ulysses”.

Naeratus rõugearmilisel näol, mis hiilgas lõkke paistel nagu äsja väljakallatud ploomipuding, tavatses Jackie Maguire öelda: Oh neid vanu olijaid! Nad oskavad sõnu kõvemini kinni nöörida kui vaskpüünis, mis küülikult hinge võtab!

Ja Dorrigo ei öelnud Tomile, mida ta oli näinud nädal aega enne proua Jackie Maguire kadumist: oma venda, kelle käsi oli tolle seeliku all, kui ta – väike salapärane tundeerk tumedat verd naine – tõllakuuri taga seljaga vastu kanakuuti toetus. Tomi nägu oli tema kaela vastas. Dorrigo teadis, et vend suudleb teda. Veel aastaid hiljem mõtles Dorrigo tihtilugu proua Jackie Maguirest, kelle pärisnime ta eales teada ei saanud, kelle pärisnimi oli nagu toit, millest ta sõjavangilaagris iga päev unistas – see oli olemas ja ei olnud, see surus end ta pealuusse ja haihtus alati sedamaid, kui ta käe selle järele välja sirutas. Mõne aja pärast mõtles ta naisest harvemini; ja veel mõne aja pärast ei mõelnud ta temast enam üldse.

Toimetaja: Kaspar Viilup



"Tempo" proovist."Tempo" proovist.
"Tempo" tegijad: pea on ka keha

19. augustil esietendub Noblessneri Sadamalinnakus tantsulavastus "Tempo". Selle tegijad rääkisid ERR kultuuriportaalile, kuidas tempot hoida ja maha võtta. Kokku mängitakse lavastust vaid viiel korral augustis. Järgmised etendused on 25., 26., 27. ja 28. augustil.

Edward von LõngusEdward von Lõngus
Edward von Lõngus lõi Helsingi tänavatele kuus uut kunstiteost

Salapäraga ümbritsetud tänavakunstnik Edward von Lõnguse Euroopa-tuur on jõudnud Helsingisse, mille tänavatele on ilmunud kuus uut iseäralikku kunstiteost.

"Plahvatuslik blond""Plahvatuslik blond"
Arvustus. Plahvatuslik, aga õnneks mitte blond film

Uus film kinos

“Plahvatuslik blond”

Lavastaja David Leitch

Osades Charlize Theron, James McAvoy, John Goodman

7/10

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.