Arvustus. See on vägivaldne. See on valus. See on ... vajalik? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastus
Lavastus "You Will See So Many Pretty Things". Autor/allikas: Alan Proosa

Visuaalkunstniku Emer Värki esimene lavastus paneb mõtlema kõigele koledale, mis toimub suletud uste taga kahe inimese vahel. Etendusejärgselt jääb aga õhku küsimus, kas lavastaja teemavalik suutis pakkuda vaatajale seda, mida ideeliselt taotleti, kirjutab Kärt Kelder.

Kanuti Gildi Saal
"You Will See So Many Pretty Things"
Lavastaja: Emer Värk
Laval Rene Köster, Jarmo Reha
Helikunstnik: Robert Nikolajev
Kunstnik: Mikk-Mait Kivi
Dramaturg: Eero Epner
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL

Visuaalkunstniku Emer Värki jaoks on "You Will See So Many Pretty Things" lavastajadebüüt. Tutvustuse järgi on tegemist visuaalse armastuslooga, mille välise fassaadi taga peidab end julmus ja kurjus. Lavastuses püstitatakse küsimused, nagu miks on ühiskonnas palju varjatud vägivalda? Mis hetkel üksteist toetavast suhtevormist saab midagi totaalselt hävitavat? Kuidas muutub vägivald normaalseks ja talutavaks, kui seda pidevalt kogeda ja tarbida?

Isegi kui ollakse elatud ise vati sees, on teada, et lähisuhtevägivald on Eesti ühiskonnas tõsine sotsiaalne probleem. Seda on kogenud ligi 61 000 naist ning 33 000 meest. Teemale on tähelepanu juhtinud nii oma aastalõpukõnes president Kersti Kaljulaid, meedia kui ka mõned kunstnikud (nt Flo Kasearu "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine"). Lavastuse dramaturg on seejuures Eero Epner, kelle sulest ilmus tänavu maikuus artikkel "Sest nad saavad". Artiklist koorub välja teema delikaatsus, raskus ning see, et lähisuhtevägivalda mitte kogenuna ei tea me tegelikult, kuidas see inimesi halvab. Niisiis võib öelda, et Värki otsus valida lavastamiseks antud teema on (hull)julge, sest teekond selle elustamiseks laval võib olla libe ning mitte hästi lõppev.

"Raudne" kilest eesriie

Visuaalse poole pealt on "You Will See So Many Pretty Things" lahendus leidlik ning tugevdab sümboleid antud teema kontekstis. Kindlasti on kõik kuulnud väljendit "suletud uste taga". See fraas iseloomustab tihti keskkonda, kus vägivallaakt toime pannakse ning nii on ta kesksel kohal ka lavastuses "You Will See So Many Pretty Things". Publikut ning näitlejaid lahutatakse matjast kilest kardina abil. Kehade liikumine teisel pool loori on meile nähtav, kuid detailid jäävad varjatuks.

Nii nagu reaalsuseski võivad tõendid olla küll otse meie nina all, kuid alati jääb lõplikust uskumisest puudu see viimane teravus hägustunud pildi taga, et mõistaksime, mis seal suletud ruumis kahe inimese vahel tegelikult toimub. Ka etenduse ajal on näha, et üks tegelane ahistab teist ning mitmel korral toimub ebahumaanne akt. Helilooming annab situatsioonidele kaalu juurde oma raskuse ja tumedakõlalisusega. Kardin seejuures justkui pehmendab olukorda vaataja ees pannes mõtlema, kuivõrd me ise enda silmil eesriiet tuttava või lähedase väärkohtlemisel hoiame. Meile ehk paistabki kõik ilus.

Lavastus "You Will See So Many Pretty Things". Autor/allikas: Alan Proosa

Värk ei jäta aga vägivalda vaataja eest lõplikult varjatuks. Kilele on projitseeritud ekraan, millest teisel pool oleva kaamera kaudu saab jälgida kahe inimese omavahelise suhte tegelikku ja kohati väga inetut palet. Seekord on tõde otse vaataja silme ees.

Hüperkarakterid

Meest ja naist etendavad lavastuses näitleja Jarmo Reha ning tantsija Rene Köster. Värk on varasemas intervjuus maininud, et valis naist etendama mehe, kuna vägivaldsuse tõttu ei tundnud õrnema soo osalemine etteastes mõistlik. Köstri kasutamine ei mõju lavastuses aga banaalsena nagu mõne teise mehe rolli asetamine võiks seda teha, sest drag queen'indusega tegeledes pole hüperfeminiinse naise etendamine meelelahutuslikus võtmes talle võõras.

Omaette lisab Köstri osalemine isegi vunki juurde ning loob etendusele taotlemata (või taotletud?) queer'ilikkuse. Tema kehastuses võiks olla eraldi kunstiline väärtus, kui laiendada vägivalla eksisteerimist mitte ainult mehe ja naise, vaid ka näiteks mehe ja mehe vahelisele lähisuhtele. Seda võimalust pole aga kasutatud ning osati tundub etenduses, et hüpermaskuliinse ja -feminiinse karakteri sümbioos võib piirata võimalikku diskussiooni lähisuhtevägivalla eri vormidest.

Samastumine või tuimestamine?

Vaatajana pidin tahes-tahtmata tõdema, et stseenid ilule apelleerivast naisest ning teda alandavast macho-mehest ei jõudnud alati oma tõsiduses kohe kohale. Tegemist võis olla minu enesekaitse ning eitusega nähtava vägivalla vastu. Samas tekkis küsimus, kas stereotüüpide kasutamine paneb vaataja kaasa elama või hoopis vastupidi. Nimelt on hüperklassifikatsiooniga karaktereid kasutatud küllaltki tihti näiteks filmides, mis tähendab, et osaliselt on popkultuur meid juba ette tuimestanud ning neile kaasa tundmine küsitav.

Lavastus "You Will See So Many Pretty Things". Autor/allikas: Alan Proosa

Teisalt on vägivald midagi, millega samastuda on üleüldse keeruline, kui pole seda ise kogenud. Seetõttu sooviks siinkohal näitlejaid kiita. Karakterite stereotüüpsusest hoolimata koorus vaataja ees lahti vägivallast tekkivad tunded nii väärkohtleja kui ka ohvri pilgus. Omavahel segunesid mängulisus, loomalikkus, viha, lootus, hirm ja segadus. Piirjoon tegelaste vahel oli õhkõrn, kus omavahelisest läbisaamisest võis saada sekundiga alandamine ja allutamine. Vaatajana sai tunda nii ebamugavust kui abitust ning proovida mõista põhjust, miks ohver vägivallatseja juurest ei lahku. Kas tõepoolest näeb ta oma partnerit läbi roosade prillide? Kui palju on vaja proovida näha ilu, et lõplikult mõista tegelikku valu? Hellus tegelaste vahel eksisteeris vaid lühiajaliselt ning sedagi kahtlusloori all, kas tegemist on naisepoolse lootuse ning mehepoolse manipulatsiooni ja eelmänguga jõhkrusele.

Kunstiline väärtus või sotsiaalne probleem?

Kuigi visuaalselt ning näitlejatöö poolest võib lavastusele kiitust jagada, jäi kriipima ikkagi "You Will See So Many Pretty Things" sisuline pool. Lavastuse alguses oli püstitatud mitu küsimust, kuid etenduse edenedes neile otseseid selgitusi ei saanud. Kui millelegi vastus leiti, siis sellele, kuidas muutub vägivald mitte normaalseks, vaid talutavaks. Kindlasti oli publikus inimesi, kelle jaoks oli vägivald algusest lõpuni groteskne ning õõva tekitav. Võis aga olla ka neid, kes stseen stseeni järel tulid aina enam toime vägivallaaktide vaatamisega ega võpatanud, kui mees taas naise kõri järele haaras.

Vägivallastseenide jada jätkudes tekkis eraldi küsimus, et mis on kõige selle kulgemise mõte. Kes on performance-etteasteid elus piisavalt vaatamas käinud, teab, et etenduskunsti loomingulisuses ei ole alati kõik üheselt mõistetav. Ruumi on jäetud kehalistele ning verbaalsetele tõlgendustele ning piiri ei panda üldjuhul millelegi. Küll aga jääb lavastaja ja esineja vastutada tüki sisulisus ning kvaliteetsus.

Kuigi performance-stiilis lavastuste puhul ei ole alati selgitused head ning isiklikult meeldib mulle moodsas etenduskunstis mängulisus, siis sotsiaalselt tundliku teema käsitlemine ainult selle tumedama poole näitamisega tekitab kõhkluse, kas antud etenduses käsitletakse vägivalda probleemina või on see olnud kasutusel pigem kunstilise vahendina. Vägivalda kunstilise vahendina kasutades on aga arusaamatu, miks peab seda näitama ühiskonna valupunkti ehk lähisuhtevägivalla kaudu. Kuna tegemist on sotsiaalselt tundliku teemaga, siis ei piisa siinkohal lõppakordist, et vägivald sünnitab vägivalda.

Lavastus "You Will See So Many Pretty Things". Autor/allikas: Alan Proosa

Lavastaja ei pea alati vastuseid andma, küll aga suutma edastada etendatava tüki ideed. "You Will See So Many Pretty Things" puhul jääb aga mulje, et lavastaja pole mõelnud lõpuni läbi, kas tal on vägivalla näitamise taga ka sõnum. Siinkohal oleks aga vaja võtta vastutus tüki loomise ja vägivalda kannatanud ohvrite ees, kes ei pühi võikaid stseene koju jõudes ja telekat käima pannes oma peast minema.

Kokkuvõte

"You Will See So Many Pretty Things" ei ole kerge tükk vaadata. Otseseid vastuseid kellelegi ei anta ning vägivald on pidevalt vaataja nina all, kas siis läbi terava kaamerasilma või hägustatud kardina. Vägivalla eest pole pääsu. Või äkki siiski on?

Näitlejad suutsid edasi kanda mõtet, et vägivald on loomalik ning peidus meis kõigis. Mõnel aktiveerub see ebahumaansel viisil, teisel alles viimse piirini viies. Vägivald sünnitab tihtilugu vägivalda ning kõrvaltvaatamise asemel tuleb sekkuda. Kohale jõuab arusaam, et see, mida laval teevad etendajad, eksisteerib tegelikult nii mitmegi ilusa aiaga erahoone või mitmekorruselise magala korteri seinte vahel. Me loeme sellest uudistes või vaatame hiljem YouTube'ist videoid, et mõista jõhkrutsejate mõttemaailma, kuid reaalsuse ees sulgeme justkui silmad ja kõrvad. Selle asemel, et oletada, tasuks küsida vahepeal tuttavalt, sõbralt, lähedaselt, pereliikmelt, kas kõik on hästi.

Kas "You Will See So Many Pretty Things" on siis vajalik etendus vaatamiseks? Seda ei oska siinkohal otseselt vastata, sest arvamus on lõhenev mõeldes lavastuse taotlusele. Kui tükist aga midagi kaasa võtta lisaks visuaalsele poolele ja näitlejate heale etteastele, siis teadmise, et vägivald ei pea olema aktsepteeritud valik – ei kõrvaltvaatajale, ohvrile ega ka vägivallatsejale.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: