Kriisijutuke | Kai Jeeberg. Koroonaöö ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader filmist
Kaader filmist "Kevade" Autor/allikas: Photo: ERR

Eesti ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

Kai Jeeberg seab värskesse valgusse "Kevade".

Tuba on pime. Ainult telefoniekraan Arno sõrmede vahel helendab siniselt. Ta sulgeb selle kaane ja küsib: "Tõnisson?! Kas sa magad?"
Tõnisson: Hmh. Ei maga.
Arno: Miks sa ei maga?
Tõnisson: Ah, mis seal ikka. Niisama mõtlen.
Arno: Millest sa mõtled? Kas parvest?
Tõnisson: Ei, mis sest parvest. Koroonast ikka.
Arno: Mida?
Tõnisson: Noh, et tahaks midagi ikka head ka süüa ükskord juba. Aina see igav lahja lurr iga päev. Kujutasin suitsuvorsti maitset ette.
Arno: Nojah, seda küll. Aga külmkapis on ju süüa. Lastevorsti on veel natuke.
Tõnisson: Mulle sellest jupist ei jätku.
Arno: Aga sa pane mask ette ja mine, autolahvka käib ju kord nädalas kiriku juures.
Tõnisson: Ah, käib küll, aga seal kõik trügivad: köstriemand, see saunanaine ja kes kõik veel. On kõik ära ostnud, kui mina kohale jõuan, ja noh, kallis on ka. Ei tahaks nagu hästi raha välja anda... õieti polegi teist.
Arno: Jajah, tead... Tead, ma…
Tõnisson: Mida?
Arno: Ma olen mures.
Tõnisson: Hmh.
Arno: Ei teagi.
Tõnisson: Ikka see vana asi?
Arno: Ei, eee... no, jah.
Tõnisson: Äh, mis siis nüüd?
Arno: No vaata, varemalt Teele ikka,.. aga nüüd… selle koroona ajal. Ma ei tea, mulle tundub, et ma olen midagi halba teinud. Ma ei tea, kas ma meeldin talle? Ma olen ju nii kaugel. Feissbukis ainult näen. Ta postitab seal. Ja mulle tundub, et ma olen rumal, inetu ja nii.
Tõnisson: Mäh? Ei tea. Sul on siis see sisemine ilu.
Arno: Arvad? Ma ei ole kindel. Tähendab. Ma… ma olen ikka kuri. Täitsa kuri. Noh, Kuslapi vastu ja. Röögin ta peale. Ma oleksin teda isegi löönud ükspäev. Väikse Lestaga olen ka kuri, kuigi tema pole üldse süüdi. Ma nagu ei saa teisiti. Lähen kogu aeg närvi. Mingi kõrbend, ülekeenud kapsas pliidi peal, mida mina pean kraapima, ja. Ja Lesta laseb õhtuni pidžaamas ringi. Ütleb: kuhu mul kiiret? Siis ma karjun. Imelik mulle ka ei meeldi. See vaevab mind, aga teisiti olemisest ka ei tule midagi välja. See on. Ah, ma ei tea. Kuulad sa ikka?
Tõnisson: Äh? Mis?! Naistele meeldib enesekindlus. Ole enesekindel.
Arno: See… ei tule mul välja. Olen püüdnud küll olla nagu Imelik või nii, aga välja ei tule küll Imelik, ainult imelik Arno ja.
Tõnisson: No ega oma varjust üle ei hüppa, aga sa ära põe, tead. Ja üldse, see on mingi naiselik värk, see pidev urgitsemine. Jäta järgi!
Arno: Ma ei saa. Ma olen kuidagi rahutu. Äkki ma olengi naine... või autist või, et ma suhelda ei mõista?
Tõnisson: Mis hautis? Ah, ära jama. Sa mõtled liiga palju.
Arno: Ma ei tea. Mõtlesin, et lähen äkki apteeki? Seal pidi olema üks hea rohi, Toots rääkis: Punsli eli. Pidavat võtma ära kõik ilma hädad.
Tõnisson: Koroona vastu see ikka ei aita. Sa pead lihtsalt midagi tegema.
Arno: Ei. Ma ei saa midagi tehtud. Neid salmisi, mida kooliõpetaja saatis lugeda, ka ei jaksa. Loen ainult uudiseid. Pilli ka ei taha mängida… Kuigi, kõik teised teevad midagi. Teevad uusi asju: punuvd korvisid ja mis nad kõik teevad. Aina postitavad sellest. Kas sa tead, et Trump?
Tõnisson: Ei, ei!… Lase mul nüüd olla. Jääme parem magama! Pean homme köstrile puid vedama. Sa käi rohkem väljas. Seal on praegu kevad. Varsti saab heina teha.
Arno: Ei. Ma ei saa magada... Jah, heinamaa ja päikesepaiste, seda küll… Kas ma olen sulle rääkinud, et mõnikord, kui, et ma olen proovinud, tead, Kiirele rääkida, sellest kõrgest pajust, sellest remmelgast? Olen tahtnud öelda, et... et missugune ta on, tema koor, kui ma käega libistan, see on nagu, ja... jah, aga Kiir, ma näen, ta keerab juba remmelga sõna peale nina vingu ja püüab külg ees ära hajuda. Tahab rääkida ainult oma uutest saabastest või kallist kingaviksist. iPadist ta enam rääkida ei taha. Ei tea, miks? Ehk tüdis ära? Tõnisson?
Tõnisson: Äh?
Arno: Sa ikka kuulad?
Tõnisson: Jah.
Arno: Ma ei tea. Mulle tundub, et ma kukun. Olen kukkunud kuhugi auku. Ja mida rohkem ma sealt välja püüan saada, seda sügavamale ma vajun. Olen kukkunud iseendasse, Arnos olemisse. Olen iseendas vangis. Aga kui ma nii ei mõtleks? Kas ma siis poleks? Ei tea. Kuidas on üldse elada? Olla näiteks keegi teine? Mitte ise. Mitte Arno. Kuidas on olla sina? Olla Tõnisson? Kas sina oled tahtnud olla mina? Tõnisson? Kas sa magad? Vaata, me tuleme siia ilma. Aega on vähe. Natukene. Ja enne kui sa märkad, on juba kooliaeg läbi. Keegi pole… pole… Kui mina oleksin nagu Toots? Kes ma siis oleksin? Või nagu Teele? Mida ma siis teeksin? Ja nüüd ei tea kaua see koroona kestab, ja ma teen ainult…

Äkki hakkab akna tagant kostma valju klobinat ja kloppimist. Poisid jooksevad vaatama.
"Issa ristike, kodukäijad!" lõugab keegi.
"Helistame politseisse, neid on kindlasti rohkem kui kaks!"
Aga siis selgub, et see on Toots, kes tuleb õnnelikult ja kõikudes sisse, virutab piraki ukse lahti ja üürgab: "Kas te tahate teada, kust mina praegu tulen? Taeblast! Voh! Ajasime seal bussipeatuse pingi peal koos Kiire ja ühe tibinaga pudelile päkad silma või oli see vastupidi, et silmad päkka. Ah, ei tea! Igatahes politsei oli ja mind viidi minema, aga ma olen elus ja terve ja kui teie oleks nii palju kakelnud ja joonud kui mina, siis te..."
"Aga mis punane asi see sul on?"
"See või? See on koroonabatsill, tead. Ise tegin."
"Aga misjaoks punane?"
"Roosat värvi polnud, narr! Kas keegi tahab ära osta? Viiega teen."
"Mis meie tast tahame?"
"Noh, panete lae alla rippuma näiteks. Pärast hea vaadata!"
"Ah, ära jama."
"Sa, Imelik, sehkendad Raja Teelega, mine kingi talle!"
"Ah, mis nüüd mina. Sa võid ise viia!"
"Ei, praegu ei saa. Lähedale ei või minna."
"Aga sa võid üle aia visata."

Varsti on tuba pime. Kostab norskamist. Maas, keset saapaid ja riideid vedeleb punane koroonapall. Arno jõllitab lakke. Tõuseb siis üles, hiilib tasa palli juurde, viib selle akna alla veidi valgemasse kohta ja teeb pallist hägusa pildi. Tuhmilt läikiva klaasi taustal kõrgub lopergune tume mütsakas. Ta postitab pildi facebooki. "Koroonaball" kirjutab ta sinna alla. Siis vahib ta veel tükk aega lakke, enne kui tal silmad kinni vajuvad ja ta lõpuks magama jääb. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: