Alustuseks võrdles Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst ja kolme lapse isa Peep Talving äsjamöödunud isadepäevale mõeldes oma kahte peamist rolli: isa ja arst.

"Nad on suhteliselt sarnased," märkis Talving. "Mõlema puhul peab palju pühenduma ja õppima. Sa teed vigu, korrigeerid ennast. Õpid leidma lahendusi. Keegi meist ei sünni isaks, see roll õpitakse protsessi käigus."

Talving täiendas, et kasvatusel on tähtis usaldus, armastus ja tingimusteta andestamine. "Lapsed saavad sellest aru ja nad korrigeerivad end selle kaudu," sõnas ta. "Tuleb olla võimalikult palju olemas ja kohal, sest lapsed kasvavad ruttu ja need hetked ei tule tagasi."

Arstide perest pärit Peebul käis elukutse valik lihtsalt, aga miks just traumakirurg? "Traumakirurgia on suurepärane kombinatsioon," lausus Talving, nimetades head väljaõpet, mälu, manuaalset võimekust ning põnevust. "Seda haiget ei ole uuritud kompuutertomograafiga, ta on just kukkunud kuuendalt korruselt alla."

Põnevusega kaasneb miinuspool. Talving tunnistas, et temasse jääb teatud paranoia, kuna ta on näinud nii palju õnnetusi ja surma.

Talving on töötanud ka Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Aafrka Vabariigis. "Üheksakümnendatel apartheidi alt vabanenud Lõuna-Aafrikas ei ole veel kõigini jõudnud elu olulisus, näeme seal inimeste vahel palju vägivalda: seal esineb siiani palju teravaid traumasid ehk kuulihaavu ja noahoope." Ameerika Ühendriikides on sellised traumad aga vähenenud, sest korrakaitsejõud on ressursse juurde saanud.

Maailmakogemuste taustal paistab Eesti ühiskond traumakirurgile turvaline. Esineb eelkõige tömpe traumasid. Põhiliselt saavad traumasid mehed.

"Naised on alalhoidlikumad ning sünnitades tekib neil teine mõõde, ja nad ei paisku nii palju illegaalsetesse tegevustesse," põhjendas Talving, kes ise otsib töö kõrvalt adrenaliini langevarjuhüpetest ja sukeldumisest. Seda vajab ta vastukaaluks tööle, kus ta riske ei võta.

"Me kuulame rakkude häält, füsioloogiat, me ei mõtle sel hetkel hingele," iseloomustas Talving kirurgitööd. Kui aga haige hakkab ärkama, siis tuleb objekti tagant üha enam nähtavale subjekt, isiksus.

"Ma usun, et hing on olemas," nentis Talving. "Kas sel on mateeria? Hinge on mõõdetud 21 grammiga, on ka film "21 grammi", aga see kaal on tõestamata. Mina olen rohkem materialist kui filosoof." Ta rääkis siiski müstikast Tiibeti munkade puhul, kes suudavad kehast väljuda ning kogemustest Taiwanist, kus ta saatis koos budistliku kogukonnaga hingi ära.

Küsimusele, kus mitmes paigas elanud Talvingu hing end kodus tunneb vastas arst, et tal on mitu kodu: koduselt tunneb ta end Los Angelesi Venice Beachil, kus elas kuus aastat, samuti Stockholmis, kus elas üle 20 aasta. "Stockholmi rahu, kord ja ilus linn on minu kodubaas," ütles Talving. "Natuke kodune on ka Kaplinn, ning natuke kodu on ka Eestis. Mu pere on siin, me oleme selle otsuse teinud."

Käia maailmas ringi soovitab Talving ka oma tudengitele Tartu Ülikoolist. "Eestist saab hea kirurgihariduse, aga nad peavad koguma kogemusi ja looma võrgustiku, ning kui kodu on armas, siis nad saavad tulla tagasi."

Kultuurisoovitus: Nobeli nädal detsembri alul Stockholmis. Kaplinnas külastada planetaariumi. Tallinnas minna PÖFFile ning vaadata filmi "Watson".