Sirbis: novaatorluse vastu, kunstipöörde paratamatus, Eesti venelased ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Varia
Varia Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tutvustame 8. mai Sirpi.

IVAN LAVRENTJEV: Eesti ajaloomälu ja venelased kui kasutamata võimalus  

Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Meie venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad. 

Enne kui sajad koorid Tallinna laulukaare alla kogunesid, ilmutasid mõned rahulolematuse märke XXVII laulupeo repertuaariga. Nagu varemgi, sai ka läinud suvel Eesti ajakirjanduse ja arvamusliidrite Facebooki profiilide vahendusel jälgida küsitava olulisuse ja kasuteguriga debatti vene (või mõne teise muukeelse) laulu laulupeol esitamise otstarbekuse üle. Soovimata sellesse arutellu laskuda, võib ometi nõustuda vene laulu laulupeo kavva lisamise ühe eestkõneleja Kristina Kallasega:  Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Teisisõnu, kohalike venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.  

 

RIHO PARAMONOV: Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne 

Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi. 

Elame tõepoolest veidral ajal, mil kindel saab olla vaid selles, et kõik muutub. Taas on käimas tehnoteaduslik revolutsioon, mille lõppedes pole maailm endine. See pole endine juba praegu. Hämmastav on jälgida, mida suudavad isikud, ühendused ja korporatsioonid ning kuidas nad suhestuvad riiklike struktuuridega, astudes viimastest mõnikord ka üle või mööda. Oma tões, jõus ja efektiivsuses veendunud isikud ja ühendused tahavad muutust kohe ning on valmis selleks suurelt panustama. Riik oma vanamoodsas korraldatuses ei suuda paindlikult reageerida lõiketeralistele suundumustele. 

 

MARGIT MUTSO: COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks

Eesti inimene võib ehk otsustada, kas kasvatada pensionisammast või mitte, aga selle üle, millises ruumis elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa.

Uus kroonviirushaigus on surunud suure osa Eesti inimestest koduseinte vahele juba peaaegu kaheks kuuks. Kodust on saanud ühtaegu puhke- ja tööpaik, kool ja lasteaed. Selles olukorras tulevad eluaseme puudused esile kiirelt ja valusalt. Kogu perega koos hommikueinet ja õhtust süüa või nädalavahetusel suure laua ümber muljetada on tore, aga kui samal ajal tuleb teha igapäevatööd ja õppida, läheb juba kahel inimesel ühes ruumis tegutsemine raskeks. Ühismeedias levivad naljavideod e-koolis osalevate laste taustal virvendavatest vanematest, kes pole end veel korralikult riidesse jõudnud panna, raadiosaadete taustal kostavad laste kilked ja koera klähvimine, videokoosolekutel osalevad kaudselt ka abikaasad jne. Kiire järeldus: kui inimesed peavad kodus töötama ja õppima, on igaühel peres vaja oma tuba, mille ukse saab enda järel kinni tõmmata.

 

PIRET VOOLAID: Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe ehk Vanasõnad kui sõnumi edastamise võimsad vahendid ametlikus ja rohujuuretasandi kriisisuhtluses 

Tihti tajume vanasõnu millegi arhailise ja väärikalt vanana, kuid vanade ja väärikate kõrvale luuakse pidevalt uusi. Seesuguses keelelis-rahvaluulelises loomeprotsessis osaleda võime kõik. 23. aprillil toimunud rutiinsel kriisiolukorra pressikonverentsil nentis peaminister Jüri Ratas, et ilmselt tuleb eriolukorda minimaalselt kahe nädala võrra pikendada. Igapäevaelu koroonaviiruselt tagasi võttes juhindutakse otsuse tegemisel põhimõttest "parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe", selgitas peaminister. Päev hiljem saatiski valitsus eri levikanalites laiali teadaandeplakati eriolukorra pikendamise kohta 17. maini, tõsise sõnumi puändiks oli seesama vanasõna "parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe".

 

RAIVO KELOMEES: Kunstipöörete paratamatus 

Kui tahes perfektsed ei oleks ka virtuaaltehnoloogiad, jääb kogemuste allikaks ja virtuaalsusest pagemise võimaluseks ikka tegelikkus. 

Kas läheneb pandeemiaolukorra mõtestamistekstide tsunami? Maailmast hakkame kõnelema "enne ja pärast koroonat". Folkloristid koguvad "koroonapäevikuid". Iga päev ilmuvad kultuurigurude karantiinisoovitused, meelelahutajad on-line'istuvad järjepanu.  

Pandeemia tõttu võrgusuhtluse võimendatud arendamine sunnib tõrksamaidki võrku kolima. Meenuvad aastakümneid kultuurilist huvi pakkunud võrgupõhised suhtlusvormid. Uusi tehnoloogiaid kasutavat kunstirahvast on heidutatud küsimusega "aga mida teete, kui kaob elekter?". Kes võinuks arvata veel kuu tagasi, et pool maailma toimib aegluubis: tühjad linnad, suletud koolid, seisvad ettevõtted. Elektrit küll on, aga füüsilises ruumis omavahel suhelda ei saa. Selle kontaktitasandi lukkukeeratuse tõttu on jõudnud netipõhise elu vajadus, ökonoomsus, aga ka piiratus laiema üldsuseni. On selgunud, et suhtlus on olulisem kui elekter. 

 

URMAS LÜÜS:  XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal 

Oleme olukorras, kus praeguste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega. 

Koos tööstusrevolutsiooniga sai tiibadele tuule alla ka disain. Või noh, sellisena, nagu me seda tänapäeval teame. Liikumisi selle sees oli ja on muidugi erinevaid. Odavnevate objektide massiinvasioon leidis nii toetajaid kui ka vastuseisjaid, kuid üks oli selge: progressi masinavärk oli käima pandud ja seda kõike rahaks jahvatavat tuuleveskit sai rünnata vaid don Quijote. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, need olid nüüd tooted. Sai hakata tootma lõpututes kogustes asju. Sama äkitselt tekkis inimestel ka vajadus nende asjade järele. Veel rohkem, veel kiiremini! Progress, tee tulevikku, tänase muutmine läbi homse eilseks!  

 

KATI OTS: Kunstiakadeemia galerii – kellele ja milleks? 

Kunstiakadeemia galeriis pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrval tuleks kaaluda kaasavamaid ja ajakohasemas vormis lisakihistusi.  

Eesti kunstiakadeemia uues hoones on saanud esindusliku ruumi ka galerii. Näitusega "Koristada ja valvata ja koristada" (28. I – 8. II) tõstatati mitmed kunstiakadeemias õppinud üliõpilasi mingil ajal vaevanud küsimused: millised on (või peaksid olema) väärtushinnangud ja arusaamad, mille kõrgkooli lõpetanud kaasa võtavad? ja milline suhe on üliõpilastel oma kooli näitusepindadega?. Neil teemadel peatusid oma avalikus vestluses 5. veebruaril ka Maarin Ektermann ja galerist Pire SovaEktermann töötas EKA galeristina aastatel 2008-2009. 

 

RIIN ALATALU: Suur pauk Tapal 

Kultuuriväärtustele tekitatud kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta on lugupidamatu. 

Pean üsna sageli rääkima-kirjutama Eesti mõisatest. Faktimaailm on üsna lihtne: 100 aastat tagasi oli meil umbes 2000 mõisakompleksi, millest on säilinud ligi neljandik, sest mõisatele said saatuslikuks 1905. aasta rahutused, maailmasõjad ja okupatsioon. Ebamugav on tunnistada, et suur osa mõisatest lammutati Eesti Vabariigi kehtestamise järel ja üsna kokutama võtab, kui rääkida mõisate hävingust viimasel paarikümnel aastal. Olgu pärand millise tahes ühiskonnakihi loodud, kultuurrahvad ju nii ei tee! Seda enam võttis õhku ahmima Tapa mõisa õhkimine pioneeripataljoni õppuse raames 29. aprillil 2020. aastal.  

 

ANDRES LEVALD: Metsa ruumiline planeerimine viib koostööle 

Ruumiline ja metsa majanduslik planeerimine on kohapõhised. Ruum on ühine, ent ootused väärtustele, tegevuspõhimõtetele ja avaliku huviga arvestamisele lahknevad. 

Istun kenal päikeselisel kevadpäeval kodukontoris arvuti taga. Aknast paistab männimets, kaugemalt metsa tagant kostab masinamüra. Linna piiri taga naabervalla metsas tehakse uuendusraiet. Minu maastikupildis saavad ja jäävad sealsed lageraielangid tühikuteks, tõrjuvateks mittekohtadeks, mis ei sobi astumiseks ega paku silmailu. Sellelaadseid raieid on tehtud ka linna piiride sees. Pärast ümbruskonna elanike pahameeleavaldusi ja linnavõimu sekkumist on linnas lageraie kavandamise südikus vähenenud. 

 

ARDO RAN VARRES: Muusika (koostöö)filmides  

Praeguste koostööfilmide puhul on tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi.  

Eriolukord on analüüsiks hea aeg. Vaatasin hiljuti filme, mis on jäänud DVD-riiulisse sobivat hetke ootama. Professionaalne kretinism paneb mind alati kõrvu kikitama, kui filmis kõlab muusika. Tekib palju küsimusi. Kas tegu on originaalmuusikaga? Milliste instrumentidega muusika on loodud? Kas muusika funktsioon on sisu illustreerida või on talle antud tähtsam osa? Kas tekib mingit laadi muusikaline omailm või mitte? Kas helide kaudu on tajutav, mis rahvusest on muusika looja? Päris mitme viimastel aastatel linastunud mängufilmi puhul, millel on eesti režissöör ja näitlejad, on muusika loonud välismaine filmihelilooja. Näiteid: "November", "Sangarid", "Teesklejad", "Õnn tuleb magades" ja "Mehetapja/Süütu/Vari". Peale selle on sarnaselt loodud hulk lühimängufilme, dokumentaal- ja animafilme, näiteks "Kapten Morten lollide laeval".

 

TAAVI HARK: Sumera sünniaastapäev, seitsmekümnes 

Lepo Sumera on narratiivne helilooja: tema teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje.

Täna, 8. mail, saanuks 70aastaseks helilooja Lepo Sumera (1950–2000). Uhkest ja publikurohkest tähtpäevakontserdist ei saa praegustes oludes juttugi olla, mistap tuleb pinnapealsuse paratamatust eirates leppida mõtisklemisega selle üle, millise pärandi on juubilar meile jätnud ning kuidas peaksime sellega edasi toimima. On ju mäletamise töö nii õhtumaise kui ka eesti kultuuri üks alustala. Tähelepanelik on märganud, et mäletamine ja mälestamine pole tähtsusetud teemad Lepo Sumera loominguski.  

 

REET HENDRIKSON, HELIKA MÄEKIVI, ÜLLE SIHVER: Kui eriala saab sõna 

Erialakeel ja terminiõpe tuleb lõimida erialaainetega ning see eeldab muu hulgas õppejõudude senisest tihedamat ja sisulisemat koostööd. 

Mõningasele ebaühtlusele vaatamata on erialakeelt arendatud järjepidevalt. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kasutusele tulnud suur hulk abivahendeid: eesti keele instituudi keelekogud ja keelenõu, samuti uus terminihalduskeskkond Ekilex, universaalne terminitöövahend terminoloogidele ja erialakeele kasutajatele. 

 

ART LEETE: Punane ja valge 

Truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas hantidele ja neenetsitele pahandusi kaela tooma. 

Animismi ja kommunismi kokkupõrge oli Siberi soomeugrilastele värvide võitlus. Saja aasta eest Siberis võimu saanud enamlased sattusid soome-ugri mütoloogilisse maailmapilti, sellest ise aru saamata. 

 

Arvustamisel

Lawrence Durrelli "Aleksandria kvartett"

Nelli Abašina-Meltsi "Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu"

Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexander"

Lewis Mumfordi "Masina müüt. Tehnika ja inimareng" ja "Masina müüt. Võimu viisnurk"

Adam Kucharski "The rules of contagionWhy things spread – and why they stop"

Levila kuuldemäng "Üks päev Mati Alaveri elus"

Üllar ja Karl Robert Saaremäe "Johannese passioon"

mängufilm "Õiglus"

dokumentaalfilm "Sobtšaki juhtum"

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: