Georg Otsast tehtud film kannab nime "Tavaline inimene". "Minu jaoks ei olnud ta üldse tavaline inimene. Ta oli minu iidol juba noorpõlves – mul oli tema vastu aukartus. Teatris sain osa "Figaro pulmas", kus Georg mängis Figarot. See roll oli mulle kõva pähkel – sain laulda ja näidelda koos Georg Otsaga," rääkis Tauts. "Georg oli alati vahetu ja sooja pilguga."

Urve Tauts meenutas, et Georg Otsa stiilset mängu. "Ta ei teinud proovides kunagi ühtemoodi. Ta oli nutikas ja veiderdas tihti," lausus ta ja lisas, et neist said Georgiga hiljem väga head sõbrad.

Georg Ots oli lüüriline bariton. "Tal oli nii võrratu hääl, mida ta oskas suurepäraselt nüanssieerida. Tema hääles oli palju värve," kõneles Tauts.

"OP" võttis ühendust Georg Otsa tütre Ülle Malkeniga. "Laste jaoks ei jätkunud emal ja isal kunagi piisavalt aega. Kui isa ringreisidelt tuli, siis tõi ta mulle alati nuku kaasa – nii kogunes mulle neid päris palju," kommenteeris oma lapsepõlve Georgi tütar Ülle ja lisas, et tema ja venna lapsepõlv möödus teatris. "Ema Asta ja isa suhted olid teravad – ometi pidid nad üksteist kõvasti armastama, sest pidasid vastu täitsa kaua."

"Georg oli võrratult andekas inimene – kuidas talle nii palju anti, ma ei tea. Lisaks kõigele valdas ta ka mitmeid keeli. Tal oli palju austajaid – teatris oli vitriin, mis oli täis nendelt saadud kirju," meenutas Tauts.

Venemaalt Eestisse Georg Otsa 100. sünniaastapäevaks reisinud fänn Polina Tšistjakova rääkis "OPil", kuidas temast laulja austaja sai. "Kuulsin teda esimest korda laulmas juba enne kooli ja sellest ajast alates hakkasin seda häält kõikjal ära tundma. Sellist häält nagu Georg Otsal pole rohkem kuskil," lausus ta ja lisas, et Ots päästis ta kord surmast. "Olin nii haige, et ei saanud haiglavoodist püsti. Siis ühel päeval kuulsin raadiost Georg Otsa laulmas ning järgmisel päeval olin taas jalul."