Maarja Kangro. Vabastus seltskonnavestlusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maarja Kangro
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Olgu kiidetud kultuuriüritused, igavesest ajast igavesti. Varsti tõmmatakse nad jälle käima, ja kui ei tõmmata (ja muu elu tõmmatakse), mässame, kirjutab Maarja Kangro Sirbis.

Ma pole siiski vist ainus ketser, kellel jääb eriolukorra aktivapoolele (muidugi aegkriitilisele) vabastus seltskonna­vestlusest ja süüme­torgetest, kuna jälle jäi kellegi kultuurisündmusel käimata. Võib-olla korraldas ürituse tuttav inimene. Või oli tegu ettevõtmisega, kus peaks kohal olema everybody who is anybody: tähtis pole mitte ainult teos, vaid ka kultuurieluline krabin selle ümber. FOMO (Fear of Missing Out) peaks üle neljakümnestele olema küll möödanik, aga mine tea: võib-olla närib veel pärast kahtlus, et äkki oleks olnud lahe või naljakas. Kindlasti oleks minust olnud viisakas… Küll on rahulik, kui kõik see on mõneks ajaks keelatud. Pole sündmust – pole seltsivestlust ega süüme­kõhelust. Ei teki pidevat vajadust ennast esindada.

See kõik on ju energiakulukas: kultuuriline seltsielu võib osutuda väsitavaks tööks, märksa väsitavamaks kui maakaevamine või mõni spetsiifiline vaimset keskendumist nõudev ülesanne. Rahvusvaheliste festivalide õhtusöögid, pidulikud vastuvõtud. Üsna ränk elamus oli mulle kunagi ka Veneetsia biennaali paviljonide avamispidudel käimine. Inimesed tsirkuleerivad, klaas käes, jäävad kellegi juurde seisma, teevad juttu, omal pilk juba ringi vilamas, sest äkki ilmub horisondile mõni kasulikum või kihvtim tegelane. Ja näe, ilmubki: "Tore, kuule, vabanda korraks."

Eks ma ole isegi nii käitunud: mõelnud, kuidas oma jutupartnerist irduda, sest silmapiiril on X või Z, kellega oleks tore rääkida. Olen tundnud võõrandumust: mida ma siin teen, miks ma karjun teistega võidu? Aga automaatpiloot ei lase ka omaette nurgas jorutada, end mängust välja arvata. Lõpuks läheb kultuurielu armsate edevuse laatadega nii, et millelegi muule sa sel päeval enam ümber ei lülitu. Minnakse kuhugi edasi, ja kui minnakse suure kambaga, on edasinegi oleng ah kui lõbus, kurnav ja nässus.

Jah, niimoodi räägib privileegipime inimene. Eriti nüüd, kui COVID-19 ja sotsiaalse isolatsiooni tõttu prognoositakse depressiooni, posttraumaatilise stressi ja muude psüühiliste vaevuste kasvu. Ühismeedia ja elektroonilised suhtluskeskkonnad on olemas, aga me elame oma kehas. Füüsilist, näost näkku suhtlemisvõimalust on vaja ka poliitiliselt. Elektroonilisi petitsioone võib esitada tuhandete kaupa, aga kui tänavatele ilmuvad tuhanded kehad, on sel teine kaal.

Oma poliitiline tähtsus on ka kultuurilisel seltsivestlusel või small talk'il. Kui mõista small talk'i all kerget vestlust, kus häirivaid teemasid ei puudutata, pole need kaks küll päriselt üks ja sama: kultuuriürituste seltskonnavestlus hõlmab sageli ka poleemilist infot ja nõuab ajult rohkem valvsust, erineva materjali töötlemist, mälus kaevamist ("mis selle fotograafi nimi oligi"). Esimeseks väikevestluse nähtuse esiletõstjaks peetakse Bronisław Malinowskit, kes on märkinud essees "Tähenduse probleem primitiivsetes keeltes" (1923), et suur osa "primitiivide" jutust ei anna edasi mõtteid, vaid loob isiklikke ühendusi: tegu on "faatilise kommunikatsiooniga". Eks me tea antropoloogidetagi, et small talk on rituaalse iseloomuga, loob sotsiaalset kudet. Ja et klatš on oluline infoallikas, abiks reaalsuskontrollis ("kas ainult mina arvan nii?"). Ameeriklase Oscar Ybarra juhitud uuring olevat tõestanud sedagi, et kümneminutine sõbralik jutuajamine parandab me kognitiivseid sooritusi; võistleva loomuga väitlus seda ei tegevat.

Nii et need, kes tunnevad puudust suvalisest suhtlemisest, tunnevad puudust millestki päris väärtuslikust (ja ekraani vahendusel, vähemalt täiskasvanueas, pole suhtlus kuigi suvaline).

Jah, kultuurse seltsielu ajutine kärbumine on pakkunud mulle ketserlikku meelerahu. Represseeritud autistlik-introvertne mõõde on saanud õitseda. Teoseid võis varemgi tarbida kultuurielu krabiseva ümbriseta – aga nüüd lausa peab. See loob privaatsuse ja privilegeerituse tunde, umbes nagu jalutuskäik läbi inimtühja vanalinna: olen monarh, kellele see vaatemäng esitatakse.

Need vaatemängud on varsti läbi. Poliitiliselt ei tohi me nüüd magama jääda, kobarseaduse vastuvõtmisega on valitsus olukorda juba kuritarvitanud.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: