Karin Paulus. Oma stiil või üheülbalisus? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viljandi gümnaasium.
Viljandi gümnaasium. Autor/allikas: ERR

Praegune ehitusbuum on olnud arhitektuuri originaalsuse vaenaja. Leib tuleb kergemini lauale kommertsprojektide, mitte "kunsti panemisega", leiab arhitektuuriekspert Karin Paulus Sirbis.

Moevõtteid on kasutatud ajast aega. Kadrioru ja Rundāle lossi juures on park pöetud põõsaste ja korrapäraste parteritega à la Versailles – Prantsuse pargistiil, öeldakse selle kohta. Ilusaid triibumustreid – mida me millegipärast ehedaks eesti talupoeglikuks peame – kandis juba Louis XV esiarmuke stiiliikoonina tuntud markiis de Pompadour. Sama on lugu sakslaste Bauhausi kunstikooliga, mille Dessau lamekatuse ja lagedate pindadega ülikoolihoone kumiseb vastu Lasnamäel ja Annelinnas, Jõgeva ja Pärnu elamutes, koolides, haiglates.

Praegune ehitusbuum on olnud originaalsuse ja meisterlikkuse vaenaja – maju tuleb püstitada kiiresti ja palju. Meil on olnud väga palju häid võistlusi, – olgu selleks siis riigigümnaasiumid või minilinnade suurväljakud –, mille tase on jäänud kesiseks ainuüksi seetõttu, et meie arhitektkond ei suuda korraga nii paljudesse kohtadesse võrdväärselt panustada.

Teatud plaani- ja fassaadilahendused on ikka väga levinud. Kui vaadata Tallinna viimaste aastate uusarendusi, siis on käekirja järgi raske kindlaks teha, kes on projekteerinud majad Kalaranda või Admiraliteedi basseini ümbrusse. Eriti suur sõda käis viimase puhul ju Porto Francoga. Õieti polegi vahet, kes vanalinna ette kosmopoliitseid korrusmaju ehitab – on selleks siis välismaa Chapman Taylori härrased või kodumaine Kadarik Tüür Arhitektid. Tõsi, viimase puhul jääb raha kodumaa majandusse, mis on iseenesest tore.

Hea maitsega klient tellib tihti räästata sara, näiteks paadikuur-restorani. Kuigi selline kõrge katusega abstraktsioon haakub kohaliku talurahva vaesusest ja kasutusel olnud materjale peegeldava pärandiga, on stilistika tüvi siiski Hollandis (nt MVRDV sotsiaalmajade projekt Ypenburgis, 2003). Büroohoonete-klaaspaleede seas on siredate pilvelõhkujate kõrval vägagi menukad ümarvormid. Emil Urbel tegi kunagi ühe Stockmanni kaubamaja manu – nüüd meisterdavad selliseid teisedki.

Nagu merelaine

Näeme ka, et lainetavate rõdude või lausa tervete lainetavate fassaadidega maju kerkib sinna-tänna. Üks esimesi selliseid oli Koko Arhitektide maja Rocca al Mare keskuse lähistel – selle nimi ongi Laev (2017). Kolme torniga loperdavate seintega maja seisab ka Tartu maantee lähistel Lasnamäe kõrgel veerul, see on Skyline Residence (Arhitektuuriüksus). Mulje on neist kui tüüpsetest paneelmajadest – nagu Lasnamäel ikka, aga lainetab! Kunagi oli selliste hoonete kohta kasutuses mõiste punktmaja. Igatahes on lainetavad punktmajad, majad nagu merelained ka kunagise tubakavabriku La Ferme naeruväärseks muutunud hoonete kukil. Sarnaselt Admiraliteedi basseini äärsega on Tormi Soovälja Meerhofi kümnekorruselised majad ehe näide, kuidas kontekstuaalsest linnaplaneerimisest ja arhitektuurist on kaugenetud. Vaadet vanalinnale, Pirita kandi rohelusele, lauluväljakule ja muule hingestatule enam ei tähtsustata. Väärtuseks on kapitalistlik kasumiideaal: võimalikult suur täisehitus. Esteetilises plaanis näeb sedasama laadi ka Kalevi staadioni kukil. Peenutsevalt Kalevi Panoramaks ristitud korrusmajaarenduse on kavandanud Harry Klaar.

Juhtmotiivid

Puitmajade žüriis olen ikka tähele pannud, et sealgi on juhtmotiive. Üksvahe olid kõik majad mustad, siis jälle kerge metallihelgiga pruunid. "Fassaadivärv!" tegi kolleeg nalja, kui meenutas, et praegugi on müügil sellised totsikud nagu Nõukogude ajal, peal kiri "Põrandavärv" ja millegipärast tähendab see peamiselt pruuni värvitooni.

Üksvahe olid kõikjal tugedeks justkui puutüved ja oksad. Suurejoonelisematest meenuvad inglise kolledži juurdeehitis, Balti jaama turg ja Tartu Lõunakeskus, väiksematest kõiksugu võred ja piirded. Oksi ja tüvesid näeme muidugi ka interjöörides, islandlase Katrin Ólína ja Michael Youngi riidenagi "Puu" (2003) kõrval pakutakse kohalikke taimseid analooge. Kohati tüütu!

Mõnikord ei taju ka autorid ise, et erinäolisust on napivõitu. Väga naljakas oli ETV "Pealtnägijast" vaadata, kuidas paljastati riuklikke soomlasi, kes tegid meie peegelklaasidega Ööd-väikemaja sarnaseid väikeobjekte. Peaaegu samasugused tööriistakuurid on Ateena kuulsas Stavros Niarchose kultuurikeskuse pargis. Seest või väljast peegelklaasidega WCdest on saanud suisa globaalne klassika.

Hiljuti valiti üheks viimase aja parimaks ehitiseks Pärdi keskus (põhilised arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano), mida ju ka ei saa liigses isikupäras süüdistada. Jah, viimistletud sisemus, hingematvad droonivaated ja Arvo Pärdi uusvaimne muusika! Kuid arhitektuurivõistlusel väljavalitud kontseptsiooni põhiline võlu oli algselt kõrghaljastuse – mis praegu on mustikaväljaks taandunud – ümber lahendatud siseõued ja amööbne-orgaaniline vorm. Seda, kuidas puud justkui maja sisse kasvama võib jätta, demonstreeris juba Jean Nouvel Cartier' fondi kaasaegse kunsti keskuse hoone (1994) juures ning metsana on lahendatud siseõu ka Dominique Perrault' kavandatud Pariisi rahvusraamatukogus (1995). Meilgi kasvab selline – tõsi, üsna igerik – kaasik okupatsioonide (ja nüüdseks ka purki pandud vabaduse) muuseumi (2003) ees.

Armsate siseõuekestega vallamaja – praeguse Rakvere valla keskuse – kavandas Salto aga õige mitu aastat tagasi Sõmerule (2010).

Arhitektuurihuviline tunneb Salto arhitektuuribüroo Tartu Riia kvartali astmelistes majades ära näiteks taanlaste arhitektuuribüroo BIG trepimäed-elamud.

Meie oludes on Salto muidugi leiutanud uue ja vana sidumiseks lollikindlaima retsepti. Selleks tuleb vanale majale juurde ehitada selgelt eristuv, sageli tõmmu ja delikaatne vorm. Eriti meeldib see vormikeel riigigümnaasiumide žüriidele, kes mõneti absurdsel viisil on Viljandi koolihoonelahenduse standardiks seadnud ning nõnda pole ka ime, et sellesarnast käsitlust näeme näiteks Raplas, aga peagi ka Paides, Narvas ja Rakveres. Ärge saage must valesti aru, midagi pole valesti ega kole, aga erinevus, arhitektuurne mitmekesisus ikka rikastab, mitte ei vaesesta. Vastasel korral oleks ju mõttetu üldse mingeid võistlusi korraldada, kui juba ette on teada, mis nägu ja tegu miski peab olema. Või aitab selline eugeeniline käsitlus hoida eesti arhitektuuri kõrget taset?

Ometi on mul päris hea meel, et uus ja vana võivad kokku kõlada ka teisiti, näiteks nagu Suure-Jaani pritsimajast tehtus spaas (Arhitekt Must), kus on kasutatud hoopistükkis literatuursemat laadi ja kohalikul viisil punast tellist.

Kohati on juhtmotiive n-ö taaskasutanud ka paljud tähtbürood. Olen kord juba kirjutanud, kuidas meiegi õuele jõudnud Zaha Hadidi büroo taastoodab futuristlikke vigurvorme, millega on nii nagu Apple'i kaubamärgiga: miljonid käivad täpselt ühesuguste asjadega, aga kujutavad ette, et omavad midagi luksuslikku ja originaalset.

Ometi ei saa kellelegi korporatiiv­esteetikat pahaks panna. Sageli ju soovibki klient firmastiili: "Tehke mulle selline maja nagu naabril, aga natuke uhkem!"

Ka paljud minu eakaaslased on aru saanud, et leib tuleb hoopis kergemini lauale kommertsprojektidega, mitte otsinguliste rätsepaülikondade ja "kunsti panemisega". Äriloogika seisukohast on see muidugi tark otsus. Iseenesest on veidi irooniline, et veebisaitidel esitletakse efektsemat nägu, kui tegelikult on üle mindud kasumlikele tüüplahendustele.

On ikka väike pettumus, kui saadakse aru, et ümbruskond on nii laenuline. Ilmselt on siin umbes samad lood mis keelega: põlistüvesid on vaid veidi enam kui laentüvesid. Kui edasi mõelda, siis ehk on selline kohati üheülbalise ja ülemaailmselt sarnase stilistika möllamine täiesti vastuvõetav viis olla nüüdisaegne. Ega saa ju Emajõe Ateenasse ehitada palktaret, ikka templi!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: