Tristan Priimägi. Kättemaks Oscarile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Antonio Banderas Euroopa 32. Euroopa filmiauhindadel parima Euroopa näitleja auhinda vastu võtmas.
Antonio Banderas Euroopa 32. Euroopa filmiauhindadel parima Euroopa näitleja auhinda vastu võtmas. Autor/allikas: CLEMENS BILAN / POOL/EPA7SCANPIX

Filmikriitik Tristan Priimägi kirjutab Sirbis 7. detsembril toimunud Euroopa filmiauhindadest Berliinis.

Euroopa filmiauhindade jagamisel on mind tihti tabanud hämmeldus, sest mul ei ole olnud võimalik aru saada, kas nende auhindadega tahetakse akent Euroopasse suuremaks raiuda või hoopis kinni naelutada. Kuna Euroopa filmitööstus on teistest, näiteks Hiina või Ameerika omast, väiksem, nii et selle maht on vähemalt adutav, tundub ka Euroopa filmiauhindade jagamise tseremoonia klubilise tegevusena, kus aplodeeritakse omadele – samadele korduvatele nägudele täpselt samasugusel familiaarsel moel, nagu seda alati on tehtud. Klubilisust rõhutab ka see, et vahepeal selgitatakse lavalt üritust korraldava Euroopa filmiakadeemia juhatuses tehtud muudatusi (juhatuse esimehe kohalt lahkus poola režissöör Agnieszka Holland) ja sujuvalt tekib auhindamise glamuuri kõrvale ühe korraliku firmapeo tunne. Samal ajal on kõik väga joviaalsed ja meeldivad, keegi ei sigatse ja šampanjat maha ei aja. Aga küsimus jääb: kas see seltskond vahetub ikka piisavalt kiiresti selleks, et ajaga kaasas käia?

Kuna Oscareid jagatakse aasta alguses ja Euroopa filmiauhindu aasta lõpus, siis tekivad nende kahe ürituse aktuaalsuse vahele käärid, aga seekord mõjus EFA auhinnagala kui Euroopa vastutorge ameeriklaste aasta alguses tehtud otsustele. Ei ole läinud aastatki, et mõista, kui kena, aga ebaoluline on Osacrite jagamisel parima filmi kuldmehikese pälvinud "Roheline raamat".1 Õhtu suureks kaotajaks jäi toona kreeka lavastaja Yorgos Lanthimose "Favoriit",2 mis sai vaid ühe võidu kümnest nominatsioonist. Aasta jooksul on "Favoriit" jõudsasti kinnistanud oma koha filmiloo maailmakaardil ja seda kinnitas nüüd Berliinis ka vääriline tunnustus. Film võitis Euroopa parima filmi, komöödia, režissööri, näitlejanna, operaatori, montaaži, kostüümi ja grimmi kategoorias. Vääriline tunnustus väärt filmile, mis Ameerikas oli jäänud vaeslapse ossa, kuid teisalt on see pisut pyrrhoslik võit, kui mõelda sellele, et see nominentidest kõige ameerikalikum ja lobedam lugu on osalt toodetud ka Ameerika rahaga. Nii et seekord pidi Euroopa suveräänsust tõestama kõige ameerikalikuma võimaliku valikuga.

Ruttu sai ka selgeks, et "Tõde ja õigus" kandideerib küll Oscarile, aga Euroopa filmiklubisse eestlastel asja ei ole. Läti poolt oli nomineeritud Vitali Manski osalt nende toodetud dokiga "Putini tunnistajad"3 ja leedulastel oli kogunisti välja panna üks õhtujuhtidest, näitlejanna Aistė Diržiūtė, nii et leedulane oli laval kogu õhtuse etenduse vältel. Eestit aga seekord ei mainitud. Sellest on kahju, sest miks me ei võiks kuuluda Poola, Kreeka, Austria ja teistega ühte ritta. Meie oleme ju ka Euroopa.

Euroopalikkuse olemuse üle murdsid pead nii mitmedki esinejad, kelle jutust kumas läbi mure, et kogu mandri kuvand kipub trollide ja lollide käes lagunema. Eurimagesi kaastootmisauhinna laureaat, horvaadi produtsent Ankica Jurić Tilić võrdles Euroopa riikidevahelist koostööd filmi kaastootmisega, millega tal on tulnud järjepidevalt tegelda, kus kõik osalised püüavad lugematuid probleeme lahendada vastastikuse mõistmise õhustikus, sest ainult nii on see võimalik. Elutööauhinna saanud omapäi kõndija Werner Herzog kutsus üles nägema Euroopat kui juba mõnda aega edukalt toiminud rahuliitu. Huvitav, et oleme üldse selliste aruteludeni jõudnud, et meil on oma eksistentsiks vaja vabandusi tuua.

Werner Herzog ja Wim Wenders pakkusid ka õhtu kõige liigutavama hetke: Euroopa filmiakadeemia president, 1970. aastatel noor ja vihane lavastaja Wim Wenders nüüdse karjääri-filmiametnikuna andmas üle elutööpreemiat oma nooruspõlve kamraadile Herzogile, kes isegi 77aastasena ei ole läinud kompromisside ega lihtsate valikute teed. Kaks elu ja kaks rada kohtusid siin taas väga sümboolses koosluses. Saksa uuema koolkonna andekas lavastaja Dietrich Brüggemann oli selleks puhuks lavastanud ooperiaaria. Teenrid vedasid aeglaselt üle lava suurt aerupaati, milles seisis ooperilaulja Alexandra Hutton, kes laulis Herzogile südantliigutava aaria rahva ekstaatilise aplausi saatel. Selge see, et Herzogit ei saagi vastu võtta paberilt maha loetud puise kõnega. Loodetavasti tuleb Herzogi hullule loojavaimule järgijaid, kes tulevastel filmiauhindade üleandmistel oma sõna sekka ütlevad.

1 "Green Book", Peter Farrelly, 2018.

2 "The Favourite", Yorgos Lanthimos, 2018.

3 "Свидетели Путина", Vitali Manski, 2018.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: