Tarmo Soomere. Muutuvate interpretatsioonide mälu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tarmo Soomere
Tarmo Soomere Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Üks inimeseks olemise keskseid jooni on mälu ja enesetunnetuse tihe seos. Mida pikemaks venib ajalugu, seda rohkem on tarvis mäletada, ütles Tarmo Soomere oma kõnes Eesti kunstimuuseumi 100. aastapäeval Estonia teatris.

Kunstimuuseumi suurtel tähtpäevadel kõneldakse juba traditsiooniliselt teadusest ja selle tähendusest.1 Teadus on viimase poolteise sajandi jooksul mastaapselt muutnud inimeseks olemise mõistet ja selle sisu.2 Kuigi sellised muutused võivad teha ettevaatlikuks, on sellegipoolest ühiskonnas kombeks olla teaduse ja teadlaste suhtes hästi meelestatud. Arenenud maades usaldab teadust ja teadlasi 80–90% elanikest. Teadlaskond on sellega kahtlemata väga rahul. Kui aga lähemalt vaadata, siis ühiskond mitte nii väga. Usaldamatus tuleb välja siis, kui inimesele läheneda teistmoodi. Kui küsida, kas mõni konkreetne teaduse ja tehnoloogia saavutus inimesele korda läheb või vastukarva on, võivad vastused olla ootamatud. Imperial Collegeʼi mõne aasta vanuse uuringu alusel on 41% prantslastest arvamusel, et vaktsineerimine on ohtlik. Kui järeldada, et need 41% teadust ei usalda, tuleb prantslasi kokku üle 120 protsendi Prantsusmaa elanikest.

Teadlasi peetakse sageli fantaasiarikasteks inimesteks. Äärmiselt rikka fantaasiaga ning tõenäoliselt kõigi aegade suurim ulmekirjanik Jules Verne oli veendunud, et kord saabub aeg, mil teadus ennetab fantaasia. Tal võis olla õigus veidi teises mõttes: et teadus võib suretada fantaasia.

Ma pole see, kes ma olen?

Valgustusajastust saati on olnud üldiseks (aga õnneks mitte üleüldiseks) kombeks määratleda inimest (aga ka inimese väärtust) teaduse vaatekohalt ja teaduse väärtuste kontekstis. Justkui neist mõõdupuudest piisaks, et öelda, kes me tegelikult oleme.2

Edusammud bioloogiateadustes on korduvalt teisendanud arusaamist sellest, keda me arvame end olevat. Üks külg on siin DNA kaardistamine. Eestis on geeniproovi analüüs saanud juba väheste äravalitute privileegist massikultuuri osaks. Ometi on iga indiviid, isegi rangelt teaduslikus käsitluses, palju rohkem kui oma DNA realisatsioon luus, lihas ja mõistuses. Meie kehas elutseb meeletult palju võõra DNAga rakke. Kunagi arvati, et neid on kordades rohkem kui me endi rakke. Praegu tundub, et neid on sama palju kui omi.3 Kümned tuhanded bakterite, arhede ja seente liigid tunglevad meie keha eri osades. Ilma nendeta ei suudaks me vist süüa, haigustele vastu panna ja võib-olla isegi näha. Immunoloogia vaatekohast on nad ilmselt omaks tunnistatud. Bioloogiline inimeseks olemine tähendab seega ühist kodu koos astronoomilise hulga teistsuguse DNAga organismidega. Mis siis veel saab, kui kõik need tahaksid omavahel suhelda või hoopis tülli läheksid?

Paralleelselt on üldiselt aktsepteerituks saanud retoorika, nagu peaks ühiskonna toimimine alati ja vältimatult tuginema kiretutel faktidel ja universaalsetel tõdedel. Eriti rõhutatakse seda siis, kui tegemist on riigi juhtimisega. Nagu poleks muid väärtusi maailmas üldse olemas ja nagu võiks inimeste tundeid ja arvamusi järjepanu ignoreerida.

Eelmise sajandi fundamentaalsed edusammud, sellised nagu komplekssüsteemide teooria, aga ka matemaatilised teoreemid loogika mittetäielikkusest, osutavad sellele, et peaksime olema ettevaatlikud. Need ütlevad koos teaduse ajalooga, et teadus üldjuhul ei paku ega saagi pakkuda lõplikku tõde. Ta pakub midagi muud: konkreetsel hetkel maailmas olemasolevat parimat teadmist, mis on ka parimal võimalikul moel süstematiseeritud.

Tõsi on, et teadus on aastasadade vältel ka süstemaatiliselt laiendanud ja süvendanud inimeseks olemise tunnetust. Ilma teaduseta ja selle alusel toimiva innovatsioonita on meil vähe šansse ehitada tulevikku, mis oleks väärt seal elamist, leiab Eesti teaduste akadeemia välisliige Helmut Schwarz.

Kindlasti pole õige arvata, et teadus – loodusteaduste mõttes – on ainus adekvaatne viis mõista meie maailma ja lahendada kõik ühiskonna probleemid. Mõtlemismallil scientism pole vist korralikku maakeelset vastet olemaski. Juba selle kolm viimast tähte vihjavad millelegi, mis pole kooskõlas ei ühiskonna ega teaduslike väärtustega. Selliste mallide kohta arvas juba ammu Alfred Adler: "Kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada."

Mõõtmine ei paranda

Teadmuspõhise juhtimisteaduse rajaja Peter Drucker on märkinud: "Mida ei saa mõõta, seda ei saa ka parandada." Pole siis ime, et inimesi mõõtma asuti. Hea lihtne oli seda teha poolteist sajandit tagasi, kui Thomas Henry Huxley pani inimahvide giboni, orangutani, šimpansi ja gorilla skeletid üksteise järel marssima loomalikkuse poolt inimlikkuse (ehk inimese skeleti) poole. Ühest küljest tegi see meid looduse osaks, samas vihjas ka igatsusele olla looduse kroon.

Kindlasti oleme osakesed nii loodusest kui ka maailmast. Carl Gustav Jung arvas maailmakodanike kohta: "Maailm küsib sinult, kes sa oled, ja kui sa vastust ei tea, ütleb ta seda sulle ise." Maailma selles mõttes aidata püüdes mõtles saksa psühholoog William Stern veidi enam kui 100 aastat tagasi, natuke enne kui sündis Eesti kunstimuuseum, välja suuruse, millega iseloomustada konkreetse inimese vaimse ja füüsilise arengu (ehk vaimse ja füüsilise vanuse) suhet.

Tema ameerika kolleeg Lewis Madison Terman korrutas selle suhte arvuga 100. Vist selleks, et see oleks suurem ja uhkem. Nüüd mõõdetaksegi nii inimesi, inimrühmi kui ka populatsioone intelligentsuskvoodi (-koefitsiendi) IQ abil. Esimest korda tehti seda rohkel arvul Esimese maailmasõja ajal. Siis jagati 1,7 miljonit sõjaväelast viide rühma. Parimaid treeniti ohvitserideks ja viimasesse kahte jäänuid kasutati pigem kahurilihana. Eks see oli üks eugeenika varjatud vorme. Aga võib-olla ka mitte, sest sõjas püütakse sageli kõigepealt ohvitseridele pihta saada.

Muidugi on mõnus, nagu kirjutas Eric Arthur Blair alias George Orwell, kujutleda ennast intelligentsemana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Esimene pool sellest enesepettusest on suurelt jaolt teaduse arengu kõrvalefekt. Eelmisel sajandil inimkonna intelligentsus nimelt aegamööda kasvas. See nähtus, nn Flynni efekt,4 võinuks ju saada ühiskonna edasise arengu tagatiseks. Kahjuks mitte. Sest Norras 30 aasta jooksul sündinud ja väeteenistusse kutsutud noormeeste IQ-testide analüüs näitab, et terve populatsiooni intelligentsus on selgelt langenud.5 Tuleb seega tõdeda, et jälle on õigus sarkastilistel klassikutel nagu Aldous Leonard Huxley, kes kirjutas: "Tehnoloogia edusammud õnnistavad meid üha täiuslikumate vahenditega tagasiliikumiseks."

Tegelik probleem on ju selles, et lihtsast tööriistast – mis pidanuks mõõtma, mida inimene teeb või milleks on (hetkel) võimeline – sai vahend, millega mõõta, kes on inimene ja mida ta on väärt.2 Ka mälu kandjana, loova isiksusena või ühiskonna sidususe hoidjana. IQ on indikaatorite armastajatele hea vahend panna end universumi peakorrapidaja rolli ja anda teada inimkonna intelligentsuse kasvust. Ainult et keegi ei tea, kuidas täpselt seda kasvatada ja mis selle kasvatamisest kasu on. Sest intelligentne pätt on ikka paar sammu intelligentsest politseinikust ees. Teda aitab sama, mis tippteadlast ja edukat kunstnikku: see, mida intelligentsus tegelikult tähendab. See ei ole lihtsalt loogikaülesannete lahendamine paberil. See on üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime, olla kohanemis- ja õppimisvõimeline. Aldous Huxley sõnadega: "Kogemus ei ole miski, mis juhtub inimesega; see on hoopis see, mida inimene teeb sellega, mis temaga juhtunud on või juhtub."

Hea mälu on uue teadmise alus

Kõige kirjeldatu aluseks on mõistlikult funktsioneeriv mälu. Üks inimeseks olemise keskseid jooni on mälu ja enesetunnetuse tihe seos. Mida pikemaks venib ajalugu, seda rohkem on tarvis mäletada. Tänapäeva teaduse mälu on lühike, tundub siis, kui otsustada kõige moodsamate teadusharude tsiteeritavuse alusel. Neis valitseb karm reegel: kui sa ei saa oma krooni kätte kahe-kolme aastaga, pole sind olemas.

Veidi lähemal vaatlusel selgub, et see käsitus on lühinägelik. Intelligentsed tegijad oskavad lahata, kui pikk on mõistlik vaade minevikku. Peaaegu kõiki suure mõjuga teaduspublikatsioone – selliseid, mis on kujunenud läbi­murdelisteks, n-ö kuumadeks tõrvikuteks ja aluseks edasistele uuringutele – iseloomustab kindel muster.6 Need toetuvad kahele täiesti erinevale sambale. Ühe moodustavad viimase kahe kuni nelja aasta jooksul avaldatud oma valdkonna tähtsamad tööd. Teine koosneb minevikku ulatuvate viidete seeriast. Selle pikkus sõltub natuke erialast, aga haarab üldjuhul üle 20 aasta. Kui üks neist sammastest on puudu, pole uuringul arvestatavaid šansse kujuneda teistele teenäitajaks. Nõnda on maailmateaduses materialiseerunud Juhan Liivi lihtne mõte: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Et olla tugev, peavad juured sirutuma laiali, aga minema ka sügavale.

Toetumine varasematele teadussaavutustele realiseerub üldjuhul mitmeastmelise ketina. Seda ketti veidi lähemalt uurides selgub, et kõigist kümnetest miljonitest rahvusvahelises teaduskirjanduses avaldatud ja (kuri)kuulsas andmebaasis Web of Science kajastatud artiklitest, millele on keegi üldse kunagi toetunud (viidanud), olgu siis oma uurimistöös või tehnoloogia arendamisel, on juba 80% leidnud otsest või kaudset kasutamist USA viimase poolsajandi patentides.7 Teisisõnu, teadusesse paigutatud ja rahvusvahelistes publikatsioonides materialiseeritud ressursid on see vundament, ühine mälu ja innovatsiooni allikas, millele toetub tehnoloogiline progress.

Interpretatsioon tähtsam kui sõnum

Kakskümmend aastat tuvastatavat sidet uusima teadmise ja selle aluste vahel on kultuuri ajaloos kaduvväike suurus. Selle lühikese sideme ning kultuuri ja maailma mineviku vahel on lihtne ühenduslüli, pigem kett või isegi võrgustik. Selleks on muuseumid, mis talletavad mälu, muutusi ja muutuvaid interpretatsioone üle kümnete aastate ja kuni sadade miljonite aastateni välja.

Muuseumides tuleb ilmseks üks dimensioon, mida teaduse lõiketeral töötavatel rühmadel on väga raske arvesse võtta.8 Nimelt see, kuidas uuringute tulemusi interpreteeritakse. Sageli on lihtsatel vaatajatel-kuulajatel sügavalt õigus, vahel ise seda tajumata. Neil teadlastel, kes töötavad muuseumides, ja kunstnikel, kes teevad koostööd teadusasutustega, on privileeg kaasata näituste külastajaid ja huvilisi teadusesse moel, mis laborites võimatu – ja nõnda osutuda teenäitajaks ja teaduspõhise maailmavaate eelpostiks väga paljudele huvilistele. Sest selle kõrval, mida teadlased teavad ja teistele räägivad, on järjest määravam, kuidas seda vastu võetakse ja interpreteeritakse. Teadlastel on siin raske oma klassikalistest raamidest välja hüpata, aga muuseumid on lausa loodud seda nišši täitma ja teevad seda väga tulemuslikult kogu maailmas.

Pidukõne Eesti kunstimuuseumi 100. aastapäeval Estonia teatris. Kõne ilmus ka 22. novembri Sirbis.

1 Alar Karis, Kunstist teaduses ja muuseumis. – Sirp 27. XI 2009.

2 N. Comfort, How science has shifted our sense of identity. – Nature 574, 167–170, 2019. doi: 10.1038/d41586-019-03014-4

3 R. Sender, S. Fuchs & R. Milo, Are we really vastly outnumbered? Revisiting the ratio of bacterial to host cells in humans. – Cell, 164(3), 337–340, 2016. doi: 10.1016/j.cell.2016.01.013

4 J. R. Flynn, Are we getting smarter? : Rising IQ in the twenty-first century Cambridge University Press, Cambridge, UK, 2012; J. Pietschnig & M. Voracek. One century of global IQ gains: A formal meta-analysis of the Flynn effect (1909–2013). – Perspectives on Psychological Science, 10, 282–306, 2015. doi: 10.1177/1745691615577701

5 B. Bratsberg & O. Rogeberg, Flynn effect and its reversal are both environmentally caused. – Proceedings of the National Academies of Sciences (PNAS), 115(26), 6674–6678, 2018. doi: 10.1073/pnas.1718793115

6 S. Mukherjee, D. M. Romero, B. Jones & B. Uzzi, The nearly universal link between the age of past knowledge and tomorrow's breakthroughs in science and technology: The hotspot. – Science Advances 3, e1601315, 2017. doi: 10.1126/sciadv.1601315

7 M. Ahmadpoor & B. F. Jones, The dual frontier: Patented inventions and prior scientific advance. – Science, 357(6351), 583–587, 2017. doi: 10.1126/science.aam9527

8 A. Dance, Collate, curate and animate. – Nature, 552, 279–281, 2017. doi: 10.1038/d41586-017-08458-0

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: