Arvustus. Kogu aeg tuleb nutt peale
Urmas Vadi uut raamatut "Elu mõttetusest" võib võtta kui absurdihuumorit, aga samas on raamatusse peidetud ära rohkem tõde, kui esialgu aimatagi võiks. Nuta või naera, igaühe enda valik.
Uus raamat
Urmas Vadi
"Elu mõttetusest"
Toimetaja Triinu Tamm
Kolm Tarka
Nagu Agu Sihvka kavatses öelda, "et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama" "Elu mõttetuse" esimese peatüki lõigust: "Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks."
Peeter I sümboliseerib Vadi jaoks paljude asjade teket Eestis. Vähemalt on kirjanik öelnud, et ühe või teise nähtuse kohta kiputakse tihti ütlema, et Peeter I oli selle põhjuseks. Kunagisele valitsejale viitamine loob seega juba alguses teatud müütilisuse Pettunud inimeste küla ümber. Kuigi Vadi on ise välja öelnud, et tema uue raamatu stseenid põhinevad päriselul, siis nende absurdsus paneb alatasa mõtlema, kas tegemist on siiski irreaalsusega.
Samas esimene, mis hakkas novelli lugedes peas kõlama, oli HU? lugu "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Kunagi mõistatati ka Hannaliisa Uusmaa lauldud sõnade üle, et mis linnadest käib küll jutt. Nii nagu tol ajal, jõuab ka Vadi raamatut lugedes kohale omamoodi tõdemus, et isegi kui otsene viide on ühest külast, siis jutt käib suure tõenäosusega tervest Eestist. Kõik linnad siin on maailma mõistes külad ning igas ühes neis leidub pettumist endas, naabrites, poliitikutes ja üleüldse elus.
See raamat pole aga pettumuste kogum, pigem vastupidi. Vadi esitab reaalsust humoorikas ja absurdses võtmes. Ei tea me ju ometigi, mis toimub suletud uste taga ning arvatavasti teeme samuti mingeid asju teiste eest varjatult, sest muidu oleks piinlik või ebakohane tunne. Ehk olete ka ise proovinud vahepeal arvata, missugune on elu inimesel, kes kesklinnas valgustatud kortermaja akna taga askeldab või Selverist kassitoitu, kvaliteetveini ning sardelli ostab.
Pettunud inimeste külas on Vadi palgatud kroonikuks, et ta koguks ja kirjutaks üles inimeste lugusid. Need pole tavalised juhtumised. Või isegi kui on, siis nende kirjapanek vajutab külaelanike tegemistele pitseri. Nagu kroonik teoses mainib: "Ilmselt oli asi minus, et ma kippusin nägema kõike tumedates toonides ja märkasin nende justkui rõõmsate inimeste eludes ka seda, mida nad ei oleks tahtnud näidata."
Seejuures just osa, "mida nad ei oleks tahtnud näidata", tekitab "Elu mõttetusest" lugedes äratundmisrõõmu, kuid ka seostamisvalu. Tegelaste mõttekäigud või teod tunduvad mõneti kauged, aga ka tuttavad, mis viib selleni, et võib jõuda mõistmiseni mõnest enda absurdsest käitumismustrist. Tihti lahutab lugejat Vadi tegelastest aga tõsiasi, et meie elu nelja seina vahel ei kirjuta keegi üles. Samas annab kirjutatu aluse mõelda, kas on ehk midagi, mille ees tunneme valehäbi. Mis hetkest muutub normaalne ebanormaalseks? Mis siis, kui keegi teeb märkmeid, et ma voodilina sisse mähitult öösel majas ringi hulgun?
Tegelase Mardi pärimine Kalle käest, miks temalt naise üle löönud töökaaslane teda Facebookis ei laigi, ajab küll muigama, kuid tegelikult meenus näiteks siinkirjutajale, et ka minul on sotsiaalmeedia laikidest sarnaseid küsimusi tekkinud. Kas peaksin küsima, miks mu töökaaslane ikka veel mu sõbrakutset vastu ei võta? Ei. See oleks piinlik.
Kroonik tõdeb samuti, et ju ta nägi paljusid üleskirjutatud asju tumedais toones. Eks ole teada, et asi on vaataja silmis. Iga teine Eesti linn võib olla Pettunud inimeste küla, kuid kas ka nende enda arvates? Kas kohalikud on naiivsed, et enda viletsust ei näe või pigem on kõrvaltvaataja liiga skeptiline ja võimetu märkama pisiasjade võlu? Tumeduse asemel tekib vajadus kaasa tunda mõnelegi tegelasele, kes üritab väliselt näidata, et kõik on hästi. Usun, et tunneksime teineteisele kaasa ka päriselus, kui tuleks päevavalgele nii mõnigi klantsitud olukord. Eestlane on aga uhke. Ja piinlik on. Ja lisaks ajab kogu aeg nutma ka. Mis siis teisi sellega segada.
Taaskord pean refereerima HU? lugu reaga "seal lemmikspordialaks on meeleheide, sa olid oma klassi parim, sa olid oma aja parim", sest ka Pettunud inimeste külas peegeldub läbi kummalist meeleheidet millegi järele, olgu selleks siis vabadus, armastus, hoolivus, sõprus või midagi muud. Samal ajal on kogu aeg justkui aega, lapsi, sõpru, tähelepanu puudu ja üle.
Pettunud inimeste küla lood ei moodusta otse tervikut, kuid põimuvad omavahel siiski. Muud algust peale krooniku sissejuhatuse pole ning punkt paikneb iga jutustuse lõpus. Kokkuvõtvat peatükki ei ole, mis viitab iga linna või küla elu omasoodu kulgemisele. Raamatu lõpu poole kipub kroonik kirjutama ühele lehele varasemast tihemini "Kogu aeg tahaks nutta". Sellega tundub ta viitavat üldisele elu mõttetusele ning mitte millegi toimumisele.
Mitte millegi toimumine on aga suhteline. Olen elus mitmeid kordi kuulnud inimesi ütlemas teineteise või mõne olengu kohta igav. Mis mõttes? Kelle suhtes igav? Mis on huvitav? Kelle jaoks? Kokkuvõttes võib ju öelda, et oleme teineteisele kõik igavad ja huvitavad eri hetkil. Me enda nõudmistes peitub pettumise aste ning elu absurdsuse peitmise oskus.
"Elu mõttetusest" paneb seega ümber hindama oma tegude "mõttetust", sest eks elu ongi enda hinnata. Kõik oleme lootustega kuhugi suundunud ning need kas realiseerinud või pettumusteks jätnud. Kuigi Urmas Vadi annab lugejale võimaluse eemalduda ning lugeda jutukesi sketšidena, on see raamat kena võimalus mõelda, mis juhtuks, kui keegi kirjutakski meie elu üles. Kas see oleks lugemist väärt? Kas me oleks rahul või pettunud? Kas me muudaks midagi või jätkaksime siiski samas vaimus?
Toimetaja: Valner Valme