Mikk Pärnits. Kirjaniku palk on vaesus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Siiri Kumari

Rahalist toetust vajavad pigem noored, alles alustavad loojad, rõhutab kirjanik Mikk Pärnits oma repliigis.

Need mehed ei vaja seda kirjanikupalka. Need keskeas ja vanemad mehed. Kuid kirjanikupalga farss on sümptom suuremast kriisist Eesti riigis ja selle mainekujundusprojektist nimega 'riigikultuur'. Ma võin selle loo kirjutada pikalt, aga ma kirjutan lühidalt. Loodetavasti ei pea seda enam kunagi kirjutama. Sellest on vastik rääkida. Selline tunne, nagu argumenteeriks nekrofiilia vastu. Esiteks argumenteeriks Eesti rahvuskultuuri vastu, teisalt solvuvad jällegi vanur-kirjanikud. Üheks põhiliseks argumendiks oleks siis väide, et juba staažikad kirjanikud ei tohiks riigilt säärast raha saada. Tegelikult ei peaks keegi sellist raha saama, vaid kunstnikele tuleks anda lihtsalt tervisekindlustus. Aga kui juba sedasi riigi poolt raha jagada, siis paar tähelepanekut.

Esiteks peab Eesti end siiani alates 1990ndatest iseseisva riigina õigustama. Eesti väide enda õigustatud eksisteerimise kohta vajab mitut tugisammast. Üheks põhiliseks omariikluse aluseks on oma eraldiseisev kultuur. Selle abil peab teatud rahvastik või kogukond näitama, et nad erinevad kellestki muust ja sedasi tõmmatakse teatud piir Meiesuguste ja Teistsuguste vahele. See kõik on ratsionaalselt mõistetav. Eesti puhul on probleemseks punktiks aga asjaolu, et meie kultuuris on enamus asju laenatud meie vallutajatelt-sakstelt. Eesti kultuuri säärane lahkamine on toonud ühiskonnas välja tohutult probleeme. Rabe ühiskond ei suuda endaga eriti tegelda. Üldiselt pole meie valitsus üldse tegelenud minevikutraumade ravimisega. Neid traumasid tahetakse edasi anda üldriikliku ohvrikompleksi levitamisega kultuuri kaudu. See muudab riigi rahastatud kultuuri paljuski ideoloogiliseks propagandaks. Teiste riikide propaganda üle naerame, enda oma ei suuda näha. Riik vajab, et tema kultuur tunduks elujõuline. Kui oma keelegruppi kuuluv rahvas eriti kodumaisest kirjandusest ja muusikast ei huvitu, siis on tegu mingis mõttes "julgeolekuprobleemiga".

Sellest on kirjutatud küll, et "kirjastustel pole raha" või et "inimesed ei loe kvaliteetkirjandust". Neid probleeme üritatakse pidevalt õigustada, maha mängida või positiivses võtmes esitada.

Kui juba "palka" maksta, siis tooks see kasu neile, kes sellega alles alustavad ja kes on loominguliselt iseseisvamad, sõltumatumad. Need on noored inimesed, kes alles tööturul teed alustavad ja üritavad vee peal püsida. Noored vajavad rahalist toetust. Signaal peaks olema selge: kõige kauem tegutsenud (ja inimeste-kriitikute poolt hästi vastu võetud) kirjanikud ei saa oma ametis ellu jääda. Mis siis veel alustajatel loota? Noortega on riigil kerge mure: riigikultuuri või rahvuskultuuri nad suuresti ei tarbi. Noored tarbivad maailmakultuuri, segavad seda kokku, kuidas paras ja laenavad siit-sealt meelepäraseid elemente.

Rahvuskultuuri kriitiline lahkamine on taunitud. Esile tõstetakse sääraseid kultuurilisi nähtusi, mis on kas mittemidagiütlevad või rahvuslust soosivad. Nii võib väita, et kirjanikupalk on elujõulist nüüdiskultuuri marginaliseeriv maineprojekt, mis kokku pandud sama innuga kui Vabadussamba fiasko või see Eesti kartulikujulise rändrahnu projekt. Õnneks ei maksta riigikirjanikele miljoneid, sest mõõdutunne peab ju ka olema. Vabadussammas on kõigile, kirjanik on mõnele. Riigikirjaniku-projekti loogiline jätk oleks valida sama arv riigikirjanduse lugejaid, kes saavad palka Urmas Vadi lugemise eest. Ühed kirjutavad, teised loevad ja Exceli tabelis linnuke kirjas: Eesti ametlik kultuur on elujõuline!

Kirjanikupalk on omamoodi kultuuri allakäigu tunnuseks. Seal pole hapnikku. On vaid mainekujundus teiste riikide ees. "Vaata, me oleme kultuurne riik." Ilmselgelt ei ela need "palka" saavad inimesed oma loomingust ära, kuna kodanikud ei osta piisavalt. Tegu on kultuurivaenuliku ja aegunud kultuuritõlgenduse viljelemisega, mis ajab nooremad võõrkeeltesse ja teiste kultuuride maailma ning maha jäävad kõrged virnad halva kujunduse ja väheütleva sisuga romaane, millele jagavad auhindu neile palka maksvad komiteed. Kultuur elab kõikjal mujal kui erialaliitudes ja nõukahõnguga komisjonides. Eks see haiglavoodi ääres passimine masendav ole, aga masendus on ka kõik, mida Eesti rahvuskirjandusel meile lõpuks öelda ongi. Piiss aut!

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: