Jonas Hassen Khemiri
"Kõik, mida ma ei mäleta"
Originaal: "Allt jag inte minns"
Rootsi keelest tõlkinud Aet Varik
Toimetanud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Maris Kaskmann
Sari "Moodne aeg", 264 lk, kõva köide

Katkend:

Berliin

Panter toob lauale türgi läätsesuppi, soojendab mikrolaineahjus pitasaia ja räägib, et tore on mind näha. Kas reis läks hästi? Kui kauaks sa jääd? Kas tagasitulek äratab nostalgiat? Ilma sinu muusikata on trepikoda kummaliselt vaikne. Ma ei oleks küll uskunud, et võin puudust tunda mingist kordusele pandud Rihanna-instrumentaalist (ümiseb kaasa "What’s my name’i"). Kuidas raamatuga läks? Ei antudki välja, jah? Kas on ka raske, kui teed neli aastat millegi kallal tööd ja see ei saagi valmis? Siin Berliinis on kõik nagu ikka. See needitud turva, kelle käsivarrele on tätoveeritud fistingu mõõtmise joonlaud, seisab ikka veel Berghaini ukse juures. See väike dönerikoht loomaaia lähedal on endiselt parim. Ülbe trans töötab ikka veel Luzias. Neuköllni on paar uut hipsterikohta avatud, ja politsei on kinni pannud paar skvotterite korterit Prenzlauer Bergis. Aga kuidas sinul läheb? Kas oled kõige hullemast üle saanud? Kuidas matused olid?

*

Mina pakkusin koha välja, Samuel ütles, et see klapib täiega, ainult paar peatust sellest Hornstulli korterist, mida ta üürib. Teel Spicy House’i mõtlesin ma kõigile nendele õhtutele, mis ma seal olin mööda saatnud. See oli viimase peal koht. Keegi sind ei sega. Keegi midagi ei küsi. Kõik tulid, tellisid, jäeti rahule. Ma ei teadnud ikka veel, mis baarimeeste nimed on. Ma avasin ukse, läksin mööda alkaššidest mänguautomaatide juures, ei teinud nurgas istuvast motogängist väljagi ja libistasin end baaripukile Samueli kõrval.

*

Panter ütleb, et ta mõistab seda tunnet. Mul on Samuel ikka veel telefonis alles. Ma tean, et see on nagu weird, aga ma ei suuda tema nime ära kustutada. Kui ma seda teeksin, siis ei olekski enam mingeid jälgi. Lihtsalt järgmine nimi tuleks ette. Nüüd näen ma tema nime iga kord, kui lemmikutesse lähen (skrollib nähtamatut mobiili). Ja ma mõtlen ikka veel selle peale, kui haige see on, et teda enam ei ole. Kas sa tead, et ta käis mul siin üksainus kord külas? Alailma leiutas ta uusi põhjusi, miks siiatulek ei klapi. Alguses polnud tal pappi, sest korterit üürida oli kallis, siis kolis ta kokku Vandadiga ja kogu raha kulus temaga väljas käimisele, ja siis kohtas ta Laidet, ja maja juures oli palju kõpitsemist. Kui ta lõpuks siia jõudis, oli mul tunne, et Vandad on ta enam-vähem sunniviisil Stockholmist kaasa toonud. Ma ei tea, mida ta kartis.

*

Korraks polnud me kindlad, kuidas meil tuleks teineteist tervitada. Kätt suruda? Rusikaid kokku lüüa? Ma noogutasin, Samuel noogutas vastu ja ma küsisin:
"Mida sa jood?"
"Ma ootasin tellimisega."
"Õlut?"
"Miks mitte."
Ma andsin baarimehele märku, et me tahame kaks õlut, ja raputasin baarileti kohal kätt, näidates, et me võtame pähkleid. Alustasime sellest, kuidas läheb (hästi). Siis rääkisime, mis plaanid meil nädalavahetuseks on. (Võib-olla välja minna. Või siis koju jääda.) Siis hakkas Samuel rääkima kalade parasiitidest.
"Vabandust?" ütlesin ma.
"Kalade parasiidid. Igast värdjaid parasiite on kaladel. Kas sa näiteks isopoodist oled kuulnud?"

*

Panter ütleb, et loomulikult mäletab ta, kuidas nad kohtusid. Korvpalli kaudu. Me olime samas meeskonnas, tema poiste B-meeskonnas, kes olid täiesti mõttetud, ja mina plikade võistkonnas, mis kahel korral võitis Rootsi meistrivõistlused ja sai ühel korral hõbeda. Kui me tuttavaks saime, siis üks meie nali oli see, et ma peaksin nende võistkonda üle hüppama, nii et nad ka korra võidaksid, sest tollal nägin ma päris poisi moodi välja. Ilmselt poleks keegi midagi märganud ja minu päris eesnimi sobib nii poisile kui tüdrukule. Aga mulle pole see nimi kunagi meeldinud ja sellepärast hakkasin ma võistkonnakaaslastele rääkima, et koolis kutsutakse mind Pantriks, ja koolis, et võistkonnas kutsutakse mind Pantriks, ja varsti hakatigi mind niimoodi kutsuma, nüüd ütleb isegi mu õde mulle nii. Tema mängis ka korvi, ja isegi tema oli parem kui Samuel, Samueli kutsuti Naerukajakaks, sest ta kartis nii koledasti palli ja oli way too kleenuke, et palli tagasi lüüa. Esimestel kordadel, kui me väljaspool korvitrenni kohtusime, uitasime koos Veefestivalil või jõlkusime tundide kaupa Hamngatani öösiti avatud McDonald’sis. Ja ma mäletan, et ma mõtlesin, et Samuel on teistsugune kui teised poisid, sest paistis, nagu räägiks ta sellepärast, et talle meeldib rääkida, ja mitte sellepärast, et tahab keppi. Ta tundus kuidagimoodi aseksuaalne. Meist said õde ja vend, kui mul kodus jamad olid ja ma tema juures öömaja sain, tema emast sai minu tagavaraemme, ta sai aru, ilma et tal oleks tarvitsenud kõike teada, ta ei küsinud kunagi, miks ma põgenema pidin, mind võeti nende perekonda vastu ja selle eest olen ma igavesti tänulik. Nad päästsid mu, kui mul seda kõige rohkem tarvis oli, ja ma. Anna andeks. Anna andeks. Ma võtan ennast kokku.