Isegi kultuurihuvilisele inimesele on raske müüja kaasaegset tantsu ja kunsti. "Kaasaegne tantsukunst on eriline keel, millega me pole iga päev harjunud tegelema. Me oleme harjunud kasutama kõnekeelt ja seetõttu tundub sõnateater palju lihtsamini omaksvõetav," kommenteeris Herkül ja lisas, et inimesed peaksid lapsest saati vaatama lisaks teatrile ka tantsu.

Liikumine on inimesele sama loomulik kui rääkimine – ometi jäävad kaasaegsed tantsuetendused inimestele tihti mõistmatuks. "Mai Murdmaa ütles kunagi, et balletikoolis õppides ootas sõnastikku, mille abil aru saada liigutuste tähendustest. Lõpuks jõudis Murdmaa täiesti oma keeleni," selgitas kriitik ja lisas, et tantsu ei saa raamatu abil lahti tõlgendada.

Kaasaegset tantsu on keeruline lahti seletada – seda ei mõisteta. Barjäärid kaasaegse tantsu ja vaataja vahel on kõrged. "Tulin Mart Kangro etenduselt välja ning pidin endale tunnistama, et tegemist on hermeetilise maailmaga. Ma ei oska seda lahti seletada. Minu jaoks jooksid sõnarida ja liikumiste rida täiesti eraldi – need ei täiendanud teineteist ja ei muutunud ühtseks kujundiks," kommenteeris Herkül etendust "Enneminevik".

Etenduse pealkiri on "Enneminevik" (inglise keeles past perfect). "Kangro annab etenduse ajal viiteid tuginemisest oma eelmistele töödele ja kordab nendes esinenuid elemente. Minu jaoks ei omandanud need uut kvaliteeti," lausus ta. "Teisalt imponeeris mulle etenduse teema. Mälu lahti kerimine – see, kui valesti me mäletame."

"Läksin etendusele huviga ja sain aru, et Kangro püüdis kokku võtta oma loomingu- ja tantsijateed. Tervikuna ei osanud ma selle lavastusega suhestuda," rääkis kriitik.

Mart Kangro ise peab end etenduskunstnikuks. "Tants on küll see taust, kust ma tulen, kuid etenduskunst hõlmab laiemat ala. Füüsilist poolt kannan oma lavastustega alati kaasas, isegi kui see on minimaalne," selgitas ta. "Olen tegelenud kõigega. Lavastanud kontserte, ise laval olnud ja toimetanud nii sõna kui liikumisega."

Kriitikud on öelnud, et Kangro tugevaim külg on ausus. "Sõnad ja nende taga olevad tähendused on sageli eksitavad. Mina ei arva, et teater on aus. Ma valetan nii, et suu suitseb. Lood, mida ma selles tükis räägin, on tugevalt stiliseeritud ja manipuleeritud. Tõde on peidus kuskil vahepeal," kommenteeris ta. "Ma arvan, et kriitikud peavad silmas minu kohalolu – ja see on minu jaoks tõesti oluline. Ka teatud suhe publikuga. Ma respekteerin inimesi, kes võtavad oma elust kaks tundi, et siia saali tulla – see, mis minu ja publiku vahel juhtub, see on väga oluline."

"Ma mängin isikliku, argise temaatikaga. Mulle meeldib banaalne, triviaalne dialoog või tekst, mis ei ole kujunditest laetud. See saavutab väärtuse läbi selle, kuidas seda esitatakse," avas etendust Kangro ning selgitas, et need lood, mida ta esitab, on isiklikku laadi. Samas rõhutas ta, et teatris midagi isiklikku ei ole. "Mõni lavastus võib olla küll privaatne, kuid sel juhul jääb tükk publikule kaugeks."