Arvustus. Grimes: vali plaat, unusta peigmees
Uus plaat
Grimes
"Miss Anthropocene" (4AD)
8/10
Kanname alustuseks põhivarast maha suure roosa elevandi meie elutoas. Sa võid olla tunnustatud muusik ning uus plaat viieaastase pausi järel on küll suur sündmus, ent kui sa oled ühtlasi seitsmendat kuud lapseootel, siis saab muusikust hoopis seltskonnategelane. Eriti kui lapse isa on Elon Musk, mees, kes müüb populaarseid autosid, mille tagaistmel on raske sirgelt istuda ja anekdoodi kohaselt seisneb keskkonnasõbralikkus selles, et Tallinnas gaasi vajutades tuleb toss välja Narvas. Kui see asjaolu ära unustada, on Grimesi uus album "Miss Anthropocene" huvitav pop-plaat.
Sarnaselt näiteks Janelle Monáe albumite tegelaskujuga Cindy Mayweather on ka "Miss Anthropocene" välja kuulutatud teatud laadi kontseptuaalplaadina, mille kohal turunduslegendi kohaselt hõljub psühhedeelse jumalanna Miss Antropotseeni vaim, kes karistab Maa elanike keskkonnakatastroofi eest. Sõnamängus on kokku liidetud mõisted "misantroopia" ja "antropotseen", Maa praegusele ajastule inimmõjude tõttu antud nimi.
Grimes (sündinud 1988. aastal Vancouveris Claire Boucheri nime all) on rääkinud oma huvist ajaloo ja mütoloogia vastu, nii et selline mõttemäng kõlab üsna tema moodi, kuid peale plaadi pealkirja on selle mõtte sisuline pool peaaegu olematu. Need laulud ei räägi keskkonnakatastroofist, üksnes "Violence" jutustab inimeste ja Maa suhtest ning "Before the Feveri" üks rida mainib "This is the sound of the end of the world". Pikalt töös olnud ja plaadifirmaga jageledes korduvalt ümber tehtud album on väga eklektiline komplekt, millele ühendavat kontseptsiooni on hakatud leiutama ilmselt alles tagantjärele. Võrreldes eelmise plaadiga "Art Angels" on nüüdne album tumedam, siin ei ole enam niipalju naiiv-optimistlikku hõikumist, kuigi Grimesi hääl kõlab mõnedes palades endiselt nagu nukulik paroodia ("Idoru", "Violence").
Stilistiliselt on "Miss Anthropocene" rägastik, kus võib leida viiteid Enigmat meenutavale 1990. aastate elektroonikale ("So Heavy I Fell Through the Earth), "4ÆM" sämplib Bollywoodi filmimuusikat küberpungi võtmes, tihti kumab läbi teatud hõllanduslik-eeterlik toon ja kergelt gootilikus gammas elektroonika. Mõnes mõttes kõige üllatavamad palad on hoopis ülimalt lihtsad ballaadid, heroiini kätte surnud sõpru meenutav "Delete Forever" ning kohustuslik tarbimisühiskonna kriitika "New Gods".
Grimesi puhul on lüürika üsna ebaoluline ja pigem nõrgapoolne, huvitavam on ikkagi elektroonikaga katsetamine. Tulemus on eksperimentaalne salat, millest on tahtmine pirtsaka lapse kombel mõned vastumeelsemad tükid taldrikuäärele rookida – aga ülejäänu on põnevam kuulamine, kindlasti kuulub omas žanris tänavuste huvitavamate plaatide hulka.
Toimetaja: Kaspar Viilup